proovib uuesti trepikoja poole liikuda. Näeb, kuidas Maxi keha hakkab vappuma.
Miski pole nii, nagu teie arvate. Miski…
Katkendlik, ebainimlik karjatus kerkib Maxi kõrist ja ta kaardub tahapoole, kisendab üles lakke, samal ajal kui must tuli muudkui kasvab, haarab ta üleni endasse, neelab ta. Ta kukub põrandale, väänleb deemonite maagia käes, mis teda hävitab.
Minoo pöörab ringi ja jookseb viimase jupi läbi koridori, rebib trepikotta viiva ukse lahti.
Ta kuuleb Maxi karjeid oma selja taga, ta kuuleb neid, kui ta trepist alla kiirabiosakonna koridori jookseb. Ta suleb enda järel ukse. Peatub.
Ainsana on kuulda tavalisi haiglahelisid ja tema enda ärevat hingamist.
Pulss peksab oimukohtades, kui ta ooteruumi poole liigub, sabakont on valus. Ta ei tea, kuidas seda teistele seletada, ei tea isegi seda, kuidas seda ise mõista.
Ukselävel ta peatub.
Anna-Karin istub diivanil, Vanessa kallistab teda. Linnéa, kes seisab nende kõrval, tõstab pilgu. Minoo taipab, mis on juhtunud, juba enne, kui Linnéa mõte tema pähe jõuab.
PIIRIALA
Ida langeb läbi valguse. Langeb millessegi, mis meenutaks nagu igavikku.
Ja äkki seisab ta kõrgel künkal, kust avaneb vaade kahvatusinisele merele. Päike on otsekui hõõguv kera, värvib silmapiiri punaseks. Kaugel kaljuseina jalamil näeb Ida imetabaseid randu, mis on inimtühjad. Siin võiks veeta täiusliku rannapuhkuse. Kui seda sõnnikuhaisu ei oleks.
Ta pöörab ringi. Maastik on künklik ja madal tüükaline muru on päikeses kõrbenud. Kõrgemal samal künkal, kus ta seisab, näeb ta midagi, mis meenutab viinamarjaistandust, ja selle taga kõrgub üks torn. Mõned kitsed söövad eemal rohtu.
„Mis pagan see siis nüüd on?” ütleb ta.
Ta näeb üht kuju kallakut mööda allapoole ruttamas. See on temavanune poiss. Tal on mustad lokkis juuksed ja suured tumedad silmad. Ida oleks võinud teda nägusakski pidada, kui tal neid riideid seljas ei oleks. Poisile on ümber mässitud punane keep ja selle all on põlvini ulatuv tumeroheline tuunika. Lisaks on tal jalas nahast sandaalid, need peaks poistele küll keelatud olema. Üle õla kannab ta kotti.
„Palun ütle, et see siin on mingi nõme rollimäng!” ütleb Ida, kui poiss lähemale jõuab.
Poiss ei reageeri.
„Alkides!” hõikab mehehääl.
Kaks meest ilmuvad künka tipus nähtavale. Poiss heidab pilgu üle õla. Lisab sammu.
„Alkides!” hüüab sama mees uuesti. „Pea kinni!”
Nemad räägivad hoopis teist keelt kui saalis olnud inimesed. Aga Ida saab ka sellest aru. „Alkides!”
Mees paistab juba pahane olevat. Alkides peatub. Ootab tusaselt oma jälitajaid.
Need on umbes viiekümneaastased meesterahvad. Mehel, kes hõikas, on paksud ronkmustad juuksed ja pikk habe. Tal on seljas tumesinine keep ja tuunika. Õlad on laiad ja käed nii suured, et ta võiks nende vahel kerge vaevaga kellegi pea lömastada.
Teisel mehel on hallid juuksed ja hall habe ning ta kannab valget rätti. Kaela ümber on tal nahkrihma küljes väike klaasplaat, ühes käes hoiab ta nahast silindrit. Ta näeb välja, nagu oleks ta vanakreeka filosoofe käsitleva õpikupeatüki illustratsioonilt maha astunud.
Idal käib peast läbi mõte, et mees võibki olla vanakreeka filosoof.
Aeg ja ruum on nüüd sinu jaoks teistsugused.
Ega Matilda ei liialdanudki.
Nii pagana ebaõiglane, et just mina pean ka veel selle läbi elama, mõtleb Ida.
Laiaõlgne mees läheb Alkidese juurde, tirib koti enda kätte ja kallab selle sisu maha. Leib. Hõbedane kauss, mille põhjale on graveeritud kuue elemendi märgid. Musta pidemega pistoda. Nahkkotike, mille sees on midagi.
„Kuhu sa enda arust lähed?” küsib laiaõlgne ja vaatab Alkidest ähvardavalt.
„Koju.”
Laiaõlgne turtsatab ja Alkidese pilk tumeneb.
„Ma räägin tõsiselt, Kimon,” ütleb ta.
„Kulla poiss,” lausub hallipäine mees ja astub lähemale. „Sa ei jõua veel jalga maale tõsta, kui ta mehed su juba kätte saavad.”
Kitsed mökitavad ja hakkavad aegamisi kallakust üles minema. Küllap nad tunnetavad õhus pinget.
„Ma tahan, et nad mu kätte saaksid,” ütleb Alkides. „Ma tahan, et nad mu tema juurde viiksid. Et ma saaksin ta ära tappa.”
Kimon turtsatab uuesti.
„Ära tappa? Ta on üks Ateena mõjukamaid mehi ja deemonite õnnistatu…”
„… ja mina olen Väljavalitu!” katkestab teda Alkides. „Austage minu otsuseid!”
Kimoni maruvihane pilk ajab Idale hirmu peale. Ometi ei ole ta selleks valmis, kui mees oma hiiglasekäe tõstab ja Alkidesele kõrvakiilu annab, nii et poiss maha kukub.
„Kallis poiss,” ütleb hallipäine mees. „Ma mõistan, et see kõik on sulle raske. Aga Nõukogu liikmetena on meie kohus sind kaitsta. Ka su enda eest.”
„Te tahate, et ma peidaksin ennast ära nagu mingi plika,” ütleb Alkides pehmel keelel ja pühib keebiga suunurgast verd.
„Ainult seni, kuni sul on aeg värav sulgeda,” lausub hallipäine. „Siis sõidame Ateenasse tagasi. Ja kui sa siis peaksid õnnistatuga lahingusse astuma, siis nii sündigu. Aga mitte praegu. Vara veel.”
„Te ei saa mind takistada!” ütleb Alkides ja tõuseb püsti. „Ma ei anna alla, nii et teil oleks targem lasta mul sõita!”
„Kuramuse jõmpsikas!” ütleb Kimon.
„Oota natuke,” katkestab hallipäine mees ja silmitseb mõtlikult Alkidest. „Ma näen, et sul on tõsi taga. Mis siis ikka. Las ma vähemalt küsin kaitsjatelt nõu.”
Ta avab nahksilindri ja tõmbab välja rulli, mis meenutab seda, mida Ida saalis nägi. Mees rullib selle lahti, tõstab klaasehte silma ette. See on vist mustrileidja algelisem variant.
„Ma saan aru,” ütleb ta.
Ta laseb läätsel langeda ja pistab rulli silindri sisse tagasi. Ida ei suuda tema näoilmet tõlgendada.
„Mida nad ütlesid?” küsib Alkides ja surub keepi oma veritseva huule vastu.
„Nad ütlesid, et sa oled valmis teele asuma,” ütleb hallipäine mees ja vahetab Kimoniga pilgu.
Alkides vaatab neid võidurõõmsalt.
„Ma teadsin seda,” sõnab ta. „Hüvasti. Naasen juba võitjana.”
Kimon
