mulle midagi tuttavat. Teadsin ähmaselt, kust need read võisid pärineda. Just nimelt – väga ähmaselt. Muus pidas asi paika – see oli Larry käega kirjutatud. Ainult et selle katkendi „mina” polnud teps tema ise. See jutustas kellestki hoopis teisest. Ruth-vaeseke aga arvas, et see on katke poolelijäänud kirjast, mis on temale adresseeritud ja käib nende perekonnasuhte kohta…
„Kust sa selle leidsid?” küsisin ma otsejoones. „Tema sahtlist… see tähendab, ta paberite hulgast…” Ja minu poole vaadanud, neelatas ta ning lõi pilgu maha. „See oli kõige peal, kui sahtel lahti teha…”
„Tead, nüüd sa küll eksid… Minu meelest on tegu ühe reisikirja algusega, mida Larry on üritanud tõlkida… Ma vist isegi tean, kust see pärineb. Vaja vaid järele vaadata. Meil oli igatahes kunagi juttu, et see raamat vääriks tõlkimist. Nii et, kullake… mitte mingil juhul kiri…”
See kõik tuli mu suust nii kähku ja nii veenvalt, et ma ka ise imestasin. Tõsi oli aga see, et ma ei mäletanud ühtki sellist reisikirja, mis niisuguseid ridu võinuks sisaldada. Ja ka seda mitte, et meil oleks Larryga juttu olnud mingi teose tõlkimisest…
„Arvad või…?” Ruthi hääl oli ebalev, aga ta juba uskus mind, sest muud ei jäänud tal selles olukorras üle – ta ju tahtis säilitada lootust, kas või enesepettuse hinnaga.
Uurisin paberit. Ja sain aru, et see polnud üldse hiljaaegu kirjutatud. Sest paber oli vana, pleekinud, hulk aega kusagil valguse käes seisnud, igal juhul mitte sahtlipimeduses peidus.
„Kas teil juhtus… seal kodus midagi… viimasel ajal?” järgnes minu küsimus, mida olin tahtnud küsida, kuid olin algusest peale tagasi hoidnud, lootes, et ta ise jõuab selle teema juurde. Järgmisel hetkel juba kahetsesin oma pealetükkivust. Ruth vaatas mulle jälle arusaamatult otsa.
„Ei…ei… midagi ei juhtunud,” pomises ta, aga mulle tundus, et ta varjas midagi, ja küllap ta sai ka ise aru, et see kõlas väheveenvalt, ning ruttas pikemalt seletama:
„Muidugi, ideaalne me läbisaamine polnud… Aga me ei tülitsenud omavahel, kui sa seda silmas pead. Me pole juba mõnda aega… tülitsenud. Lihtsalt Larry on kogu aeg olnud, kuidas ma ütlen, niivõrd endasse süvenenud, et tal polnud minu… see tähendab meie jaoks mahtigi. Ta rääkis ju üldse vähe. Sina mäletad teda muidugi suure vaidlejana. Aga hiljem… noh, kodus … just kodus muutus ta aina rohkem… noh, vaikijaks… Eriti, kui ta kusagil ära käis, nagu ma sulle ütlesin… Kui sa arvad, et ma kippusin talt aru pärima, siis sa küll eksid. Ma pole seda tema püha vabadust, mida teie, mehed, nii oluliseks peate, jah, ma pole seda tõesti piiranud. Ja pole talt kordagi seletust nõudnud, kust ta mõnikord nii hilja tuleb. Või midagi muud ette heitnud. Ning kui aus olla, siis pole ta seda ka mult nõudnud…”
Ruth jäi vait, kõhkles, sai endast võitu ja prahvatas: „Ma võin kätt südamele pannes öelda – et pole teda kogu meie abielu jooksul kellegi teisega petnud… Kas sulle sellest ülestunnistusest piisab!?”
Viimane lause oli lausa vihaga välja pressitud. Ma polnud seda talt küsinud, ta oli ise vajalikuks pidanud seda öelda.
Järgnes taas vaikus. Võis kuulda vaid öeldu kõla õhus, siis vaibus seegi. Ja jälle läks mul Ruthi uue lause algus kaduma. Sest ma olin mõelnud endast. Ma olin järsku adunud, kui halb sõber olen olnud. Ja kui seletamatu on olnud meie suhete jahenemine.
„…üks asi oli siiski teisiti – need tema ootamatud ja seletamatud vihapursked, mida sinagi oled vist pealt näinud… Ta võis mõnikord raevu minna täiesti tühistest asjadest… Aga ma olin meie kooselu jooksul nendega harjunud – et need mööduvad ja et tal on pärast endal sant olla… Tead, imelik küll… niisuguseid vihahoogusid pole juba terve aasta või rohkemgi olnud… ja sellele järgnenud kahetsushooge ja andekspalumist ka mitte… Ma ei tea, kas sa saad minust õieti aru, aga ma isegi… tunnen neist puudust… Neist plahvatustest ja seejärel nendest teineteise ees vabandamistest. Need kuidagi maandasid elupingeid, mida on ju kõigil… Jah, just seetõttu olen tundnud, et midagi on juba mõnda aega lahti… Ta nagu elaks kusagil mujal…”
Mul polnud enam midagi lisada. Olin niigi liiga palju teada saanud.
Selle tõdemusega me esimene kokkusaamine lõppeski. Ruth ise andis märku; tõusis, ma aitasin talle mantli uuesti selga, see oli toasoojuses ära kuivanud. Me astusime uksest välja Nõmme õhtusse.
„Riks, kullake, aita mind… aita, sa ju suudad ja tahad… tule homme meile, Lasnamäele, aadressi sa ju tead… mõtleme… arutame koos… kuhu ta küll võis minna, miks ta seda tegi? Tule kohe peale tööd, eks. Ma ootan sind…”
See oli justkui Ruthi külaskäigu refrään, mis jäi minusse kõlama, kui ma üksi kodu poole tagasi tulin ja kõige kuuldu üle järele mõtlesin. Kuid ma ei jõudnud oma mõtetes mitte kuhugi…
2. Mina ja Larry ja Ruth
Niisiis, ma tulin juba teist korda selle õhtu jooksul läbi hämara Nõmme tagasi oma elamisse. Vahepealne sadu oli üle jäänud. Aga samas oli tõstnud tuult ning männid kohisesid mahedalt. Ja kusagilt levis neile vaiksetele poolvalgustatud tänavatele põletatavate ja vahepeal niiskust saanud lehtede kirbet, kuid meeldivat vingu. Mõtlesin – see kõik kuulub nüüdsest mu eluolu juurde! Ja mul oli seletamatult hea meel…
Nagu ma vist juba mainisin, olin selle Nõmme mändide alla jääva väikese majakese pärinud umbes kolmveerand aastat tagasi oma siit maailmast lahkunud tädilt. See oli olnud ootamatu pärandus. Selles mõttes, et mul polnud tädiga kuigi tihedat läbikäimist. Olin teda külastanud harva, peamiselt vaid sünnipäevadel. Ja eriti südamlikud ning usalduslikud me suhted polnud. Aga enda auks pean tunnistama – ma polnud vanadaami juures ka kordagi oma eluolu üle kaebamas käinud või talt muud abi lootnud, milleks tal oli muidugi ka kasinalt võimalusi… Kuid neid hetki, kus ma võinuks tema poole pöörduda, oli nende pea kahekümne pealinna-aasta jooksul küllaldaselt. Olin algul elanud-vaevelnud ühiselamutoas, seejärel ränka üüri võtvate eraomanike juures, saanud siis ühte kenasse majja koguni kostile, aga nipp oli olnud selles, et seal taheti minust teha taltsas koduväi, sõnaga üks ammu meheleminekueas peretütar minule sokutada. Kokku olin Tallinnas nende aastate jooksul elanud seitsmes või kaheksas kohas. Kuid alles nüüd võisin endale kinnitada, et see kehv majake vastas kõige enam kodu mõistele – kõikjal mujal olin olnud teistest sõltuv, olnud pinges, tundnud end üleliigsena ja mõnikord oli mind rünnanud lausa masendus…
Seda enam oskasin nüüd väärtustada tädilt testamendiga saadut. Aga asja õigsuse huvides lisan – tal polnud ühtki teist lähemat sugulast kui mina!
Tädi maja, nimetagem seda edaspidi nii, oli kindlasti oma kaheksakümmend või enamgi aastat vana, pärit Nõmme algusaegadest. Raske oli selle ehitajat ning esimesi elanikke ette kujutada. Küllap nad kõik olid olnud vanad inimesed, sest elu ei tooda midagi nii järjekindlalt kui vanadust… Nojah, kunagi võis see ju olla uus ja kena majake, kuid nüüdseks oli sellest saanud kaunis hõredate seinte ning kehva katusega elamine, mille pööningul elasid tuvid. Õnn, et mitte öökullid! Aga see pole öeldud mitte niivõrd olukorra halvustamiseks, kui just konstateeringuks. See mu elamise teatud kehvus isegi imponeeris mulle, millest natuke edaspidi…Tädi elamine koosnes, nagu juba eelnevast veidi selgeks sai, kitsast pimedast esikust, ühest suurest toast ja ühest väga väikesest toast, mida ma polnud veel elukorda saanudki, köögist, üsna ruumikast sahvrist ning elutoaga külgnevast verandast, mis küll kaunistas väljastpoolt vaadatuna seda majakest, kuid oli talv läbi aidanud seda ka parajal määral jahutada. Veranda oli siiamaani täis kõiksugu tädi ajast pärit kolu, nii et ka kurat oleks seal oma jalad murdnud. Aga mul polnud olnud mahti sealgi korda luua. Nüüd suve hakul tuli sellega paratamatult tegelema hakata… Jah just, selle veranda ja ka madalate
