et Gustaf teda kallistaks.
Minoo keerab välisukse lukust lahti, lükkab esikus kingad jalast, ruttab trepist üles ja heidab voodi peale. Mõtted on nagu tuhat väikest konksu, mis haagivad end kinni ja tirivad teda igas suunas.
Ta tõstab käed ette, avab tõkked.
Must suits hakkab sõrmede ümber keerlema. See liigub aeglaselt, suitsuloorid põimuvad üksteisega, muutuvad paksemaks ja laienevad, hõljuvad vaikselt tema kohal nagu tume vesi.
Sinuga on midagi valesti. Aga seda sa tead ju isegi, kas pole?
Sul on lausa maagia lõhn juures, aga see ei ole selline maagia, millega ma oleksin kokku puutunud. Kurat teab, mis see on. See ei meeldi mulle.
Nädal pärast Ida matuseid läks Minoo tagasi Kristallkoopasse ja küsis Kirke käest, mida too õieti silmas pidas.
„Ma teadsin juba enne sinuga kohtumist, et midagi on sinus imelikku,” ütles Kirke ja tõmbas huultele uue kihi sädelevat huulepulka. „Aga kui sa esimest korda siia tulid, siis sain ma aru, kui imelik see asi õieti on. Maagia võib ilmutada end mitmel moel, aga alus on alati sama.”
„Sa pead silmas elemente?” küsis Minoo.
„Muidugi elemente,” vastas Kirke kannatamatult. „Aga sinul ei ole elementi, on ju nii?”
Ei ole, mõtleb Minoo nüüd ja jälgib suitsu sulnist liikumist, upub sellesse. Mul on midagi märksa paremat.
Mõtted jäävad vakka. Tunded sumbuvad aeglaselt. Nagu lahustuks.
Ta ei karda enam. Suitsu sees ei kahjusta teda miski, miski ei tee haiget. Vahet pole, kas valu tuleb väljast või seest, see ei küündi temani, kui kaitsjate maagia pulseerib tema sees, tema ümber.
Esimest korda tundis ta seda siis, kui ta Maxi alistas. Ta tundis seda, kui peitis ära Adriana mälestused. Aga alles pärast Ida matuseid hakkas ta suitsu sisse põgenema. Ja võib-olla just see ongi kaitsjate suurim kingitus talle. Tema vabastamine iseendast.
Minoo tõuseb istukile ja tõmbab öökapi sahtli lahti. Ta võtab välja „Mustrite raamatu” ja paneb selle enda ette voodi peale. Suits hõljub taltsalt tema käte ümber, kui ta raamatut lehitseb.
Pärast Ida surma on Minoo kaitsjatega iga päev raamatu kaudu rääkinud. Nad vastavad tema küsimustele harva. Aga lohutav on juba seegi, et nad olemas on.
Minoo näeb elemendimärke üle lehekülgede voogamas, üksteisesse sulandumas, lahknemas ja uusi mustreid moodustamas.
Me peame sulle midagi näitama.
Minoo tõmbab sõrmedega üle märkide. „Mida?” küsib ta.
Äkki hakkab tal pea ringi käima.
Tuba keerleb ja pea tundub kerge, otsekui oleks see heeliumi täis.
Ta hõljub omaenda keha kohal, kerkib üha kõrgemale lae poole. Ta vaatab alla ja näeb iseend voodil istumas, raamat süles lahti.
Siis näeb ta enda all katusekive.
Ta vaatab üles, vaatab üle linna. Päike sirab taevas nagu hõõguv kera. Otse tema all on tema kodumaja. Kvartal, kus ta üles kasvas. Ta näeb seda kõike, näeb, kuidas see jääb üha väiksemaks, samal ajal kui tema üha kõrgemale tõuseb.
Ta saab aru, et peaks hirmu tundma. Aga Engelsforsi linnulennult vaadeldes tunneb ta üksnes jahedat uudishimu.
See on nii kaunis.
Linna tänavad näivad ülevalt vaadates teistsugused. Mõned teevad lauge kaare, mida ta pole mööda neid kõndides kunagi tähele pannud. Ta näeb linna ümbritsevat metsa. Päike sädeleb Dammsjöni järve ja kanali veel. Ta näeb haiglat. Mõisa. Valitseb hauavaikus. Linn otsekui magaks. Kuskil ei liigu miski.
Peale taeva.
Ta vaatab Engelsforsi gümnaasiumi poole.
Tumedad pilved kuhjuvad kandilise tellishoone taga ja nüüd roomavad nad igas ilmakaares üle horisondi, vallutavad terve taeva.
Need ei olegi pilved.
Must suits tungib hääletult Engelsforsi kohale. Selle kombitsad poevad kortermajade vahele, eramajade aedadesse, neelavad alla kõik ehitised, ahmivad endasse terve linna. Päike kahvatub ja tõmbub kokku pisikeseks kaugeks täheks, täheks, mis lõpuks kustub. Ja Minoo ei tea, kas ta visatakse välja maailmaruumi või langeb ta alla.
Ta avab silmad.
Kogu hirm, mida ta alles äsja ei tundnud, vajub talle peale.
Ta tõuseb värisevatel jalgadel voodist, läheb akna alla ja vaatab välja.
Ja kuigi kõik näeb välja nagu ikka, on ta veendunud, et äsjane vaatepilt on tõsi.
Veel pole seda lihtsalt juhtunud.
Anna-Karin on mitu tundi kõndinud, viibinud nii rebase kui iseenda teadvuses. Nad nägid pungasid puudel ja lilli mäenõlvadel. Nad kuulasid lindude laulu, käisid mööda jäneste jälgi ja teiste rebaste radu, leidsid ühest põõsastikust musträsta pesa, aga jätsid munad rahule.
On täiuslik kevadpäev, aga Anna-Karinit ja tema familiarist närib rahutus.
„Mida me õieti otsime?” küsib ta rebaselt.
Ta on nii rebasele kui iseendale viimastel nädalatel korduvalt sellesama küsimuse esitanud. Rebane ei oska talle vastata. Ta on ainult kindel, et nad peavad edasi otsima.
Rada hargneb vana, vett täis ja taraga ümbritsetud karjääriaugu juures kaheks. Augu servad langevad järsult tasase veepinna poole. Kaljuseintel kasvav sammal otsekui helendaks roheliselt.
Rebane tipib edasi mööda vasakpoolset looklevat rada. Anna-Karin vaatab tema paksu, edasi-tagasi võnkuvat saba ega suuda naeratust tagasi hoida.
Ta on proovinud loomale nime panna, aga ükski ei sobi. Seejärel taipas ta, et teda ei tasuks üleüldse kuidagi nimetada. Temal ei ole õigust seda nime määrata, nii et tema peas on ta üksnes rebane. Ta mõtleb, kas sama tunne võis sundida Nicolaust oma familiarist kassiks kutsuma.
Ta proovib mõtte Nicolausest peast heita. Juba üle poole aasta on möödas päevast, kui Nicolaus Engelsforsist lahkus, ja temast ei ole kuulda kippu ega kõppu. Ta pole isegi märku andnud, kas ta on elus. Kui ta on.
Rebane peatub äkitselt keset rada ja vaatab teda oma merevaigukarva silmadega. Saba ei liigu.
„Mis on?” küsib Anna-Karin ja vastuseks kõlab kile haugatus.
Ta läheb rebase poole, aga too ei oota. Selle asemel astub loom rajalt kõrvale ja silkab kuusetüvede vahele.
Anna-Karin seisatab ja vaatab talle järele. Kõhkleb.
Paljud on siin kandis metsa ära kadunud ja enamik Engelsforsi elanikest vabatahtlikult rajalt kõrvale ei astu. Anna-Karingi ei astuks, aga rebane tahab, et ta kaasa läheks.
Rebase teadvus tõmbab tema oma ligi ja ta silme eest vilksatab läbi sammal, puutüved tuhisevad mööda, kui ta tempot tõstab.
Ta astub
