mässitud. Tema pea on norus. Ta on üleni mullane ja juuksed on porised, salkus. Tal näib vaevu hing sees olevat.
Ehrenskiöld hoiab üht kätt tema õlal. Teises hoiab ta teravaks ihutud nuga.
„Hakka juba peale!” ütleb meister, kes seisab toa teises otsas. „Ainult üks katse veel, enne kui me võime kindlad olla!”
Ta näib tõeliselt reibas. Ja publikut on juurde tulnud. Matilda ümber tungleb kindlasti oma kakskümmend meest. Nicolaus seisab rühmast eemal. Ta vaatab anuvalt Ehrenskiöldile otsa.
„Meister,” ütleb Ehrenskiöld ja pöördub tüseda mehe poole. „Me juba veendusime, et ta valitseb viit elementi. Kas ei võiks see olla piisavaks tõendiks, et ta on Väljavalitu?”
Tüseda mehe naeratus hääbub. Tema pilk liigub vabahärra Ehrenskiöldilt Nicolausele.
„Kui pastor ei suuda pealt vaadata, võib ta ruumist lahkuda!”
Nicolaus pomiseb midagi vabanduseks ja langetab pea.
„Hakka juba peale!” kordab meister.
Ehrenskiöld hingab sügavalt sisse. Ja seejärel lööb ta noa otse Matilda kätte, mis lebab tooli käetoel.
Matilda karje seguneb Ida omaga. Ehrenskiöld tõmbab noa käe seest välja, nii et verd pritsib kivipõrandale. Matilda jääb vait. Ta minestas.
Ida vaatab Nicolause ilmetut nägu. Tema endassepööratud pilku.
„Miks sa midagi ette ei võta?” karjub ta. „Ta on sinu tütar!”
Ehrenskiöld kummardub Matilda käe kohale. Ajab end taas sirgu.
„Verd ei jookse enam,” sõnab ta ja paneb pussi lauale. „Haav juba paraneb. Ta valitseb ka puuelementi.”
„Minu härrased,” ütleb meister ja pöördub uhkeldades teiste meeste poole. „Siin on meil Väljavalitu!”
Udu lendab Ida eest läbi nii kiiresti, et ta ei jõua seda peaaegu märgatagi.
Ta seisab taas metsas. Päike paistab puude vahelt. Matilda kükitab oja ääres. Ta hoiab oma familiarist süles.
„Anna andeks,” sosistab ta ja silitab linnu sulgi. „Rituaal ei õnnestu muidu. See on kõik maailma hüvanguks.”
Ta pigistab silmad kinni ja surub linnu ojasse. Tiivad rapsivad metsikult, nii et vett pritsib Matilda näole ja kätele. Ida näeb, kuidas vool kaks musta sulge kaasa viib.
Udu mässib ta taas endasse ja Ida on tagasi valgete seintega toas, kolmandat korda. Külma päevavalgust kallab läbi akende sisse. Matilda istub samal toolil. Ta vahib esemeid, mis on tema ette lauale laotud. Idale tuleb üks neist tuttav ette ja tal hakkab halb. Sellepärast tundiski Nicolaus ühe Adriana kabinetis olnud piinamisriista ära. See oli samasugune.
Nicolaus seisab koos Ehrenskiöldiga tuleaseme juures. Niinimetatud meister seisab koos järve äärest tuttavate hallides riietes meestega Matilda ees. Nüüd on tema ilme väga tõsine.
„Vaata neid!” ütleb meister ja osutab riistadele. „Nõukogu ei ole alati olnud niisama tsiviliseeritud kui tänapäeval. Aga me ei tõrgu neid kasutamast, kui see osutub sinu rääkima panemiseks hädavajalikuks.”
Issand, kuidas Ida ei kannata seda paksmagu. See mees on lausa kehastunud kurjus.
Matilda näeb niimoodi välja, nagu võiks ta iga hetk hirmu pärast minestada. Ent ta vaatab meistrile otsa.
„Tuleb uus Väljavalitu,” lausub ta. „Keegi, kes on minust tugevam.”
Meister virutab rusikaga vastu lauda, nii et piinariistad kolisevad ja Matilda võpatab.
„Kallis Matilda,” ütleb Ehrenskiöld ja astub talle lähemale. „Vasta meistrile. Miks sa oma võimetest loobusid? Kas sul oleks kuidagi võimalik neid tagasi saada?”
„Ma tegin seda teie pärast,” pressib Matilda läbi hammaste. „Kõikide pärast.”
„On alles ennast täis lipakas!” kisendab paks mees, kelle nägu on tulipunaseks värvunud.
Matilda ehmub ja tõmbub oma toolil pisut tagasi, ent vaatab mehele endiselt otsa.
„Ükskõik, mida te minuga teete,” sõnab ta. „Ma ei räägi mingil juhul. Ma vandusin.”
„Ah nii, et sa vandusid?” möirgab meister.
„Jah,” vastab Matilda.
„Kes sind selleks sundis?”
„Ütle talle ometi!” sekkub Ida.
Ta tahab, et Matilda räägiks, tahab, et ta päästaks oma elu. Aga Matilda raputab üksnes pead. Ja tegelikult Ida ju teab, kuidas see kõik lõppeb. Unenägudes on ta sõitnud Matildaga samas vankris hukkamispaiga poole. Ta ärkas, suitsuving juustes.
„Nii vähe jäi puudu!” ütleb paks. „Meie nimed oleksid surematuks saanud! Viimane värav!”
Tema jume on nüüd peaaegu lillakaspunane ja ta hingab ägedalt läbi nina. Ida mõtleb, kas ta võiks olla infarkti äärel. Loota ju võib.
„Meister,” lausub Ehrenskiöld. „Tüdruk on ilmselgelt aru kaotanud…”
„Küla peal juba jutud käivad,” katkestab meister. „Teeme temaga nõiaproovi. See peaks olema kohane karistus.”
Nicolaus ahmib õhku. Aga ta ei lausu ikka veel sõnagi. Vahib üksisilmi maha.
„Kogu austuse juures,” ütleb Ehrenskiöld. „Kas see pole mitte tarbetult karm?”
„Tuleriidale mahub teisigi.”
Ehrenskiöld lööb pilgu maha. Ei ütle midagi.
„Me jääme siia jumalast hüljatud paika, kuni õiglus on maksma pandud,” ütleb meister. „Vangistage ta.” Hallides rõivastes mehed tõmbavad Matilda tooli pealt üles.
„Ärge puutuge mind!” karjub Matilda.
Ta väänleb ja võitleb, ent tal ei ole nende vastu võimalustki. Mehed üksnes naeravad ja tirivad ta toast välja. Meister läheb neile järele. Ida teab, et keegi neist ei lahku Engelsforsist elusana. Nicolaus paneb nad kirikusse luku taha ja süütab kiriku põlema. Väga hea. Paksmaost saab küpsetatud siga.
Nicolaus läheb tooli juurde, kus äsja istus Matilda. Puudutab seljatuge. Vajub põrandale kükki.
„Mina saatsin ta surma,” sosistab ta. „Ma tapsin omaenese lapse.”
Ehrenskiöld astub tema juurde, tõmbab ta põrandalt püsti.
„Sa pead ennast kokku võtma,” ütleb ta.
„Henrik, mida ma tegema peaksin? Aita mind, kallis sõber.”
Henrik Ehrenskiöld vaatab kärmesti ringi ja kallutab end seejärel Nicolause kõrva äärde. Ida peab lähemale astuma, et tema juttu kuulda.
„Ma aitan sind,” sosistab ta. „Ma
