mõistis hoopis Adriana surma.”
„Ja nüüd proovivad deemonid meid taas tappa,” ütleb Linnéa ja kuivatab pisaraid.
„Ja ainsad, keda me enda arvates võisime usaldada, on meile kogu aeg valetanud,” ütleb Vanessa. „Või minema läinud.”
„Ja me ei pruugi isegi suuta maailmalõppu ära hoida,” sõnab Anna-Karin.
„Võib-olla on asi kõik see aeg lootusetu olnud,” ütleb Minoo.
Ta juba kõõksub naerust. Ja Linnéa ahmib õhku.
„Ja meie oleme maailma viimane lootus,” saab ta vaevu üle huulte.
Nad loetlevad järjest kõike, mis on toimunud pärast veripunase kuu ööd, ja kõike, mis ees ootab. Kõike hirmutavat, kõike ohtlikku, kõike hämarat. Nad tirivad selle päevavalgele, räägivad sellest üksteise võidu nii halastamatult, kui saavad. Ja keegi neist ei suuda naermist lõpetada.
Linnéa joob oma pohlajoogi lõpuni ja paneb klaasi kolksuga Anna-Karini köögilauale. Ta tunneb end täiesti ogarana, nagu oleks ta pooled ajurakud minema naernud.
„Ma olen omadega täitsa läbi,” ütleb Vanessa tema kõrval ja kallab oma klaasi täis.
Minoo noogutab nõusoleku märgiks.
„Kas me võiksime täna õhtuks lõpetada?” küsib ta.
„Jah,” vastab Anna-Karin. „Ja ma vist peaksin natuke rohkem mõtlema. Et mida alles jätta ja mida mitte.”
Linnéa jalg riivab laua all Vanessa oma.
„Enne peame veel ühest asjast rääkima,” ütleb Minoo. „Rickardist.”
„Mis temaga on?” küsib Vanessa ja põimib oma sõrmed üle laua Linnéa sõrmede vahele.
Linnéa esimene impulss on käsi ära tõmmata. Aga mitte Vanessa ei ole unustanud, et nad peavad ennast tagasi hoidma. Hoopis Linnéa on unustanud, et nad ei pea.
Vanessa liigutab oma pöialt üle Linnéa peopesa ja iga närvirakk saadab signaale risti ja põiki läbi Linnéa keha. Ta suudab Minoo juttu vaevu mõista, aga ta on seda juba ka kuulnud. Ta tunneb, kuidas Vanessa tunneb seda, mida ta ise tunneb. Signaalid liiguvad nende vahel edasi ja tagasi, moodustavad spiraali, mis…
Nii ei saa, ma ei saa keskenduda, kuuleb ta äkitselt Vanessa mõtteid, samal ajal kui Vanessa ta käe lahti laseb.
Linnéa ärkaks nagu poolunest.
„Mida me teeme?” küsib Minoo.
„Ega meil erilist valikut vist ei ole?” ütleb Linnéa. „Sa pead ta mälestused ära võtma.”
Minoo vahib lauaplaati.
„Kas ei oleks parem, kui ma prooviksin temaga kõigepealt rääkida?” küsib ta. „Me ju ei tea, kui palju tal üldse meeles on.”
„Selle saad sa hõlpsasti kindlaks teha, kui ta mälestustesse lähed,” ütleb Linnéa.
„Võta rahulikult,” ütleb Vanessa. „Ära avalda talle survet.”
Linnéa teab, et tal on õigus.
„Ma saan aru, et ega see tore ei ole,” ütleb ta Minoole.
„Ega ei ole jah,” vastab Minoo ja vaatab üles. „Sa ei saa üldse aru. Keegi teist ei saa. Gustaf sai šoki, kui nägi, mis seal võimlas juhtus. See šokk on nüüd minu ajus. Kui Max tappis Eliase ja Rebecka… Mõnikord tundub, nagu oleksin ma ise seda teinud.”
Linnéa tunneb, kuidas külm hoovus tema kehas levima hakkab. Esimest korda saab ta tõeliselt aru, mis tunne võib Minool olla. Ta mõtleb, kuidas tal endal alguses oli, enne kui ta õppis oma jõudu kontrollima. Kui kõik mõtted tormasid talle pähe, ilma filtrita, ilma kaitseta. Seda oli peaaegu võimatu taluda. Ja see, millest Minoo räägib, tundub veel hullem.
Osa Linnéast soovib, et Minoo ei peaks seda kõike veel korra läbi tegema. Aga ta ei tea, kas ta on valmis seda riski võtma.
„Kui ma pean Rickardi pähe minema, siis ma lähen,” ütleb Minoo. „Aga palun andke mulle vähemalt üks võimalus.”
„Minu meelest võiks Minoo temaga kõigepealt rääkida,” pakub Anna-Karin.
„Minu meelest ka,” ütleb Vanessa.
„Hea küll,” lausub Linnéa, kuigi ta leiab, et see on ajaraiskamine.
Paistab, et Minoo tunneb kergendust.
„Ma arvan, et suudan teda rahustada,” ütleb ta. „Ta lihtsalt kardab.”
„Mina tema asemel kardaksin ka,” sõnab Vanessa.
„Ei tea, kui kaua aega võtab, enne kui hakatakse aru saama, mis siin Engelsforsis tegelikult toimub,” ütleb Minoo. „Seni on neil ju õnnestunud kõigele „loomulik seletus” leida. Kõik, kes punase kuu ööl ära pöörasid, probleemid elektri ja veega…”
„Ja ilma ja metsaga,” lisab Anna-Karin.
„Täpselt,” ütleb Minoo. „Aga kui paljut on lõppude lõpuks võimalik õigustada? Kusagil peaks ju olema piir. Ja kõik, mis seni on juhtunud…
See peab ju olema üksnes algus. Maagia tase tõuseb ja tõuseb, maailmu eristav kiht on üha õhem, ja siis…”
Ta jääb vait. Ja Linnéa on kindel, et kõik mõtlevad ühe ja sama peale. Matilda sõnade peale.
Viimane lahing leiab aset aasta jooksul.
Äkitselt ei aja maailmalõpp enam üldse naerma.
„Siis lukustame selle kuradima ukse ja elame õnnelikult oma elupäevade lõpuni,” ütleb Vanessa. „Eks?”
Linnéa suudab Vanessa sõnu peaaegu uskuda. Peaaegu.
„Jah,” ütleb Minoo naeratades. „Me oleme ju Ring.”
See raasuke, mis sellest alles on, mõtleb Linnéa.
Ent selle mõtte hoiab ta enda teada.
Vanessa astub tänavale ja tõmbab kopsudesse värsket õhku. Nagu peseks kopsud pärast Anna-Karini korteris viibimist puhtaks.
Selja taga kuuleb ta tulemasina tuttavat klõpsu. Linnéa on sigareti suhu torganud ja paneb seda põlema, käed tuule eest kaitseks.
„Ma ei saa aru, kuidas sa võid praegu suitsetada,” ütleb Vanessa.
„Mina ka ei saa,” ütleb Linnéa ja tõmbab mahvi.
Nad hakkavad mööda tänavat astuma. Üks pääsuke pikeerib katuserennist, põrkab peaaegu vastu asfalti, aga kerkib viimasel hetkel vuhinal ülespoole.
„Hea tegelikult, et nad teavad,” lausub Linnéa.
„Jah,” ütleb Vanessa.
Ja nii ongi.
