hoiab pistodast kinni, surub Alkidese keha enda vastu, kuni poiss enam ei viskle. Alkidese keebi punane värv tumeneb seal, kust verd voolab. Kimon tõmbab pistoda välja ja laseb ta lahti. Poiss langeb põlvili, kukub näoli kuivanud rohu sisse. Jääb liikumatult lebama.
„Mida te teete?” küsib Ida jahmunult. „Ta oli ju Väljavalitu!”
Kimon vaatab nukralt Alkidese surnukeha. Pistodalt, mis paistab ta peos nii tilluke, tilgub verd.
„See oli kahetsusväärne, aga möödapääsmatu,” ütleb hallpea. „Kui meie noor Alkides otsustas juba praegu Ateenasse tagasi pöörduda, muutus kõik. Kaitsjad nägid ainult selliseid võimalikke tulevikke, kus deemonite õnnistatul õnnestub ta tappa ja tema jõud endale saada.” Ta ohkab raskelt. „Selleks korraks on kõik möödas. See maagiline ajajärk jõuab lõpule. Kui järgmine saabub, saabub ka uus Väljavalitu. Pisut intelligentsem, tahaks loota.”
„Julgust tal oli,” ütleb Kimon.
Udu mässib nad endasse. Ida ei näe mehi enam, aga kuuleb hallpea vastust.
„Julgus ilma mõistuseta pole kunagi kedagi aidanud,” ütleb ta. „Ära ennast süüdista. Sa tegid, mida olid sunnitud tegema. Võti ei sattunud valedesse kätesse. Me ei saa nüüd küll väravat sulgeda, aga ükski õnnistatu ei saa seda ka avada.”
Ta jääb vait. Kõik jääb vait.
„Pagan küll,” sosistab Ida ja pöörab ringi, aga hallus on ta endasse mässinud. „Pagan, pagan, pagan.”
Ta hakkab kiirel sammul astuma, vaatab üle õle, proovib tunnetada, kas seal on midagi.
Kus Matilda õieti on? Kas see nähtamatu sai ta kätte?
Ida pistab jooksu, otsib pilguga udus, ootab, et miski võiks iga hetk talle vastu söösta. Ta päästab oma võlujõu valla. Näeb välke sõrmeotste ümber sähvimas. Taipab, et need valgustavad udu tema ümber.
Ta vannub endamisi ja kustutab need kiiresti. Ei taha iseendast teha säravat reklaamsilti selle jaoks, mis teda taga ajab. Aga nüüd ta vähemalt teab, et suudab ennast kaitsta, kui see taas välja ilmub.
Ta vaatab piirialal ringi. Kas siin ongi Matilda olnud alates sellest hetkest, kui ta ära suri? Sadu aastaid? Mis seal imestada, et ta on väheke ära pööranud.
Äkki kerkib otse Ida ette kollane valgus. Ta peatub poolelt sammult. Kõhkleb hetke. Aga ükskõik mis on parem kui siiajäämine. Ja Matilda ütles ju, et ta peab otsima valgust.
Ida astub sammu ettepoole.
Seekord ta ei lange.
Ta lihtsalt seisab.
Elutoas.
Minoo elutoas.
Ma olen tagasi, mõtleb Ida kergendustundega. Ma olen tagasi.
Ida vaatab Minood, kes on diivani peal keras, pea vastu põlvi. Linnéa istub tema kõrval ja piidleb teda murelikult, närib erkroosat küünt.
„Hei!” ütleb Ida.
Aga nad ei kuule teda. Loomulikult ei kuule nad teda.
„Kuidas sul on?” küsib Linnéa.
Minoo pomiseb midagi enda ette põlvedesse.
„Mida sa ütlesid?” pärib Linnéa.
Minoo vaatab üles ja vahetab asendit. Tema mustad lokkis juuksed on täiesti elutud. Ta on kahvatu ja äranutetud ja ega näonahkki pole just paremaks läinud võrreldes viimase korraga, kui Ida teda nägi.
„Ma ütlesin, et ma ei tea,” vastab Minoo ja niisutab huuli, millele kuluks hädasti palsamit ära. „Seda kõike on nagu liiga…”
Ta jääb vait.
„Palju?” pärib Linnéa.
Minoo noogutab.
„Tal õnnestus mind peaaegu ära tappa. Jälle.”
„Kellel?” küsib Ida. „Kellest te räägite? Mis hullu nüüd siis juhtunud on?”
Trepilt kostab samme ja tuppa siseneb Vanessa. Ta hoiab käes mobiiltelefoni. Ka tema on nutnud.
„Ta magab nüüd,” ütleb ta. „Ma ütlesin, et ta hüüaks või saadaks sõnumi, kui midagi on.”
„Kas sa räägid Anna-Karinist?” küsib Ida. „Mis siin õieti toimus?”
Vanessa istub tugitooli ja paneb mobiili diivanilauale. Kõik kolm istuvad kaua vaikides.
Ida läheb Vanessa juurde. Ta teab, mis edasi saab, juba enne, kui ta proovib tema õlga puudutada. Käsi libiseb otse läbi Vanessa ja tugitooli.
Mitte päris surnud mitte päris surnud mitte päris surnud.
„Kas sa isale oled Anna-Karinist rääkinud?” küsib Vanessa.
„Ta tahtis koju tulla, aga ma ütlesin, et meil oleks parem praegu omaette olla,” ütleb Minoo. „Ja tal on ju selle tulekahju kajastamisega õudselt tegemist.” Ta niisutab taas huuli. „Ta oli just kuulnud surnukehast, mille politsei haiglast leidis.”
„Nii et ta on tõepoolest surnud,” ütleb Vanessa kergendusega hääles.
Kes iganes nüüd surnud on, Vanessa lemmik ta igatahes ei olnud.
„Politsei arvas, et ta ärkas koomast, ajas end üles ja sai pingutusest infarkti,” sõnab Minoo.
Nad räägivad Maxist.
„Ta ütles, et miski pole nii, nagu me arvame,” ütleb Minoo.
„Max ütles seda?” küsib Linnéa.
Minoo noogutab. Külm jutt käib Idast läbi.
„Tema ja deemonid tahtsid sind kindlasti ainult segadusse ajada,” lausub Vanessa. „Ma ei usu, et see midagi tähendas.”
Aga midagi see tähendas. Ida on selles kindel. Ta on selles kindel, sest ta teab juba nii palju asju, mida teised ei tea, asju, mida kaitsjad ei ole neile rääkinud. Nagu see, et Väljavalitud kujutavad endast võtit, ja et Võti ei ole terviklik.
Ida peab seda neile rääkima.
Võib-olla paneks elektrilöök neid märkama. Ta proovib oma võlujõudu sisse lülitada. Aga midagi ei juhtu. Ta on niisama mittemaagiline kui siis, kui nad üksteise kehades olid. Mittemaagiline ja üle mõistuse masendunud.
„Halloo!” karjub ta.
„Mis temaga õieti juhtus?” küsib Vanessa. „Miks ta ära suri?”
„Te peate mind kuulma!” hüüab Ida. „No kurat, keskenduge natuke!”
Ta proovib lauda jalaga lüüa. Aga jalg libiseb lauast üksnes läbi ja ta kaotab peaaegu tasakaalu.
„Ma täpselt ei tea,” ütleb Minoo. „Aga deemonid oleksid tema sisse nagu liiga palju võlujõudu pumbanud.
