Võti. Mats Strandberg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Võti - Mats Strandberg страница 49
Ta sirutab käed uuesti välja. Anna-Karin tunneb klompi kurgus.
„Ma ei saa,” ütleb ta.
„Muidugi saad,” lausub vanaisa. „Ja mina usaldan sind.”
Anna-Karin hingab sügavalt sisse ja läheb vanaisa juurde, paneb käed talle kaenla alla. Pulss sahiseb kõrvus, kui vanaisa tal õlgadest kinni võtab ja end kerge ohkega ratastoolist üles lükkab.
Vanaisa selg tundub nii habras, kui ta sellest kinni hoiab. Ribikondid võiksid nii kergesti katki minna.
Seda ei juhtu, mõtleb Anna-Karin. Ma suudan seda kontrollida.
Aga sellist tunnet küll ei ole.
Ta astub paar sammu, et vanaisa saaks tema toel edasi liikuda.
„Väga hästi läheb,” ütleb vanaisa.
Mis siis, kui ta midagi valesti teeb. Mis siis, kui vanaisa käsivarred purunevad sama kergesti kui Anna-Karini kingapaelad.
Aga lõpuks istub vanaisa voodiserval. Anna-Karin tõstab ka tema jalad üles ja paneb talle teki peale.
„No näed,” ütleb vanaisa naeratades. „Ega ma portselanist pole.”
Anna-Karin naeratab vastu. Enesetunne läks natuke kergemaks.
„Ma olen täiskasvanud inimene,” jätkab vanaisa nüüd tõsisemal toonil. „Mul on paljudes asjades abi vaja, aga ma ei ole sinu vastutusel. Mulle meeldib, kui sa siin käid, aga ma ei taha iialgi sulle koormaks saada. Sa oled noor, Anna-Karin. Ela oma elu. See on kõige parem asi, mida sa minu heaks teha saad.”
Anna-Karin surub huuled kokku. Ei taha nutma hakata. Kas vanaisa siis ei mõista, et tema on osa Anna-Karini elust? Võib-olla veel kõige olulisemgi?
„Räägi nüüd,” ütleb vanaisa. „Kuidas su väike rebane elab?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.