kaitsjad ütlevad?” küsib Linnéa.
„„Mustrite raamat” keeldub minuga rääkimast,” ütleb Minoo.
Järgmisel hetkel näeb Ida silmanurgast, kuidas hallus hakkab maad võtma.
„Ei!” hüüab ta, aga elutuba on juba kadunud.
Ida tahaks täiesti kõrist karjuda, aga ei söanda.
Ta pistab jooksu. Ja seekord ei võtagi kaua aega, kuni ta märkab eemal sinakat valgust.
Kontor, laes päevavalguslambid.
Minoo ja Anna-Karin istuvad diivanil ning nende kõrval toolil istub Minoo isa. Üks blondeeritud poisipeaga noor naine, väike sätendav kivike ninasõõrmel, sirvib laua taga pabereid. Minoo ja tema isa silmitsevad teda pingsalt. Anna-Karin vahib oma käsi.
„Halloo?” ütleb Ida, kuigi ta teab, et see on mõttetu.
„Ma saan aru, et su olukord on praegu väga raske,” ütleb naisterahvas sõbralikult.
Ühe imelise hetke usub Ida, et sõnad olid temale mõeldud.
„Sul ei ole kunagi olnud kontakti oma isaga,” sõnab naine ja vaatab Anna-Karinile otsa. „Vastab see tõele?”
„Ma ei tea isegi, kas ta on elus,” vastab Anna-Karin vaevukuuldavalt.
„Ma saan aru,” lausub blondiin. „Sinu vanaisa elab vanadekodus. On ju nii?”
Anna-Karin noogutab.
„Ja õdesid-vendi su emal ei ole. Kas sul on mõne muu sugulasega kontakti?”
„Ei ole.”
Jääkülm käsi pitsitab Ida südant. Nüüd ta taipab. Anna-Karini ema suri ära. Küllap sellepärast ei olnudki Anna-Karinit kohal, kui teised Maxist rääkisid.
„Sa ei ole veel kaheksateist täis,” ütleb naine, kes on ilmselt mingisugune sotsiaaltöötaja. „Nii et me peame perekond Falk Karimi kohta aruande koostama, enne kui saame heaks kiita, et sa nende juurde elama lähed.”
„On see tõesti hädavajalik?” küsib Minoo isa. „Loomulikult te tahate täpselt eeskirju järgida, aga ta saab ju juba paari kuu pärast täisealiseks.”
„See on puhas formaalsus,” ütleb sotsiaaltöötaja. „Ja Anna-Karin võib selle aja jooksul teie juures elada.”
Minood ja tema isa näib valdavat kergendus. Anna-Karin toob kuuldavale vaikse ohke, see võiks tähistada tänu.
„Sinu emal ei olnud elukindlustust,” teatab sotsiaaltöötaja. „Aga temast jäi maha pisut vara. Seni kuni sul on rahalisi vahendeid, ei saa me ülalpidamistoetust pakkuda. Aga perekond Falk Karimi saab omavalitsusest hüvitist, kuni sa gümnaasiumis käid.”
„Me hoolitseme tema eest,” ütleb Minoo isa ja patsutab kohmetult Anna-Karini õlga.
Hall kardin sulgub Ida ümber igast suunast ja ta on taas üksi paksus udus.
Ent ta ei ole üksi.
Nähtamatu on kusagil lähedal.
Ida jookseb umbropsu mingis suunas. Edasi, edasi, jalg jala ette.
Ta kuuleb selja taga karjatust. Või kas see oli ikka karjatus? Kujutas ta seda ette? Ta ei kavatse seisma jääda ja asja lähemalt uurida.
Ja äkitselt on valgus platsis. Seekord soe roosa kuma. Ta kuuleb lainete loksumist ja paaniflööti, tunneb viiruki ja sigarettide lõhna. Keegi köhib ja selitab kurku, nagu sooviks sealt välja saada limaklompi. See on maailma ilgeim heli ja Ida jookseb otse selle poole.
Ja siis seisab ta Kristallkoopas. Ta vaatab ringi, aga piiriala on kadunud, nähtamatu samuti.
Kirke Kuukiir istub leti taga järil, käed rinnal vaheliti. Ta vahib tigedalt Vanessat, kes on kummargil leti kohal, jalas nii lühikesed teksapüksid, et istmiku alumine osa on paljas.
„Mida sa õieti tahad?” nähvab Kirke.
„Ma tahan teada, miks sa teda ei hoiatanud,” ütleb Vanessa.
Ida astub lähemale. Nad räägivad vist temast.
„Ma ju hoiatasin,” lausub Kirke. „Ma ütlesin, et ta kasutaks ära seda aega, mis veel on järele jäänud.”
„Aga sa ei öelnud, et tema ema ära sureb. Ta mõtles, et sa pead silmas tema vanaisa.”
Mitte et Idal ei oleks Anna-Karinist kahju, aga ta tahaks nii väga, et nad võiksid mõnikord ka temast rääkida. Kas keegi ei mõtle enam tema peale? Kas keegi ei tunne temast karvavõrdki puudust?
„Palun alandlikult vabandust, auline preili,” ütleb Kirke.
Ta süütab sigareti ja paneb tulemasina kolksuga lauale. Odavad hõbedased käevõrud kõlisevad.
„Mis neist sinu kuramuse ennustustest tolku on, kui sa räägid ainult poolt tõde! Või hoopis valet! Nagu see, mis sa Ida kohta ütlesid!” lausub Vanessa.
„Täpselt!” kinnitab Ida.
Kirke võpatab ja vaatab poekeses ringi. Tema pilk liigub edasi-tagasi üle riiuli, mille ees seisab Ida.
„Kas sa näed mind?” küsib Ida.
Äkitselt tunneb ta selle ilge eide vastu armastust. Astub paar sammu letile lähemale.
„Kas sa kuuled mind?”’
Kirke pöördub taas Vanessa poole.
„Üks asi tee endale selgeks,” ütleb ta. „Ma nägin, mida ma nägin. Aga alati ei anta mulle tervet sisukorda. Mõnikord on ainult sähvatused ja neid tuleb kuidagiviisi tõlgendada.”
Aasta, mis sind ees ootab, on pime ja pilkane. Aga sa saad selle, mis on sulle lubatud. Nii et rühmamine tasub end ära.
Suhteliselt mõttetu ennustus inimesele, kes sureb samal õhtul.
„Kas sinu võimel on siis üldse mingit mõtet?” pärib Vanessa ja Idal tekib tahtmine plaksutada.
„Minu võimed maksavad sulle palka,” ütleb Kirke. „Nii et sa kas hakkad tööle või lased varvast. Igaveseks. Ja järgmine kord pühi suu ektost puhtaks.”
Uksekell tiliseb ja Ida pöörab ringi. Leffe, kioskipidaja. Ta lõhnab piibutubaka ja habemeajamisvee järele ning näib, nagu oleks ta proovinud paremad rõivad selga panna.
„Tere tulemast!” ütleb Kirke ja manab näole oma kõige lipitsevama naeratuse.
Leffe näib kohmetu ja pomiseb midagi omale nina alla, kui Kirke tõuseb ja läheb punase sametkardina juurde, lükkab selle kõrvale ja riputab välja sildi ENNUSTAMINE KÄIB.
„Oota!” hõikab Ida. Kui üldse keegi teda kuuleb, siis just see ennustajaeit. „Oota mind!”
Ida jookseb Leffe järel kardina poole. Aga teisel pool on üksnes piiriala. Ja kui ta ringi pöörab, on
