väravat sulgeda? Miks peaksid nad sellise asja maha vaikima?
Ja miks ei võiks Minoo siin olla ja kõike ära seletada?
Taamal märkab Ida halluse sees järgmist tulukest.
Ta võtab suuna sellele ja viskub tundmatusse.
ESIMENE OSA
Minoo teeb oma kapi lahti ja talle langeb kosena peale raamatuid, pastakaid ja kaustikuid. Tal õnnestub kinni püüda bioloogiaõpik ja „Kuritöö ja karistus”, aga kõik muu lendab põrandale.
Tema kõrvad tulitavad, kui ta kummardub ja asjad sülle korjab. Ta ootab naeruturtsatusi, aga keegi ei näi olevat seda märganud. Kõik, kes tema ümber seisavad, räägivad samast asjast.
… jube lahe oleks, lõpuks ometi toimub midagi… mu suure venna sõber toob joogid… äkki ma saaks su seda kleiti laenata… vahet pole, niikuinii kõik tulevad…
Minoo ajab end sirgu ja pressib asjad kappi tagasi. Siis võtab ta koti seljast ja hakkab seda täis pakkima.
„Piiiduuu!” möirgab üks lõpuklassi poiss, kes mööda koridori lähemale jookseb.
Minoo meenutab endale oma rolli koolis. Kõik teavad, et ta ei käi kunagi pidudel. See, et teda ei kutsuta, ei tähenda veel, et nad teda ei salliks. Neile ei tule see lihtsalt pähe. Ja sellest pole midagi. Tõesti ei ole.
Ta lööb kapiukse pauguga kinni ja talle vaatavad vastu rukkilillesinised silmad.
Viktor Ehrenskiöldil on seljas korralikult triigitud helesinine särk ja beež jakk. Tema tuhkblondid juuksed on sama täiuslikus soengus nagu alati. Ja nagu tavaliselt, ei lõhna ta millegi järele. Lõhnaõli pole. Kehalõhna pole. See häirib Minood ikka veel.
„Aga palun,” ütleb poiss ja ulatab ühe ta pastakatest.
„Aitäh,” vastab Minoo ja võtab selle vastu.
See on nende kõige pikem vestlus kuu aja jooksul. Pärast seda kui nad Viktori autos istusid ja poiss seletas, et ta on Nõukogule endiselt ustav, on Minoo teda vältinud ja Viktor on ta rahule jätnud.
Minoo paneb seljakoti selga ja tunneb, kuidas raamatud sabakondile rõhuvad.
„Tundub päris raske,” ütleb Viktor. „Kas sa õpid kevadpüha ajal ka?”
Minoo ei vasta, vaid hakkab välisukse poole astuma. Viktor kõnnib tal sabas.
„Või lähed sa tema väikesele… koosviibimisele?” jätkab ta.
Ta noogutab Levani poole, kes seisab paari abituriendiga eemal koridoris. Kaaslased naeravad ja müksavad teda selga, nii et ta peab prillid tagasi nina peale lükkama.
Levan.
Niisiis ei kutsuta Minood isegi siis, kui peo korraldab mõni teine klassi tuupuritest. See teeb rohkem haiget, kui ta julgeb endale tunnistada.
„Kas lähed?” küsib Viktor.
„Miks see sind huvitab?”
„Ma proovin lihtsalt vestlust arendada.”
„Otsi keegi, keda see huvitab.”
„Ai,” teeb Viktor ja haarab endal teatraalselt rinnust.
Nad jõuavad fuajeesse ning Minoo märkab üht Olivia fotoga plakatit. KES ON NÄINUD OLIVIA HENRIKSSONI? on politsei vihjetelefoni numbri kohal suurte tähtedega kirjas. Olivia sinised juuksed on otsekui taevasina valgeks meigitud näo ümber. Tema suured pruunid silmad sädelevad. Põsed on täidlased. See on hoopis teine Olivia kui see inimvare, kelle Alexander võimla põrandalt üles tõstis.
„Minoo,” ütleb Viktor. „Ma tean, et me näeme mõningaid asju erinevalt. Aga me võiksime ju vähemalt rääkida?”
Minoo peatub ukse juures poolelt sammult. Vaatab poisile ainiti otsa.
„Muidugi,” ütleb ta vaikselt. „Ma tahaksin jube paljudest asjadest rääkida. Kus Olivia on? On ta elus? Ja miks te Alexanderiga Engelsforsi olete jäänud? Te ju ei usu maailmalõppu ja et meie oleme Väljavalitud, nii et teil peaks mujal targemat tegemist olema.”
„Sa tead, et ma ei saa nendele küsimustele vastata,” lausub Viktor.
„Siis ei ole meil millestki rääkida.”
Viktor paneb talle käe õlale, ei lase tal lahkuda. „Kas sa tõesti arvad, et ma olen su vaenlane?” pärib ta.
„Sõber sa igatahes ei ole.”
Viktor võtab käe ära.
„Oi,” ütleb ta. „Sa mõtled seda tõsiselt.”
Tundub, nagu oleks tema valedetektorivõime näidanud, kui tõsiselt Minoo seda mõtleb, sest ta näib tõeliselt haavunud. Hetkeks valdavad Minood süümepiinad. Seejärel meenutab ta endale, et võib-olla see oligi eesmärk. Tal ei ole aimugi, kes on Viktor tegelikult, mis on päris ja mis mäng. Ta teab üksnes seda, et ta on iseendale lubanud poissi mitte iial enam usaldada.
„Jäta mind rahule,” ütleb ta.
Viktor ei tule talle järele, kui ta koolimajast väljub.
Hoov supleb kahvatuhallis valguses, mis paneb silmi kissitama. Gustaf seisab üksildase jalgpallivärava juures, kaitseroheline kevadjakk seljas. Tuul sasib tema heledaid juukseid ja ta naeratab Minoole, tõstab tervituseks käe.
Minoo kehast saab signaalsüsteem. See lobiseb talle sellest, millele ta ei söanda mõeldagi, mida ta ei tohiks tunda. Tema kõrvad tõmbuvad taas soojaks. Randmed surisevad nagu elektrilaengust, kui ta poisi juurde läheb.
„Tere,” ütleb Gustaf ja embab teda. „Tere,” vastab ta ja peab poisist vägisi lahti laskma, et ta ei klammerduks tema külge nagu koaala eukalüptipuusse.
„Kas läheme jalutama?” küsib Gustaf.
Pilved on Engelsforsi kinni kaanetanud. Nad kõnnivad läbi Väikese Rahu linnajao. Paiselehed ja krookused säravad teepervedel. Nad mööduvad nikerdistega valgest majast, kus veel mõne nädala eest elas Adriana Lopez. Kaunis maja seisab nüüd tühjalt. Adriana elab mõisas ja Minoo mõtleb, kuidas tal küll läheb. Kuidas ta ennast tunneb. Minoo ei ole Adrianat näinud pärast seda, kui ta peitis ära kõik tema Engelsforsiaegsed mälestused. Peitis need ära, et Adrianat Nõukogu eest kaitsta.
Nad kõnnivad edasi lõuna poole, kanali poole, ja Gustaf räägib eri variantidest, mida sügisel edasi õppida. Kõige meelsamini tahaks ta sisse saada Uppsala ülikooli õigusteaduskonda. Minoo proovib julgustada, proovib valust üle olla.
Uppsala. Stockholm. Lund. Linköping. Umeå. Göteborg. Iga linnanimi kõlab nagu noahoop. Mõne kuu pärast on Gustaf ühes neist kohtadest ega kuulu enam Minoo argipäeva. Aga võib-olla ongi hea. Olekski hea lasta sel suhtel, või kuidas iganes seda nimetada, liiva joosta.
Minoo pilk rändab Olssoni künka tippu, kui nad sellest mööduvad. Põletamiseks on sinna viidud suur okste ja lauajuppide kuhi.
„Kas sa lähed maituld ka vaatama?” küsib Gustaf.
„Ei…”
