otsustanud,” ütleb Evelina ja paneb arvuti põrandale. „Täitsa mõnus oleks mõnda aega papsi juures elada. Ja muidugi Leo lähedal. Aga ega uude kooli ei ole eriti tore minna. Võib-olla võiksin seal käia nädalavahetustel, ma ei teagi.”
„Aga miks sa midagi rääkinud ei ole?” küsib Vanessa.
Evelina kehitab õlgu.
„Millest sina rääkida tahtsid?” küsib ta.
Vanessa vaatab Evelinale otsa, meenutab kõiki neid kordi, kui nad on siin üheskoos saladusi sosistanud, probleeme lahanud, netis pervovanameestega nalja teinud, kostüüme kokku klapitanud, kodustele ülesannetele keskenduda proovinud, täis peaga magama jäänud ja nutnud poiste pärast, kes neile nüüd enam meeldegi ei tule.
Ta peab suutma rääkida.
„Ma olen nüüd Linnéaga suhtes.”
Evelina ajab selja sirgu.
„Mida?” küsib ta. „Et siis… mida?”
„Linnéa ja mina,” ütleb Vanessa. „Meil on suhe.”
Evelina vaatab teda endiselt täiesti mõistmatul pilgul.
„Sa mõtled… Linnéa?” ütleb ta. „Teil on… suhe?”
„Jah.”
Vanessa naeratab, aga naeratus on pingutatud ja veider, võbeleb huultel, ja Evelina ei vasta sellele.
„Jumal küll, mis mõttes?” ütleb Evelina. „Tähendab, mis ajast siis? Üleöö juhtus või?”
Tema hääl on peaaegu pahane.
„Ei,” vastab Vanessa. „Ma olen temasse kaua armunud olnud. Kuigi ma sain sellest aru alles lihavõtete ajal. Ja volbriööl me suudlesime, aga päriselt tekkis suhe meil alles…”
„Ma teadsin seda!” katkestab Evelina ja kargab voodist põrandale. „Ma teadsin, et volbriööl midagi oli!”
„Jah, kuigi siis ei olnud veel midagi juhtunud.”
„Aga sa valetasid mulle, eks?”
Nüüd Evelina juba karjub ja Vanessa saab samuti pahaseks.
„Mis sul viga on?” küsib ta ja tõuseb püsti.
„Mis minul viga on? Mis kurat sinul viga on? Mis pagan sinul nii viimased kaks aastat viga on olnud?” Sülge pritsib, kui Evelina edasi karjub. „„Kulla Evelina, kas sa võiksid öelda, et ma tulen ööseks sinu juurde?” ‒ „Ei, ma olen lihtsalt väsinud, ei ole midagi erilist.” ‒ „Ei ole midagi, läksin lihtsalt Willega tülli.” ‒ „Ei, ma pean koju minema, sest mu ema on haige, kuigi tegelikult kavatsen ma minna oma ekskuti ekstüdrukuga aelema!””
Vanessa ei saa sõna suust. Ta on liiga kohkunud.
„Mul on nii kõrini sinu eest valetamisest ja mul on nii kõrini, et sa minule valetad ja arvad isegi, et ma sellest aru ei saa!” jätkab Evelina ja Vanessa mõistab, kui kaua ta on seda kõike pidanud alla suruma, sellepärast tulebki kõik praegu sellise plahvatusena. „Varem me rääkisime kõigest. Ja äkitselt on sul nii palju saladusi. Kas sa saad aru, kuidas mina end tunnen? Ma olen proovinud mõelda, et me oleme parimad sõbrad ja et sa räägid siis, kui selleks valmis oled. Aga sa hängid muudkui oma uute sõpradega ja ma ei saa isegi aru, mis asja te koos teete. Sa ei küsi iialgi, kas ma tahaksin ka kaasa tulla, sa nagu häbeneksid mind. Ma võin kihla vedada, et nemad on sinu ja Linnéa värgiga juba kursis, eks?”
Vanessa pöörab pilgu kõrvale. Tal on nii häbi, et see on peaaegu talumatu. Kuidas on ta võinud Evelinat niimoodi iseenesestmõistetavalt võtta?
„Ja vähe sellest,” jätkab Evelina. „Niipea kui midagi minu elus juhtub, siis tundub, nagu ma segaksin sind, kui proovin sellest rääkida. Kui te kohtusite, siis sa vaatasid Leole otsa lausa nagu mingi sekundi. Ma ei ole iialgi kellessegi nii armunud olnud ja ma tahaks sulle kõigest rääkida, aga sa ei kuula kunagi! Ja siis sa küsid, miks ma Örebro kohta midagi öelnud ei ole! Sind ju ei huvitagi üldse!”
Evelina luristab ninaga. Jääb vait.
Vanessa ei tea, mida öelda. Tal pole ennast millegagi õigustada. Ta on kõikides punktides süüdi. Ta on valetanud ja ta on Evelinat ära kasutanud, alati oodanud, et too on valmis teda aitama.
Ja Evelina ongi alati aidanud. Ta on olnud maailma parim sõber, kuna Vanessa on olnud kõike muud.
Enamik näevad ainult Evelina pealispinda. Kena sõnakas tibi, kellele on antud kapaga enesekindlust. Selline, kes saab alati hakkama, kellel ei ole kunagi milleski abi vaja. Vanessa oleks nagu samuti otsustanud ainult seda pealispinda näha.
Miks nii? Sest nii oli lihtsam. Lihtsam tema enda jaoks.
„Anna andeks,” ütleb Vanessa.
Evelina ei vasta. Aga ta hakkab nutma, kui Vanessa talle käed ümber paneb. Nad nutavad teineteise õla najal.
„Anna andeks,” ütleb Vanessa uuesti. „Ma olen olnud vilets sõber.”
„Jah, oled küll.”
Aga Vanessa tunneb, kuidas Evelina tema põse vastas naeratab.
Me kuulume kokku, mõtleb Vanessa. Kuigi Väljavalitutega seob mind saatus, siis Evelinaga kuulun ma kokku vähemalt sama suurel määral.
Fotoalbumi selg nagiseb, kui vanaisa albumi laua peale lahti lööb. Tema käsi liigub lehti pöörates kangelt.
„Küll on tore, et sa selle tõid,” ütleb ta.
Anna-Karin naeratab pisut pingutatult. Nädal aega varem oli ta albumi prügikotti visanud. Tal on hea meel, et Minoo sundis teda meelt muutma.
Vanaisa on sõitnud oma ratastooliga laua otsa ja tema istub hallikassinisel puust köögisohval. Ta sööb šokolaadipalli, samal ajal kui nad pilte vaatavad.
Kõik näib idülliline. Talu kohal paistaks nagu alati päike. Vanaema istub suure maja ees, sigaret suunurgas, ja koorib kollase plastkausi kohal kartuleid. Märksa noorem vanaisa parandab aeda. Ja siin-seal vilksatab isa. Ta istub, pudel ühes ja reha teises käes. Ta poseerib rehaga tohutu lehekuhja kõrval. Ta seisab lumisel põllul, naerab, silmad kissis, teeb, nagu sihiks lumepalliga seda, kes hoiab kaamerat. Anna-Karin mõtleb, kas see võiks olla ema. Kas ka tema naeris.
Miski väreleb tema sees. Miski, mis on vaid hingetõmbe kaugusel nutust. Ent seejärel näeb ta, et vanaisa silmad läigivad. Värelus tema sees kaob.
Vanaisa keerab taas lehte.
„Minu meelest on Mia siin pildil nii ilus,” ütleb ta meeleliigutusega.
Pildil on jaanipäev ja Mia ootab Anna-Karinit. Ta on end meikinud ja lokid pähe teinud. See on üks vähestest piltidest, kus ema naeratus jõuab ka silmadesse. Ta näib nii lootusrikas. Nagu igatseks ta nii väga tulevikku. Kas laps kõhus pani teda niimoodi tundma?
„Imeilus pilt,” ütleb Anna-Karin.
„Staffan tegi selle,” ütleb vanaisa.
Vanaisa
