paugukatega mängida?” küsib Minoo ja kuuleb, et räägib juba nagu mõni vana vinguviiul.
„Kas ehmatasid?” küsib Gustaf ja naeratab.
„Ma ei saa aru, mis mõte nendel paugukatel on.”
„Nendega oli ju jumalast lahe igasugu asju õhku lasta. Liivahunnikuid näiteks. Kas sina pole siis kunagi seda teinud?”
Minoo raputab pead. Muidugi mängis Gustaf paugukatega. Ja loomulikult Minoo ei mänginud.
Ta meenutab seda Gustafit, keda ta nägi üksnes eemalt, kui nad põhikoolis käisid. Lõunavaheajal oli ta alati koos sõprade ja fännidega jalgpalliväljakul. Minoo peitis end tavaliselt kooli raamatukokku, et ei peaks välja minema.
Mõte sellest, kui mõõtmatult erinevad olid tema ja Gustaf lapsepõlves, paneb ta senimaani ebakindlust tundma. Sest kas ei anna see tunnistust ka sellest, kui erinevad nad on tegelikult?
Mida neil õieti ühist on? Miks nad sõbrad on? Ja mis see teine asi on? See, millele ei tohiks õigupoolest mõeldagi. See, mille pärast võttis Gustaf tema käe, kui nad kevadise pööripäeva eelõhtul kõrvuti tema voodil istusid.
„Kas sa peole lähed?” küsib Gustaf.
Selja taga käivad uued paugud.
„Levani juurde või?” küsib Minoo ja saab aru, et see võib jätta mulje, nagu oleks tal vähemalt kahe fantastilise peo vahel valida.
„Just nimelt,” vastab Gustaf.
„Ma pean õppima ja mind ei ole kutsutud ka,” ütleb Minoo ja loodab, et ta hääl ei kõla liiga ohvrimeelselt.
„See ei huvita küll kedagi, kas on kutsutud või ei. Ma ei usu, et Levan ise ka aru saab, mis teda ees ootab. Äkki peaksime kohale minema, et vaadata, ega asi päris käest ära ei lähe.”
Gustaf lõpetab naeruga, mis kõlab peaaegu närviliselt. Minoo piidleb teda ja näeb, et poiss piidleb vastu.
Kas ta tõesti tahab, et me sinna läheksime? mõtleb Minoo. Miks ta peaks tahtma? Sest ta on äkitselt taibanud, et ma olen sõber, kellega oleks tore pidutseda? Või sellepärast, et tal on minust hale, et ma volbriööl kodus pean istuma? Või mõtlebki ta seda, mida ütleb, et ma oleksin hea peopolitseinik?
Või sellepärast, et peol võib juhtuda mida iganes?
Tema kõrvad löövad õhetama.
„Miks sa arvad, et asi käest ära võib minna?” küsib ta.
„Volbriöö on. Levanit ei tunne peaaegu keegi. Ja see on esimene suur pidu pärast seda, mis võimlas juhtus.”
Seda, mis võimlas juhtus.
Olivia oli koos Helena ja Krister Malmgreniga kavandanud koolimajas kõikide Positiivse Engelsforsi liikmete ohverdamist. Sadade inimeste elujõu kasutamist Eliase ülesäratamiseks surnuist. Aga Helena ja Krister ei teadnud, et Olivia plaanide kohaselt tuli ohvriks tuua ka nemad. Ja Olivia ei teadnud, et deemonid olid teda alt vedanud. Kui tema massimõrv oleks õnnestunud, oleks see Eliase asemel kaasa toonud maailmalõpu.
Ent Gustaf ei tea sellest kõigest midagi. Tema mäletab tollest õhtust täpselt sama vähe kui kõik positiivsed zombid, kes Olivia amulette kandsid. Minoo peitis hoolikalt kõik Gustafi mälestused sügavale tema sisse ära.
Ta soovib ainult, et keegi võiks panna teda unustama.
Kõik see, mida Gustaf tol õhtul läbi elas, on nüüd Minoo peas. Ta on näinud Idat suremas nii enda kui Gustafi silmade läbi. Ta on näinud läbi teiste silmade liiga palju. Läbi Adriana silmade.
Ja läbi Maxi silmade.
Kui Max suunas sööklas püstoli Linnéale. Kui ta sundis Anna-Karinit haarama kööginuga ja tõstma selle endale kõrile. Kui ta Minoo peaaegu ära uputas. Kui ta Rebecka kooli katuselt alla tõukas. Kui ta sundis Eliast randmeid peeglikilluga läbi lõikama. Kui ta sundis oma pruudi Alice’i aknast alla kaljudele surnuks hüppama, sest too ei tahtnud enam temaga olla.
Gustaf puudutab kergelt ta õlga. Puudutus äratab Minoo üles, peatab keerise, mis on teda Maxi mälestustesse kiskumas.
„Kuhu sa nüüd kadusid?” küsib Gustaf.
Minoo soovib, et võiks ausalt vastata, et võiks kõik ära rääkida. Ent Nõukogu seadused keelavad paljastada üldsusele, et ta on nõid, ja selle üldsuse hulka kuulub ka Gustaf. Väljavalitud peavad hoidma tagaplaanile, et Nõukogu neile taas kanna peale ei astuks. Ja ennekõike muretseb Minoo selle pärast, mida Nõukogu Gustafiga peale võiks hakata, kui too teada saaks.
„Vabandust, pea on mõtteid täis.”
„Ma ei müünud seda ideed ehk kõige paremini, aga päriselt ka, mis sa kostad? Läheks Levani juurde?”
Äkitselt tunneb Minoo, et ta tõesti tahab minna. Et ta tahaks ühelainsalgi õhtul pääseda kohustusest olla tubli, teha õigesti, mõelda järele.
Ta pöördub Gustafi poole, aga poiss on midagi märganud, tõstab käe ja tervitab. Minoo vaatab samas suunas.
Nende poole tuleb Isabelle Mohlin, Rebecka ema. Rebecka väiksemad õed kõnnivad tal käekõrval. Ta on oma punakad juuksed lühemaks lõiganud, aga ta on ikkagi Rebecka moodi. Ta naeratab Gustafile rõõmsalt. Kui ta nende juurde jõuab, embab ta poissi pikalt ja soojalt.
„Nii tore sind näha,” ütleb Rebecka ema ja laseb Gustafi lahti.
„Minul sind ka,” sõnab Gustaf ja kükitab, tervitab Almat ja Moat.
„Tere,” ütleb Isabelle ja naeratab Minoole.
„Tere,” vastab Minoo.
Kas Isabelle mõtleb sellele, et Minoo ja Gustaf olid need kaks, kes olid Rebeckale kõige lähedasemad? Kas ta mõtleb, et äkki nägid nemad märke, mida ta ise tähele ei pannud? Märke, mida ei olnudki olemas, sest Rebecka ei võtnud ise endalt elu.
„Emme,” ütleb Moa käheda lapsehäälega. „Ma tahan pissile.”
„Jah, kohe läheme,” vastab Isabelle ja pöördub Gustafi poole. „Ma pean terve pesakonna ära söötma, enne kui tööle lähen. Õnneks ei tööta ma enam kiirabis. Volbriöö kah veel.”
„Emme!” pahandab Moa ja sikutab teda täiesti jõust käest.
„Jah, kullake,” vastab Isabelle, Gustafilt pilku pööramata. „Sa tead, et võid igal ajal meid vaatama tulla. Aga ma saan aru, et enne kooli lõppu on palju tegemist.”
„Varsti on viimased eksamid, pärast on rahulikum,” lausub Gustaf. „Te saate ka kutse minu lõpetamispeole.”
„Nii tore,” ütleb Isabelle. „Proovime kindlasti tulla. Vähemalt keegi meist. Nägemiseni, Minoo.”
Minoo ja Gustaf seisavad ja vaatavad neile järele.
„Ma ei saa täna õhtul välja tulla,” ütleb Minoo. „Ma pean tõesti õppima.”
Ta vaatab Gustafit ja näeb, kuidas poiss silmi pilgutab.
„Saan aru,” sõnab
