Gustaf kui Rickard kuulavad tema juttu hiirvaikselt. Ta ei tea, kui kaua ta räägib. Aga ühtäkki on ta jõudnud Matilda ja unenäo juurde. Ja siis saavad sõnad justkui otsa.
Kusagil majas hüüab Gustafit üks tema õdedest. Poiss näib seda mitte kuulvat.
„Sa ütlesid Rickardile, et võtsid ära minu mälestused sellest, mis võimlas toimus,” ütleb ta.
„Anna andeks. Ma olin sunnitud sind Nõukogu eest kaitsma.”
„Ma tahan neid tagasi saada,” ütleb Gustaf.
„Ma ei tea, kas ma oskan. Ma ei ole kunagi proovinud…”
„Kohe praegu,” katkestab teda Gustaf.
Tema siniste silmade pilk on kalk. Minoo neelatab.
Minoo läheb tema juurde, paneb käe talle laubale ja päästab suitsu valla. Ta ei pea isegi Gustafi teadvusse minema. Minoo oleks nagu loonud silmuse, kuhu ta Gustafi mälestused peitis, nüüd tuleb üksnes tõmmata…
Tontlikult helendavad ringid võimla seintel ja põrandal. Ida, kes vaatab kohkunult pealt, kuidas Olivia paljastab tema armastuse Gustafi vastu. Välgud. Ida, kes sureb Gustafi süles. Poisi huuled Ida omade vastas, kui ta tüdruku kopsudesse õhku puhub.
Minoo avab silmad ja võtab käe ära. Gustaf seisab tardunult. Vahib Engelsforsi maketti.
„Kõik on tõsi,” ütleb ta. „Kõik, mida sa ütlesid, on tõsi.”
„Ma olen tahtnud rääkida,” sõnab Minoo. „Ma olen väga kaua tahtnud rääkida. Ja Rebecka tahtis samuti sulle rääkida. Aga Matilda ütles, et me ei tohi, et me ei tohi kedagi usaldada…”
„Sa teadsid kogu see aeg, et ta ei tapnud ennast ise ära,” katkestab teda Gustaf.
„Jah,” vastab Minoo summutatud häälel.
„Ma ei taha sind enam kunagi näha.”
Gustaf lihtsalt ütleb seda. Nagu oleks see täiesti suvaline lause. Adrenaliin pääseb Minoos valla. Tema käed ja jalad värisevad.
„Palun,” ütleb ta.
„Mine siit ära.”
Gustaf vaatab talle otsa. Ja Minoo teab, et poiss on tema jaoks kadunud.
Ta läheb trepi poole. Rickard ütleb midagi, aga ta ei kuule, mida, ta läheb temast mööda. Kui ta köögiukse lahti teeb, vaatab talle vastu Vicky muigel nägu.
„Me just hakkasime mõtlema, miks Gustaf nii kauaks keldrisse jääb,” ütleb ta narritavalt, aga tema naeratus hajub ruttu. „Kas juhtus midagi?”
Minoo ei vasta.
Tee Gustafi juurest koju pole iialgi nii pikk tundunud. Tänavad nagu veniksid ta ees pikemaks.
Poolel teel peatub ta teeserval ja oksendab sirelipõõsasse.
Pärastki ei lähe paremaks.
Valu söövitab kogu keha, vibreerib läbi tema, kui ta jalga jala ette tõstab, üks samm korraga, kuni koju jõuab.
Ta heidab voodisse, laseb mustal suitsul end neelata, kuni ta on üleni vabastavalt tumm, kuni viimanegi jälg Minoo Falk Karimist on lahustunud ja haihtunud.
Kerge briis liigub üle Dammsjöni järve ja paneb veepinna virvendama. Linnéa istub ühe puu varjus, vaatab Vanessat, kes lamab kõhuli teki päikese kätte jääva poole peal. Ta on selja päevitamiseks bikiinirinnahoidja ära võtnud ning Linnéa näeb ta selgroogu, tema abaluude kontuure naha all.
„Ei tea, kas Michelle ja Evelina panid pahaks, et me nii vara ära läksime,” ütleb Vanessa.
„Ei usu,” vastab Linnéa.
Nad jäid Mehmeti koolilõpupeole vaid pooleks tunniks. Aga Michelle nunnutas kõik see aeg Mehmeti väikesi sugulasi ja Evelina nunnutas sama pühendunult oma kutti.
„Sa peaksid nendega ükskord kohtuma,” sõnab Vanessa.
„Ma olen nendega kohtunud,” vastab Linnéa.
Vanessa pöörab pead ja vaatab tema poole.
„Ma mõtlen päriselt,” lausub ta. „Nad küsisid, kas me tahaksime homme pärast koolilõppu Olssoni künkale kaasa minna, vaatama, kas seal toimub mingi pidu.”
„Miks mitte,” ütleb Linnéa.
Ta ei taha olla selline sõber, kes nõuab oma tüdrukut kakskümmend neli tundi ööpäevas iseenda käsutusse ega soovi teistega suhelda. Ta soovib ainult, et talle see natukenegi ka endale meeldiks, sest entusiasmi teesklemine on tema tõeliselt nõrk külg.
Ta sirutab käe kommikoti järele, mis vedeleb nende vahel teki peal. Vanessa ostis selle. Enamik komme sisaldab želatiini, aga Linnéa ei taha sellele osutamisega meeleolu rikkuda. Ta kaevab kotist välja ühe kõva lagritsakommi. See on soojas niiskeks tõmbunud ja ta peab pärast kommi suhupistmist näpud üle limpsima.
Eemal rannas paneb keegi käima loo, millest saab kahtlemata selle suve katk. Ja Vanessa on juba nakatunud, sest ta hakkab õlgu nõksutama ja ümisema. Linnéa naeratab. Ta ei suuda lugu vääriliselt vihata, kui see Vanessale meeldib.
Ta võtab veel ühe kommi ja vaatab rannas viibivaid inimesi. Enamik on nooremad gümnasistid, kes kasutavad aasta esimese jume peale saamiseks juhust, kui kool on abiturientide lõpetamise puhul kinni. Ja enamik neist on Linnéat ja Vanessat vahtinud.
Kui Vanessa oli Michelle’ile rääkinud, levis uudis kulutulena üle kooli. Ja kui Wille veel ei tea, siis õige pea jõuab see ka tema kõrvu. Sest pisut eemal istub paari põhikoolikuti seltsis Lucky. Nad annavad joint’i käest kätte ning Lucky vaatab ähmasel pilgul Linnéat ja Vanessat. Linnéa lehvitab talle ja poiss pöörab häbelikult pea ära. Linnéa mäletab, kui muserdatud oli Lucky tol ööl, kui Olivia Jonte ära tappis. Mõtleb, kuidas ta ennast praegu tunda võiks.
Linnéa vaatab uuesti Vanessat. Vanessa on silmad kinni pannud ja näib, nagu ta magaks. Linnéa tahaks kummarduda ja tema päikesesooja kukalt suudelda, aga ta ei taha käituda nagu innukas sülekoer.
Tal on sõltuvus. Ta tahaks alalõpmata Vanessat puudutada. Ta on alati pööritanud silmi paaride poole, kes ei suuda käsi teineteisest eemal hoida, aga nüüd mõistab ta neid liigagi hästi. Ta peab osavamalt varjama, kui sisse võetud ta on, et Vanessa eemale ei kohkuks.
Linnéa mobiil piiksatab ja ta otsib selle kotist üles.
„Vanessa,” ütleb ta, kui on Anna-Karini sõnumi läbi lugenud. „Me peame vist minema. Kohe.”
Linnéa ei jõua õieti Minoo ukse taga kellagi anda, kui Anna-Karin selle juba lahti teeb. Tema silmad on suured ja hirmunud.
„Tulge,” ütleb ta. „Ruttu.”
Linnéa vahetab Vanessaga pilgu ja nad jooksevad Anna-Karini kannul trepist üles, komistades peaaegu Pipra otsa, kes on parajasti teel alla.
„Me ei saanud su sõnumist sotti,” ütleb Linnéa. „Kas Minoo on haige?”
„Ma
