otsa.
„Tibukene,” sõnab ta. „Ma tean, et te olete hirmus erutatud selle värava pärast. Ja muidugi oleks igati tore, kui te selle kinni paneksite. Aga nagu mina seda näen, saab ikkagi kõik ühel ilusal päeval lõpuks otsa. Mina püüan võtta ainult päev korraga, nii hästi kui oskan. Ka öö korraga, sõna otseses mõttes. Aga ausalt öeldes on mul sinust ja teistest noornõidadest kahju. Ma ju tean, et te näete jubedalt vaeva ja teie võimalused on peaaegu olematud.”
Vanessa on keeletu. Kirke suust kuulduna kõlab nendes sõnades peaaegu armastus.
„Tead, sa võid vabalt meid aidata,” ütleb Vanessa.
„Elame-näeme,” vastab Kirke.
Ta kustutab sigareti ja pöördub tagasi ajalehe juurde, osutab ühele peenelt riides paarile seltskonnafotol.
„See suhe küll vastu ei pea,” ütleb ta.
„Kas sa oskad inimestele ennustada ainult selle pealt, et näed neid ajalehes?”
„Selleks ei pea ometi ennustajavõimeid olema,” turtsatab Kirke. „Sa vaata seda naist. Tal on silmade vahe nii suur, et ta näeb välja nagu parukaga vasarhai. Mees aga… teda just voodist välja ei lükkaks.”
Ega sul ei oleks seda vajagi, mõtleb Vanessa. Küllap ta jookseks ise karjudes minema.
Kirke pöörab taas lehte ja süütab uue sigareti.
„Aga no muidugi, sina oled ju kõik meeste moodi elukad voodist välja lükanud,” ütleb ta. „Nüüd, kui sa selle vargaplikaga koos oled. Ma ei taha öelda, et „mida ma ütlesin”, aga mida ma ütlesin?”
Vanessa vaatab talle väsinult otsa. Kirke on jälle omas elemendis.
„Võib-olla peaksid sa mõnes neist ajalehtedest töötama,” ütleb Vanessa. „Kuna sa oskad nii imehästi toppida oma nina sinna, kuhu sul asja ei ole.”
Kirke muigab ja tõmbab mahvi.
„Sa vist tahaksid nüüd teemat vahetada,” lausub ta. „Kõik ei ole asjadega sama kursis kui mina.”
Uksekell tiliseb ja Vanessa pöörab ringi. Ema astub sisse, tilkuv vihmavari käes. Kirke võtab prillid eest ja paneb ajalehe käest.
„On ikka ilm täna,” ütleb ema. „Aga teil on siin mõnus.”
„Tõepoolest,” pomiseb Vanessa, samal ajal kui ema Kirket embab.
„Küll sul on täna hea energia, Jannike,” ütleb Kirke.
„On või?” küsib ema rõõmsalt. „Ma proovisin hommikul natuke mediteerida.”
„Jah, ma tõesti tunnen, et su tšakrad hakkavad tasakaalu saavutama,” sõnab Kirke. „Oled sa proovinud nii, et toas on roosat kvartsi?”
Kirke jahub ema tšakratest edasi. Aeg-ajalt heidab ta Vanessale tähendusrikka pilgu. Ja Vanessa teab väga hästi, miks. Ema on küllap ainus inimene Engelsforsis, kes ei tea, et tal on Linnéaga suhe.
Kõik ei mõista. Aga eks see ole nii, nagu Linnéa ütleb. Hea lollipüüdmise test.
Vanessa lihtsalt ei taha, et see test emale vale tulemust näitaks.
Ema ostab roosa kvartsi kamaka ega suuda vastu panna ka väikesele Buddha kujule ja eeterlikule õlile, mille järele terve korter õige varsti lehkama hakkab.
„Ma ei julge siia peaaegu sisse astudagi,” naerab ema. „Välja minnes on mul alati kaasas rohkem, kui ma osta olin plaaninud.”
Ta pöördub Vanessa poole.
„Täna sa ei jää ööseks mõne sõbra juurde, ega?”
„Ei jää,” vastab Vanessa.
Ta vaatab emale järele, kui too keskuse koridori kaob.
„Argpüks,” ütleb Kirke.
„Vait,” ütleb Vanessa.
„Suvevaheajani on jäänud ainult üks nädal! Ja seetõttu teeme midagi eriti toredat!” ütleb võimlemisõpetaja Lollo ja lööb oma lihaselised käsivarred laiali.
Anna-Karin vaatab takistusrada, mis kulgeb üle kogu võimla. Tegelikult oleks parem olnud rahvaste pall, mida nad oleksid pidanud mängima, kui vihma ei oleks sadanud.
Kõige hullemad piinariistad on lagedale tiritud. Poom. Kitsed. Köis ripub laest. Üks higi järele haisev paks plastkattega madrats on asetatud kahe madala pingi peale. Küllap peavad nad selle alt läbi roomama.
Sisemuses tunneb Anna-Karin end sama tuimana kui tavaliselt, aga tema keha reageerib vaistlikult. Peopesad tõmbuvad niiskeks.
„Hakkame peale, poisid ja tüdrukud!” ütleb Lollo ja lööb käed kokku. „Alustame soojendusega!”
Nad hakkavad mööda võimla seinaääri suures ringis jooksma. Kevin lööb Hanna H-le möödudes vastu taguotsa ja tüdruk hüüatab pahaselt. Vaid mõne kuu eest seisid nad siin võimlas, amuletid kaelas kettide otsas helkimas. Anna-Karin jookseb tribüünide eest mööda ja meenutab, kuidas Ida esile astus, neid kõiki päästis. Ilmutas omadusi, mida Anna-Karin ei arvanud temas olevatki. Julgus. Ustavus. Omakasupüüdmatus. Ja siis ta suri. Haigelt ebaõiglane, oleks Ida ise öelnud. Kes oleks Idast saanud, kui ta oleks ellu jäänud? Oleks neist ehk sõbradki saanud?
Minoo istub tribüünil. Ta ütles Lollole, et on haige, ning Lollo heitis talle pilgu ja küsis, kas ta peaks üleüldse koolis olema.
Anna-Karin näeb mööda joostes Minood, aga Minoo vaatab üksnes maha.
„Hakkame peale!” hõikab Lollo. „Ma jagan teid neljasteks meeskondadeks. Ja loomulikult teeme aja peale. Väike võistlusmoment ka ikka!”
Anna-Karin satub ühte meeskonda Levani ning kergejõustikutrenni tüdrukute Anchalee ja Linaga. Anna-Karin tunneb endal tüdrukute pilke ja tahaks peaaegu vabandust paluda. Kui tema võistkonda kuulub, ei võida nad iialgi.
Lollo puhub vilet ja esimene rühm kihutab kitsede poole, kõige ees Hanna H. Kuni nad takistusrada läbivad, seisab Levan, käed puusas, ja vaatab võimlat, otsekui prooviks välja nuputada mingit füüsikavalemit, mis ta võimalikult kiiresti finišisse aitaks. Siis pöördub ta Anna-Karini poole.
„Teeme ära,” ütleb ta julgustava naeratusega.
Vale tundub peaaegu sama alandav nagu Anchalee ja Lina pilgud.
Vile lõikab taas läbi saali. Nende kord. Levan, Anchalee ja Lina hüppavad kergelt kordamööda üle kitse ja tormavad edasi poomi poole. Levan jookseb üle selle, ilma et üldse vaataks, kuhu ta oma jala paneb. Anna-Karin pole veel kitsenigi jõudnud. Ja just siis, kui ta hüppama peab, kõhkleb ta sekundi murdosa võrra liiga kaua. Ta maandub põlvili kulunud nahkkattel ja libistab end alla.
Lina vingerdab end teisel pool madratsit välja ja sõna otseses mõttes viskub redelite poole, mille küljes juba ripuvad Anchalee ja Levan. Neil on liiga palju tegemist, et Anna-Karinit vaadata. Aga ta tunneb endal teiste rühmade pilke. Vähemalt üle poomi õnnestub tal ilma kukkumata saada.
Ta
