tõstab kassi ettevaatlikult üles, mõtleb, kas ta hoiab looma ikka õigesti. Ainsad loomad, kellega tal on lähemat kokkupuudet olnud, olid tema täditütre hamstrid. Shirin korraldas pidevalt hamstrite tsirkust ja sundis Minood mängima loomatalitajat, samal ajal kui ta ise oli direktor.
„Kas soovid midagi?” küsib Anna-Karin ja istub kirjutuslaua taha toolile. „Teed või vett? Pohlajooki on ka.”
„Aitäh, ei soovi,” vastab Minoo ja istub ettevaatlikult voodile, Pipar süles.
Kumbki ei lausu sõnakestki. Aga Minoo on avastanud, et Anna-Kariniga koos olles ei tundu vaikus kunagi ohtlik ega rusuv. See on üks asi, mis Minoole tema juures eriti meeldib.
„Millele see nägemus sinu arvates osutas?” küsib Anna-Karin lõpuks. „Kas sa arvad, et see oli… maailmalõpp?”
„Ma ei tea,” ütleb Minoo. „Ma proovisin „Mustrite raamatust” küsida, aga see oli vakka.”
Anna-Karin sügab kuusirbikujulist armi oma käel, rebase hammustuse jälge.
„Kui see oli maailmalõpp, siis mida see sel juhul tähendab?” küsib ta. „Et siis… Kas see tähendab, et me kaotame? Ja miks tahaksid kaitsjad sulle seda näidata?”
„Ma ei tea, äkki see oli midagi muud,” ütleb Minoo. „Ma tean ainult seda, et mul hakkas hirm.”
Pärastpoole küll, jah, mõtleb ta. Siis, kui see juhtus, ma ei kartnud.
Aga Anna-Karinile on seda imelik öelda.
Minoo silitab Pipart. Luud kassi siidpehme karva all tunduvad nii haprad, et tal tulevad külmavärinad peale. Mõtleks, kui ta tal kogemata ribikondi murrab. Ta silitab looma ettevaatlikult kõrva tagant ja kass hakkab nurruma.
„Ma leidsin täna metsast uue surnud koha,” ütleb Anna-Karin. „Ja seal oli suur hulk linde…”
Äkki kargab Pipar põrandale.
Minoo kuuleb elutoast karjatust ja hetkeks arvab ta, et see kostis televiisorist, aga siis järgneb raske mütsatus.
„Anna-Karin! Anna-Karin, appi! Appi! Anna-Karin!”
Mia hääl on meeleheitlik, hullumise äärel.
Anna-Karin hüppab tooli pealt püsti, tõmbab ukse lahti ja jookseb välja. Minoo läheb talle järele.
Mia on televiisori ees selili põrandal. Ta oigab sõnatult. Valu hääl. Anna-Karin langeb tema kõrvale põlvili.
„Ema, ema, ma olen siin!”
Mia lihtsalt karjub. Ta karjub ja karjub ja Minoo ei suuda end liigutada.
„Ema!” hüüab Anna-Karin. „Mis juhtus? Kas sa kukkusid? Ütle, mis juhtus?”
Mia jääb äkitselt vait.
Akna tagant kostavad joobnud inimeste hääled, kostavad maailmast, mis asub väljaspool seda klaustrofoobset korterit, kus õhk oleks nagu otsa lõppenud.
„Ma ei tea, mida teha!” ütleb Anna-Karin. „Ma ei tea, mida teha!”
Minoo langeb tema kõrvale põlvili.
Mia hingeldab raskelt. Ta on näost hall. Huuled liiguvad kiiresti, otsekui sõnu vormides. Silmad lähevad pahupidi.
„Ta vist kukkus,” ütleb Anna-Karin. „Ta vist…”
Mia ei hinga enam.
„Helista kiirabi,” ütleb Minoo ja üllatub oma asjaliku tooni peale.
Anna-Karin jookseb oma tuppa. Minoo lülitab kõik tunded välja. Nagu siis, kui ta Rebecka surmast teada sai. Hirmust ei ole kasu. Ta peab tegutsema.
Ta on kartnud, et isa võib ühel päeval niimoodi lihtsalt kokku kukkuda. Ja ta on välja uurinud, mida teha, kui ta siis temaga kahekesi kodus juhtub olema.
Ta järgib juhiseid, mida on internetist näinud, raputab Miat, hüüab teda, veendumaks, et ta tõesti ei ole teadvusel. Ei mingit reaktsiooni. Minoo teeb Mia suu lahti ja vaatab kurku, ega sinna ei ole midagi kinni jäänud. Ta kummardub ette, kuulatab hingetõmbeid, püüdes samal ajal näha, kas rinnakorv liigub.
Ei liigu.
„Nad sõitsid välja,” kuuleb ta Anna-Karini häält. „Nad tulevad.”
Minoo asetab käed Mia rinnale, sirgelt ja tugevalt.
Ta vajutab ja tunneb rinnakorvi liikumas. 1…
Ta vajutab uuesti. 2 …
Veel kord. 3…
Kogu raske keha õõtsub tema käte all, kui ta vajutab ja loendab, vajutab ja loendab.
…15 … 16… 17…
See on keha, mõtleb Minoo. Suur kogum liha ja luid ja verd. See ei ole Anna-Karini ema. Ma ei mõtle sellest kui Anna-Karini emast.
… 28… 29… 30…
Ta surub Mia nina kinni, avab tema suu ja paneb oma huuled tema omadele. Ta tunneb suitsust ja mingit läppunud maitset, aga ei lase end sellest häirida.
Ta puhub õhku Mia kopsudesse ja kontrollib, kas rinnakorv kerkib. Siis hingab ta sügavalt sisse ja annab uuesti Miale enda välja hingatud õhku.
Minoo on suust suhu hingamist alati kujutlenud intiimsena nagu suudlust. Aga tegelikult pole see midagi sinnapoolegi.
Ta ajab end sirgu, paneb käed uuesti Mia rinnakorvile. Vajutab kolmkümmend korda. Puhub kaks korda. Kolmkümmend vajutust. Kaks. Kolmkümmend. Kaks.
Minoo väsib varsti ära. Tema käsivarred värisevad pingutusest. Aga ta laseb edasi nagu masin, mis proovib teist masinat ära parandada. Ta ei tea, kus Anna-Karin on. Ta ei tea, kui pikk aeg möödub. Ta ei märka, kuidas kiirabitöötajad korterisse tulevad, enne kui nad ta eemale tõstavad ja tema töö üle võtavad.
Anna-Karin surub end juhikabiinis istme kaugemasse serva ja väldib kiirabisanitari pilku.
Mees ütles oma nimeks Stian. Ta on tugev. Tema ja meditsiiniõde tõstsid ema kanderaamile, nagu ema ei kaalukski üldse midagi.
Ema.
Ta lebab kusagil Anna-Karini selja taga. Tal on tilguti küljes ja voolik suust sisse aetud. Ta lamab siin ja võib iga hetk surra. See mõte ei tekita Anna-Karinis mingeid tundeid. See on lihtsalt mõte.
„Väga hea, et oskasite esmaabi anda,” ütleb Stian.
Oskasite? Mida ta silmas peab? Minoo oskas, mees teab seda sama hästi kui Anna-Karin, ta ju ise nägi.
Anna-Karin ei osanud midagi. Sai hädavaevu oma aadressi öeldud, kui numbrile 112 helistas. Isegi helistamine ei tulnud talle enne pähe, kui Minoo korralduse andis.
Kui Anna-Karin oleks üksi olnud, poleks emal lootustki. Kindlasti saab ka Stian sellest aru ja sellepärast ei tahagi Anna-Karin talle otsa vaadata. Ta ei taha näha mehe pilgust, kui mõttetu tegelane ta on.
„Su
