Julia kisendab läbilõikavalt üle muusika tümpsumise.
Ja Vanessa teab, et nüüd see algab. Täielik kaos. See, millest hakkab rääkima kogu kool.
„Kes kurat see oli?” möirgab Erik ja tema kael lahvatab punaselapiliseks.
Keegi lülitab muusika välja. Kõik on vait. Sirakil kutt trepil ajab end istukile ja vaatab segaduses ringi.
„Kes sa iganes oled, igatahes oled sa täiesti haige!” karjub Julia ja surub end Eriku ligi.
Mõned vaatavad uudishimulikult trepi pealt alla. Gustaf saabub köögist, teised jalgpallikutid tihedalt kannul. Vanessa näeb Leod, kes küünitab kaela. Ta mõtleb, et ei tea, kaua küll talle Engelsforsis meeldib.
„Mina viskasin,” ütleb Kevin ja ronib diivanilaua peale.
Erik näib nüüd rohkem ärritunud kui vihane.
„Kevin, mida kuradit…”
Kevin kõigub korraks ja võtab veinipudelist lonksu.
„Kuradi joodik,” ütleb Robin ja irvitab.
Felicia kihistab närviliselt.
„Kuulake mind,” teatab Kevin. „Teie kõik… kuulake mind. Kas kellelgi pole meeles, mis juhtus? Kas kellelgi pole meeles?”
„Lõpeta ära,” ütleb Julia. „Sa oled täis.”
„Ei!” karjub Kevin. „Või jah. Ma olen täis. Aga ma tean, et PE peol juhtus midagi. Kurat, see ei saa olla mingi elektriõnnetus, nagu nad ütlesid! Miks keegi midagi ei mäleta? Keegi peab ometi mäletama. Te kõik olite ju seal!”
Vanessa piidleb enda ümber. Ta näeb mõnel näol murelikku välgatust.
Kas nad mäletavad? Kas nad kusagil sügaval sisimas taipavad, millest Kevin räägib?
„Ma ju tean, et Ida… Ida tegi midagi,” ütleb Kevin. „Aga ma ei mäleta…”
„Lõpeta ära nüüd,” katkestab Erik. „See, mis Idaga juhtus, oli juba piisavalt kurb, ilma et…”
„Pea lõuad!” karjub Kevin nii valjusti, et hääl murdub. „Sa oled üks kuradi eesel! Teed, nagu tunneksid Idast puudust, aga sa valetad! Te kõik valetate!”
Ta viipab Robini, Julia ja Felicia poole.
„Pea nüüd hoogu,” ütleb Erik.
Peolviibijad tõmbuvad närviliselt eest, kui ta läheneb diivanilauale, mille peal Kevin seisab.
„Hoopis sina pea hoogu,” sõnab Kevin. „Sest ma tean sinu kohta kõike. Sinu ja Robini kohta. Seda pole ma igatahes unustanud.”
Vanessa süda peksab. Kas Kevin räägib kõikide juuresolekul, mida Erik ja Robin Linnéale tegid?
„Jäta järele,” ütleb Erik jäisel häälel.
„Sina ei tule mind käsutama!” kisab Kevin.
Julia ja Felicia karjuvad, kui Kevin Erikule kaela hüppab, too vajub põrandale. Kevin istub kaksiratsi Eriku peale. Ta tõstab käe, ent Erik jõuab ette, virutab paremsirge otse Kevinile näkku, nii et verd lendab. Julia ja Felicia karjuvad veel kõvemini ja nüüd lisandub nendele teisigi hääli.
„Erik, pane!” lõugab Robin.
Erik tõukab Kevini enda pealt maha, too vajub külili ja surub käe vastu nina. Verd purskab sõrmede vahelt. Erik ajab end püsti ja virutab talle kõhtu. Kevin oigab.
„Lõpetage ära!” karjub Vanessa.
Erik võtab hoogu uueks hoobiks, ent keegi viskub tema poole, tõmbab ta Kevinist eemale.
Loomulikult on see Gustaf.
„Aitab!” ütleb ta.
Erik virutab talle otse näkku.
Ja seejärel puhkeb tõeline kaos. Mõned proovivad toast välja saada, teised jälle sisse. Mõned komistavad, kukuvad, karjatavad. Mobiilikaamerate välgud sähvivad. Aknalaudadelt lendab veel lillepotte maha ja dekoratiivkivikesed veerevad mööda põrandat. Seinalt kukub alla riiul. Äkki tulvab tuppa oksehais.
Vanessa märkab, kuidas paar jalkakutti Kevini eemale lohistavad ja Gustafit kaitsevad. Gustafi alahuul veritseb, muidu näib temaga kõik kombes olevat.
Eri suundades liikuvad kehad tõukavad Vanessat edasi-tagasi, aga lõpuks õnnestub tal pääseda lahtiste akende juurde. Prillidega poiss on paanikas ja karjub oma mobiiltelefoni, et politseid on vaja. Vanessa võtab oma kontsakingad kätte ja hüppab välja, maandudes pehmelt murul.
Asfalt on taldade all külm, kui ta mööda eramurajooni jookseb. Politseisireene kuuldes hüppab ta põõsa taha ja muutub nähtamatuks. Kui Nicke autos juhtub istuma, ei taha ta enda näitamisega riskida.
Kui politseiauto on mööda kihutanud, muudab ta end taas nähtavaks ja võtab mobiili.
TULEN.
Minoo heidab pilgu üle õla, enne kui Anna-Karini maja ukse avab. Teisel pool tänavat on Positiivse Engelsforsi kunagiste ruumide aknad pruuni papiga üle löödud. Maja küljes on müügisilt ja maakler Bertil Gunnarssoni nimi, kellele küll keegi ilmselt ei helista.
Ta kiirustab trepist üles ja annab kella ukse taga, millel on silt NIE-MINEN. Kui Anna-Karin ukse avab, lööb Minoole ninna sisseimbunud suitsuhais. Ta tervitab ja võtab kingad jalast, riputab jope nagisse, teades, et on sunnitud seda pärast mitu päeva tuulutama.
Anna-Karin läheb oma tuppa. Minoo peatub pimedas elutoas, vaatab Mia Niemineni, kes lebab diivanil padjahunniku najal ning lisab vanale suitsuhaisule uut ja värskemat. Sigaret hõõgub hämaruses.
„Tere,” ütleb Minoo. „Kuidas läheb?”
Mia pilk ei liigu teleriekraanilt, kus üks säravvalgete hammastega naine parajasti pritsiga tordile roose teeb.
„Häda ja viletsus,” vastab ta. „Mul selg nii valutab, et ma ei saa peaaegu hingatagi.”
Ta tõmbab sigaretist suure mahvi.
Suitsetada saab küll väga hästi, mõtleb Minoo.
„Kui ma koer oleksin, siis oleksid nad mu elupäevad juba ammu halastuslasuga lõpetanud,” ütleb Mia ja kustutab sigareti.
Minoo ei tea, mida vastata. Kuigi tundub sedamoodi, et Mia ei ootagi – või ei tahagi – kunagi vastust.
Minoo on proovinud Anna-Karini emale kaasa tunda. Ent tõele au andes saab ta pigem vihaseks, sest et Anna-Karinil käib seesama jant päevad otsa.
„Kas tuled?” küsib Anna-Karin oma toast.
Minood hakkab kohe südametunnistus piinama. See on ju lõppude lõpuks Anna-Karini ema. Ja depressioon on tegelikult samuti haigus.
Anna-Karini toas saab hingata ja Minoo paneb ukse enda järel kinni. Pipar tuleb lähemale ja nühib ennast tema sääre vastu. Tavaliselt peidab ta end voodi alla, kui Minoo külla tuleb.
„Ta
