style="font-size:15px;"> Sa oled märganud, et sinu võimed on muutunud ettearvamatuks. Tugevamaks. Raskemini juhitavaks. Sa oled hirmu tundnud.
„Jah,” sosistab Matilda ja pisarad voolavad mööda ta põski alla. „Olen küll.”
Sul ei ole mõtet oma saatust kahtluse alla seada. Just praegu kaitseb sind vaenlase pilkude eest tugev kaitsemaagia. Aga see ei jää igavesti nii.
„Vaenlane? Deemonid?” sosistab Matilda kohkunult.
Jah. Kui nad võidavad, hukkub maailm leekides.
„Kes teie olete?”
Meie oleme kaitsjad. Me oleme inimkonna käekäigu üle valvanud juba aegade algusest saati. Meie asutasime Nõukogu, ent Nõukogu on meid unustanud. Ja nad on liiga kitsarinnalised, et mõista. Räägi, et sind kutsuti, ent ära räägi midagi meist.
Ida pigistab silmad kinni.
„Ma ei taha siin olla,” ütleb ta. „Ma tahan tagasi. Tagasi tänapäeva.”
Aga mis on tegelikult tänapäev, kui on võimalik niimoodi edasi-tagasi hüpelda? Kas minevik, olevik ja tulevik on tegelikult üks ja seesama? Kas Adriana mitte ei öelnud midagi selle kohta, et aeg on ring? Aga mida paganat see tegelikult tähendab?
Ida avab silmad. Tühjade, valgeks krohvitud seintega tuba, mis näib pulseerivat kolde helklevas kumas. Tuli, mis seal lõõmab, on sinine. Maagiline.
Matilda seisab ühe laua ääres. Tal on seljas lihtne hall kleit ja tema pikad punakasblondid juuksed on valla. Tema ees laual on tinast küünlajalg, milles põleb küünal. Selle kõrval on hõbedane rist. See näeb välja täpselt samasugune nagu Nicolause hõberist. Kas see võibki sama olla? Küllap on. Sest Nicolaus ise seisab eemal, toa väikese akna juures. Tal on seljas must pastorikuub ja kaelas valge krae, mis meenutab pudipõlle. Tema juuksed on pikemad ja tumedamad ning näos on vähem kortse.
Tema jalgade ees on Kass, tema familiaris. Kassil on mõlemad silmad alles ning kasukas on paks ja läikiv.
Nicolause kõrval seisavad neli meest, kõikidel mustrileidjad hõbeketiga kaelas. Kõige paksemal mehel on käes „Mustrite raamat”. Ida ei tea 17. sajandi moest midagi, aga pole kahtlustki, et nende rõivad on hinnalised. Värvid on erksad ning jakkide laiadest käistest paistavad pitsmansetid. Paksul raamatuga mehel on rohke kuldse tikandiga kaunistatud tumeroheline jakk. Ilmselgelt on tema see, kes otsustab. Sest isegi kui Ida 17. sajandi hierarhiatest midagi ei tea, tunneb ta juhtfiguuri juba kaugelt ära.
„Lisage pisut kiirust,” ütleb tüse mees. „Me ei taha siin öö läbi seista.”
„Loomulikult ei taha, meister,” vastab üks teine mees.
Teda Ida alguses ei näinudki. Ta seisis eemal varjus, aga astub nüüd esile. Tal on blondid õlgadeni juuksed ja samasugused vuntsid kui teistel. Erinevalt nendest ei ole tal ilmselt seljas tema kõige paremad riided. Ausalt öeldes on ta päris nägus.
„Matilda,” ütleb ta. „Kas sa võiksid meile öelda Nõukogu kolm seadust?”
„Ma ei tohi võlukunsti harrastada ilma Nõukogu heakskiiduta,” vastab Matilda. „Ma ei tohi kasutada võlukunsti mittemaagiliste seaduste rikkumiseks. Ja ma ei tohi paljastada end kui nõida mittemaagilisele üldsusele.”
Küsimuse esitanud mees noogutab ja vaatab talle sõbralikult otsa.
„Väga hea. Ja kas sa oskad seletada koolitatud ja sünnipärase nõia vahet?”
Nicolaus vaatab närviliselt oma tütart.
„Kõik inimesed võivad õppida maagiat valdama,” ütleb too. „Ent enamik ei saa iialgi võluvõimeid muul moel kui visa tööga. Neist saavad koolitatud nõiad. See, kuivõrd õitsele võimed pärast löövad, sõltub igaühe suhtumisest ja andest.”
Ta suunab pilgu mehele, vaatab talle otse silma.
„Sünnipärasel nõial ei ole valikut,” jätkab ta. „Tema sees on jõud, mis ärkavad varem või hiljem ellu. Koolitatud nõid valib võlukunsti, sünnipärane nõid saab selle tahtmata.”
Tema sõnades ei ole upsakust, ent siiski kõlab see upsakalt. Ida näeb, et Nicolaus läheb veel rohkem närvi.
„Sa kasutad sõna „tahtmata”,” lausub heledapäine mees. „Enamik võtaks seda kui õnnistust.”
„Loomulikult, vabahärra Ehrenskiöld,” vastab Matilda mehaaniliselt.
Ehrenskiöld. Ta peab olema Alexanderi esiisa. Ta on kahvatum. Mitte sama pikk. Isegi tumedapäine ei ole. Aga suurim erinevus on see, et see Ehrenskiöld näib sõbralik.
„Sa vastasid hästi,” ütleb ta. „Läheme siis edasi praktiliste ülesannete juurde. Oled sa valmis?”
Matilda noogutab.
„Jah,” ütleb ta.
Ta vaatab küünalt laual. See põleb kõrge leegiga. Matilda hingab sügavalt sisse ja sirutab käe välja, viib selle aeglaselt tule poole.
Kui Ida väike oli, tõmbas ta sageli sõrmega läbi küünlaleegi edasitagasi, et Rasmusele ja Lottale muljet avaldada. Nüüd teeb Matilda samamoodi. Aga tema teeb aeglaselt. Liiga aeglaselt. Ja siis jätab ta käe paigale, keset leeki. Küünal teeb särisevat häält, ent käel ei paista midagi viga olevat.
Nicolaus näib kergendust tundvat, samuti vabahärra Ehrenskiöld.
„Tuli teda ei kahjusta,” ütleb ta.
„See ei tõesta midagi,” väidab tüse mees, keda nimetati meistriks.
Udu kerkib Ida ette, aga kaob peaaegu sama kiiresti, kui ilmus.
Täiesti tavaline valge täiskuu valgustab maailma. Matilda ja vabahärra Ehrenskiöld kõnnivad mööda kitsast rada. Ida käib nende kannul. Nad jõuavad ühe järve äärde. Ümbrus näib teistsugune ja liivakallast ei ole, aga Ida saab kohe aru, et tegu on Dammsjöni järvega.
„Ära muretse,” ütleb vabahärra Ehrenskiöld vaiksel häälel. „Ma usun, et sa rääkisid tõtt selle kohta, mis veripunase kuu ööl juhtus. Sa oled Väljavalitu ja ka vee-element kaitseb sind.”
Matilda ei vasta. Ida näeb, kui hirmul ta on, kuidas ta proovib seda varjata. Tema familiaris tiirutab tema kohal õhus.
Järverannale on tõmmatud lootsik ja selles istub juba üks hallis rõivas mees. Veepiiril seisab teinegi hallis rõivas mees ja hoiab käes tõrvikut. Tüse mees ja teised sealt toast on samuti kohal. Ka Nicolaus. Ta seisab liikumatult paigal, ent Kass kõnnib rahutult mööda randa edasi-tagasi, pilk ainiti Matildal.
Matilda jääb lootsiku juures seisma ja paneb käed selja taha. Ehrenskiöld seob need maast võetud köiega kinni.
„Pinguta korralikult,” kamandab tüse mees.
„Sellest peaks piisama küll, meister,” vastab Ehrenskiöld rahulikult.
Ta kummardub alla ja köidab kinni Matilda jalad. Seejärel tõstab ta tüdruku sülle ja kannab teda lootsiku poole. Matilda otsib Nicolause pilku, aga too ei vaata tema poole.
Tohutu
