kunagi meeldinud.”
Ta mõtleb sellele, kas isa ülepea mäletabki kõiki neid volbriöid, kui ta end oma topsivendadega pildituks jõi, samal ajal kui Linnéa öö otsa korrakski sõba silmale saamata oma voodi all lamas. Ükskord pissis Linnéa püksi, sest ta ei julgenud WC-sse minna, lebaski seal mitu tundi märgades riietes. Kui köögis lõpuks vaikseks jäi, hiilis ta keldrisse pesukööki, pesi ennast kraanikausis, vahetas riided ja pani pesu masinasse. Siis jäi ta lõpuks magama, pea vastu kuivatuskappi. Ta oli siis üheksane.
„Jah,” ütleb isa. „Aga kuule. Kui sul plaane ei ole… Mul on kodus hakkliha. Teeks hamburgerit.”
„Ma ei ole liha söönud alates sellest, kui ma kaksteist sain,” vastab Linnéa.
„Jah, vabandust, ma ju tean tegelikult. Aga taimetoitlaste omad on ju ka olemas? ICA ei ole veel kinni …”
Tema ilme on nii anuv ja ta proovib seda nii kramplikult varjata, et Linnéal käib südamest tuline jutt läbi. Ja siis saab ta isa peale pahaseks, et too temas selliseid tundeid tekitab.
„Viimati, kui me kohtusime, väitsid sa, et sul ei ole mulle nõudmisi,” ütleb ta. „Ja nüüd kõlab see kõik üpris nõudlikult.”
Isa noogutab. Näib täiesti murtud.
Peaaegu vastupandamatult ahvatlev oleks edasi rääkida. Haavata teda kõikide valusate mälestustega.
Aga ahvatlus ei ole see, mis Linnéale kõige rohkem hirmu nahka ajab, vaid igatsus isa järele. Tunded kisuvad teda eri suundades, kuni pind jalge alt kaob.
Esimene paanikahäire laine matab ta enda alla.
„Ma pean minema,” pomiseb ta ja lahkub, enne kui isa jõuab midagi vastata.
Vanessa vahib leeke, mis noolivad oksaraagusid, tüvesid, lauajuppe, üht vana voodipõhja ja muud risu, mis on Olssoni künkale kokku tassitud. Tuli praksub ja mühiseb musta taeva taustal.
Tali lahkund mägedelt ja lumehanged suland veeks.
Koori dirigent vehib rütmiliselt kätega väikese kamba kuivetunud vanameeste ees, kes on samuti siia üles veetud. Neil on peas tudengimütsid ja seljas erinevas lagunemisastmes ülikonnad. Üks vanameestest läks just äsja Vanessast mööda ja haises nii vängelt alkoholi järele, et ta peaks tule lähedusse sattudes küll plahvatama.
Tuulepuhang keerab suitsu kogunenud rahvamassi peale. Vanessale kerkivad pisarad silma.
Ta haiseb suitsu järele, kui ta Linnéa juurde läheb.
Ta haiseb, kui ta Linnéa juurde läheb ja ütleb… et ta on mõelnud… et ta on aru saanud… et ta…
Vanessa vannub endamisi. Lõkkehais on tema kõige väiksem probleem.
Jah, ma tulen! Viige tervist, rõõmsad tuuled, aasadele, lindudele.
Väikevend Melvin hoiab Vanessal kõvasti käest kinni. Ta laulab kaasa, oskamata sõnu ega viisi. Ema naeratab Vanessale. Kogu tee siia on ta muudkui seletanud, kui hea meel tal on, et Vanessa kaasa tuli.
Vanessa ei ole siin käinud ühelgi volbriööl pärast seda, kui ta kaksteist sai. Aasta hiljem oli ta koos Michelle’i ja Evelinaga esimest korda purjus. Ja pärast seda on olnud märksa ahvatlevam veeta volbriöö koos nendega. Vanessa saab Evelinaga ka täna õhtul ühel peol kokku, aga ta ei kavatse kauaks jääda.
Täna õhtul teeb ta seda. Ta ütleb Linnéale, et ta on… et ta…
Kuldnokk laulab kaunilt männisalus, merelinnud peavad pidu lahtedel.
Vanamehed jäävad vait ja naudivad rahuoleval ilmel aplausi.
Melvin huilgab vaimustusest, kui üks põlev oks sädemeid pildudes lõkkest alla kukub. Ta proovib Vanessat endaga lõkkele lähemale tirida ja Vanessa kükitab, pannes käe ümber venna.
„Ei, kullake,” ütleb ta.
„Põleb!” hüüab Melvin. „Ma tahan, et rohkem põleks!”
Vanessal käib peast läbi mõte, kas ta peaks oma väikevenna püromaanikalduvuste pärast muretsema.
„Millal sa peole lähed?” küsib ema.
„Varsti,” vastab Vanessa ja tunneb sügaval kõhusopis ärevat värelust.
Melvin krutib ennast tema käe otsas ja ta kõigub korraks, kontsad vajuvad läbi muru maasse.
Ta vaatab leekidesse ja talle meenub Matilda. Väljavalitu, kes elas 17. sajandil. Nicolause tütar. See, kes tuleriidal hukati. Elusalt. Vanessa seisab tulest mitme meetri kaugusel ja juba siin paneb kuumus näo kipitama. Ta tõmbab Melvini endale lähemale ja suudleb poisi pehmeid tumedaid juukseid. Ta ei taha Matildast mõelda.
„Ma pean nüüd minema,” ütleb ta Melvinile ja poiss noogutab eemalolevalt, pilk leekidel.
Vanessa tõuseb püsti ja annab Melvini käe ema pihku.
„Kelle juures see pidu on?” küsib ema.
„Sa ei tunne teda.”
Ega Vanessa ka ei tunne, ta ei tea isegi selle poisi nime. Teab ainult, et see on üks Minoo ja Anna-Karini klassi tuupuritest.
Ta käib peolt ainult korraks läbi ja läheb siis Linnéa juurde. Ütleb välja selle, mida ta ei ole suutnud mitu nädalat sõnastada. Kui ta on proovinud sõnu välja öelda, siis on ta avastanud, et neid pole olemaski.
Sina peaksid varsti üles ärkama, kallike.
Seda ütles talle Kirke.
Vanessa on nüüd ärkvel ja tal on surmahirm.
Ta ei ole kunagi säärases olukorras olnud. Kui ta on olnud kellestki huvitatud, siis on tegu olnud lõbusa mänguga. Pole olnud õudne, vaid ainult põnev, sest tal ei ole kunagi olnud midagi kaotada. Isegi Willega mitte. Ta oli näinud Willet pidudel, talle silma heitnud, aga armus ta alles siis, kui neist paar sai.
Linnéaga on kõik teistmoodi. Nad on sõbrad ja saatuse poolt kokku seotud. Kui Vanessa täna öösel end lolliks teeb, on kõik nässus.
Aga ta peab midagi ütlema. Ta peab teda saama, kas on mingitki lootust. Või kas tuleks otsida piisavalt sügav auk, kuhu saaks pikali heita ja ära surra. Sest täpselt selline tunne ongi. Kas nii või naa.
Linnéa.
Juba nimi üksi paneb liblikad kõhus lendama.
Linnéa mustad silmad, tema mustad juuksed. Tema käed, tema huuled. Tema paljas ihu, kui ta Jontega diivanil ameles ja kui Vanessa ei saanud kuidagi oma pilku neilt lahti ega mõistnud, miks.
„Nägemist,” ütleb Vanessa.
„Toredat pidu,” soovib ema. „Aga mitte liiga toredat.”
Häältekõmin kostab helesinisest puumajast õue. Muusika tümpsub tänavale ja Vanessa tunneb iga löögiga üha selgemalt, kuidas ta ei taha sinna peole minna. Aga ta kohendab oma huulevärvi. Sätib juuksenõela. Ta on Evelinale lubanud, ja ta on lubanud iseendale ühe dringi.
Jube
