kuni tunneb kruusa jalgade all.
Kivimurru pargi lava kerkib udust esile. Anna-Karin ja Minoo istuvad laval. Linnéa ja Vanessa seisavad vastamisi keset tantsuplatsi ja hoiavad käest kinni. Nende vahel maas on plastmassist veepudel.
Ida vaatab lähemale liikudes ringi. Puud on lehte läinud ja musträstad laulavad nagu pöörased. Kevad on käes. Ta läheb üles lavale.
Minoo sõrmitseb äraolevalt hõberisti, mis lebab tema kõrval laval. Rist, mis teeb nad vaenlastele märkamatuks. Pagana praktiline oleks, kui Ida oleks saanud selle piirialale kaasa võtta.
„Hea küll,” ütleb Minoo ning vaatab Vanessa ja Linnéa poole. „Katsetage.”
Vanessa ja Linnéa noogutavad. Ida näeb, kuidas nad tugevamini teineteise kätest kinni võtavad. Plastmasspudel hakkab edasi-tagasi kõikuma. Õrn tuulehoog käib üle lava ja Vanessa värskelt blondeeritud juuksed lehvivad.
Ja äkitselt hakkab vesi ülespoole voolama. Juga keerleb spiraalina, kuni pudel tühjaks saab.
„Kurat,” ütleb Vanessa. „Ma rohkem ei suutnud.”
„Aga te saite hakkama,” lausub Minoo vaimustunult.
Ainus, kes ei naerata, on Anna-Karin. Ta lihtsalt istub. Ja kui Ida teda vaatab, tuleb udu tagasi, neelates ülejäänud Väljavalitud. Ida astub paar sammu nende poole. Aga ta teab juba, et on liiga hilja. Ta on tagasi piirialal.
Seekord ei pea ta isegi otsima. Valgus on otse tema ees. Ta astub sammu, asfalt vilksatab hõljuva uduloori alt. Veel üks samm ja õhk lööb selgeks.
Tema ees on suure ehitise söestunud karkass. See oleks nagu tuttav ja samas ka mitte. Seejärel märkab ta sepistatud silti. Ainult mõned tähed on näha, aga ta suudab välja lugeda iseenda perekonnanime, mis on kirjutatud tuttavlike kaldus tähtedega.
Saekaater.
Isa saekaater.
Isa.
Ida ei taha tema peale mõelda. Ei taha mõelda sellele, et ta võis tulekahju ajal siin olla.
Ta kuuleb Vanessa häält ja pöörab ringi. Vanessa ja Linnéa kõnnivad lähemale, peatuvad Idast mõne meetri kaugusel.
„Siin ei näe meid keegi,” ütleb Vanessa.
Ta võtab Linnéal käest kinni ja Idale tundub, et nad hakkavad uuesti võluma, aga tegelikult nad hoopis suudlevad.
„Mida te teete?” küsib Ida. „Mis siin toimub?”
Nad jätkavad teineteise hellitamist. Vanessa käed poevad Linnéa teksaste tagataskusse.
„Vabandust, aga kui kaua see värk teil kestnud on?” küsib Ida ja hääl kerkib falsetini. „Kas kõik teadsid peale minu?”
Linnéa katkestab äkitselt suudluse, astub sammu tahapoole.
„Mis on?” küsib Vanessa.
„Ei midagi. Ma pean koju minema. Ma pean homseks ühe koduse ülesande ära tegema.”
Vanessa näib segadusse sattuvat. Ja Ida mõistab teda. Linnéa käitub veelgi friigimalt kui tavaliselt.
„Ahah,” ütleb Vanessa.
Tekib ebamugav vaikus.
„Millal me siis teistele räägime?” küsib Vanessa lõpuks.
„Mida siin rääkida on?”
Vanessa vahib talle otsa.
„Tähendab, ma ei mõelnud nii,” sõnab Linnéa kärmelt. „Ma lihtsalt… Me ei tea ju tegelikult… mis see õieti on. Nii et äkki peaks pisut ootama. Pealegi on praegu nii palju muud…”
„Okei,” ütleb Vanessa, kuigi on ilmselge, et üldse pole okei.
Linnéa sirutab end taas tema poole. Nad suudlevad veel korra. Ja Ida mõtted liiguvad vägisi Gustafile, nende ainsale suudlusele.
„Mustrite raamat” meelitas teda suudlusega. Mis pidi olema ilus autasu selle eest, et ta allub kaitsjate korraldustele. Aga nad pidid ju teadma, et see ei olnud suudlus, et G üritas suust suhu hingamisega tema elu päästa.
Küllap kaitsjad nägid, et ta sureb.
Aga võib-olla on nad nagu Kirke, mõtleb Ida. Äkki nad ei näe kogu tõde, või tõlgendavad nähtut valesti.
Ta vaatab järele Vanessale ja Linnéale, kes on hakanud keskuse poole kõndima.
„Aga kaitsjad jätsid nii palju rääkimata,” ütleb Ida valjusti iseendale. „Miks nad meie eest asju varjavad? Ma ei saa aru…”
Ta vaatab taas mahapõlenud saekaatrit. Tuul vilistab õõnsalt ahervaremes.
Isa.
Vast ta ikka ei olnud siin, kui see maha põles? mõtleb Ida. Vast ta ikka ei olnud… ta ei ole ju ometi…
Hallid kardinad sulguvad ta ümber. Ta pistab jooksu, otsib pilguga igalt poolt, kuni tardub äkki paigale. Ere punane kuma otse tema jalge ees. Punane nagu foorituli. Punane nagu stopp. Muud valgust pole näha.
Ta pigistab silmad kinni ja hüppab.
Kui ta silmad avab, näeb ta seda taevas.
Veripunast kuud.
Ida kuuleb vuliseva vee häält. Ta seisab lagendikul, mida ümbritsevad okaspuud. Taevas särab veripunane kuu, ent valgus on nii kahvatu, et maailm siin all meenutab mustvalget filmi. Surnud rohul sätendab härmatis.
Oks praksatab ja ta ehmub. Seejärel kuuleb ta valju sulpsatust. Puutüvede vahel näeb ta kuuvalguses sädelevat oja. Keegi kahlab läbi vee. Ida märkab kahvatut nägu ja heledaid rõivaid. Matilda. Ta kõnnib puude vahelt lähemale. Ida tunneb tohutut kergendust.
„Matilda!” karjub ta.
Matilda jõuab lagendikule. Tema hele öösärk laperdab märjalt. Silmad vaatavad üksisilmi tühjusse. Ta liigub nagu uneskõndija. Raadio teel juhitav robot.
Ja Ida taipab.
See on Matilda veripunane kuu. See on Engelsfors 17. sajandil.
„Ei,” ütleb ta. „Palun.”
Matilda peatub järsult. Langeb põlvili ja jääb maha kössitama. Üks must lind tuleb lennates ja maandub tema õlal. Kas Matildal oli familiaris?
Männilatvades sahiseb tuul. Ida justkui aimaks sosinaid. Palju hääli, mis moodustavad üheainsa.
Ära karda. Me ei taha sulle halba. Me aitame sind.
Hääl on pehme, heatahtlik. Keel kõlab teisiti, ent see on rootsi keel, ja Ida arvab, et saaks sellest aru ka ilma hiljuti omandatud absoluutse keelekuulmiseta.
Matilda lõdvestub silmanähtavalt ja Ida mõistab, et ta sai kontrolli oma keha üle tagasi. Ta tõmbub kägarasse, võtab linnu sülle, silitab selle sulgi.
Sina
