ta sellest unistanud, kui väga ta on igatsenud. Aga sõnadest jääb puudu.
Ta astub sammu Vanessale lähemale. Paneb ettevaatlikult käe Vanessa sooja kukla taha. Tunne on sama peadpööritav, nagu oleks ta end katuseservale alla hüppama sättinud.
Seekord tunneb ta, et Vanessa huuled on täpselt nii pehmed, nagu ta on endale alati ette kujutanud.
Vanessa paneb talle käed ümber, tõmbab ta endale lähemale ja Linnéa ei taipa, kuidas ta üldse söandab lasta oma vasemal käel libiseda mööda alaselga Vanessa jaki alla. Läbi kleidi õhukese kanga tunneb ta Vanessa keha soojust.
Suudlus muutub üha sügavamaks. Otsekui vabalangemine, kukkumine otsejoones paralleelmaailma, kus see, mida kunagi ei juhtu, äkitselt juhtub, kus kujutlusest saab tõelisus, kus saad täpselt seda, millest unistanud oled.
Valgus muutub aeglaselt eredamaks, pressib end läbi Linnéa laugude sisse. Nagu oleks päike taas tõusnud. Ja võib-olla ongi nii, võib-olla suudles ta Vanessat öö otsa, võib-olla koidabki juba.
Vanessa vabastab end ettevaatlikult ja Linnéa avab silmad. Taevas nende kohal on leekivoranž.
„Vaata,” ütleb Vanessa ja osutab silmapiiri poole.
Eemal kauguses põleb Engelsforsi saekaater, lüües kogu taeva tohutu mailõkke kombel helendama.
Linnéa telefon hakkab helisema.
Tundub, nagu oleks keskpäev. Marsil.
Minoo seisab Anna-Karini kõrval kiirabiosakonna tillukeses omastele mõeldud ruumis. Keegi oleks nagu taeva põlema süüdanud. Taamal kerkib pilvedesse tohutu suitsusammas.
Kui Minoo Linnéaga telefonis rääkis, ütles Linnéa, et saekaater põleb. Saekaater, mille omanik on Ida isa.
„Miks me midagi teada ei saa?” küsib Anna-Karin. „Miks nad ei ütle, millega nad tegelevad?”
Hääl on sama väsinud ja tühi kui pilk.
„Küll kõik saab korda,” ütleb Minoo.
See on nii idiootne fraas, mida ütlevad idiootsed inimesed, kui midagi kohutavat juhtub. Ilmselt kuulub ka Minoo nende inimeste sekka.
„Kuidas sa seda tead?” küsib Anna-Karin. „Sa ju ei tea isegi, mis tal viga on.”
„Tähendab… Mia ei ole ju nii vana,” ütleb Minoo.
Anna-Karin ei vasta. Pole mõtet. Minoo juba teab. Ega Mia nii noor ka ei ole. Ta on ahelsuitsetaja ega liiguta end üldse. Elusädet pole ollagi. Kuidas temasugune võidelda suudaks?
„Ma igatsen Nicolause järele,” lausub Anna-Karin vaikselt.
Tema nägu paistab väljast sisse voogavas valguses hõõguvat.
„Mina ka,” ütleb Minoo.
Ta paneb käe Anna-Karini käsivarrele, aga žest tundub tehtud.
„Vanessa ja Linnéa tulevad varsti,” ütleb ta ja võtab käe ära. „Kas tahaksid kohvi?”
Anna-Karin pomiseb midagi, mis võib olla ka jaatav vastus. Minoo läheb kohviautomaadi juurde, mis on pressitud seina ja väikese diivani vahele, ning paneb plasttopsi alusele. Ta kõhkleb. Kas Anna-Karin ütles tõepoolest jah? Kui nii, siis kas ta soovib ka piima kohvi sisse? Minoo ei tihka küsida. Tundub järjekordse idiootsusena hakata praegu piima kohta küsimust esitama.
Ruumi seintel on bordüür ülemeelikute tallekestega, kes kepslevad lopsakas rohus. Talle tundub, nagu piidleksid nad teda süüdistavalt.
Ta pakub huupi ja valib CAFÉ AU LAIT. Automaat ei näita elumärki. Ta proovib teisi nuppe. Ei midagi.
Kõrged kontsad ja rasked tallad lähenevad mööda koridori ning peagi seisavad ukseavas Vanessa ja Linnéa. Vanessa minikleidis ja sätendavate kõrvarõngastega, Linnéa üleni mustas, teksastes ja kapuutsiga pusas. Tema silmad pika tuka all on tugevasti pliiatsiga toonitatud.
Vanessa läheb otseteed akna juurde ja paneb käed Anna-Karinile ümber. Minoo näeb, kuidas Anna-Karini pinges õlad pisut lõdvenevad.
Esimest korda terve õhtu jooksul tuleb Minoole nutt kurku. Aga ta neelab pisarad alla. Ta ei saa nutta, kui Anna-Karin ise ei ole nutnud. Seda ei ole Anna-Karinile praegu tõesti vaja, et keegi teine murduks.
Minoo vajutab uuesti kohvimasina nuppe.
Ma ei oska sellistes olukordades üldse käituda, kostab Minoo peas Linnéa hääl. Ma ei tea, mida ma peaksin talle ütlema.
Mina ka ei tea, mõtleb Minoo. Mitte et see oleks mul suu kinni pannud. Kahjuks. Vist on parem üldse mitte midagi öelda.
Akna juurest kostab nuuksatus. Minoo ja Linnéa vaatavad ühekorraga sinnapoole.
Anna-Karin nutab Vanessa õla najal. Vanessa silitab tal selga. Ja Minoo põlgab end sellepärast, et ta ei suuda olla sama enesestmõistetaval moel füüsilises kontaktis kui Vanessa, isegi mitte siis, kui ta sõbrale see väga ära kuluks.
„Ma lähen proovin kusagilt kohvi hankida,” ütleb Minoo.
„Too mulle ka,” ütleb Linnéa vaikselt.
Koridoris võtab Minoo oma mobiili välja. Ta peab emaga rääkima. Ent igal pool on väljas sildid, mis kujutavad iidvana mobiili, tige punane rist peale tõmmatud. Ta kiirustab koridori lõppu ja avab trepikoja ukse.
Laetuled ei põle, ent kogu trepikoda hõõgub ebamaises kumas. Ta helistab emale. Loodetavasti pole ta valves. Ta soovib, et ema elaks ikka veel Engelsforsis, et ta töötaks haiglas, et ta oleks praegu siin.
„Tere, azizam!”1
Minoo kuuleb taustal inimeste hääli. Naerupurset, mille suudab kuuldavale tuua üksnes tädi Bahar.
„Ema…” alustab Minoo.
Hetkeks aimab ta juhtunu mastaape. Sõnad jäävad kurku kinni.
„Bacheye aziz,”2 ütleb ema. „Kas juhtus midagi?”
Torust kostab raginat ja ema jutt hakib, nii et Minoo vaevalt kuuleb ta sõnu.
Ta hakkab trepist üles minema.
„Anna-Karini emaga juhtus,” sõnab Minoo.
„Mis Anna-Kariniga on? Ma kuulen väga halvasti.”
Minoo läheb aknale lähemale ja levi paraneb.
„Ta kukkus lihtsalt kokku,” ütleb ta. „Anna-Karini ema.”
„Võta rahulikult,” lausub ema. „Hinga. Siis räägi.”
Minoo märkab, et ta lausa hingeldab, ja sunnib oma hingamise tempo taas normaalseks. Seejärel hakkab ta rabinal rääkima. Kõik tundub tõelisem, kui ta emale ära räägib. Ta näeb vaeva, et mitte lahinal nutma puhkeda.
„Aga mis siis, kui ma tegin midagi valesti,” ütleb ta. „On see
Kullake (pärsia k).
Kallis laps (pärsia k).
