asja, praegu või?” küsib Linnéa.
„Jah. Kas sobib? Ma tulen pärast sinu juurde.”
Linnéa tõmbab sigaretist mahvi.
„Kas sa muretsed, et mis ta arvab?” küsib ta.
„Ei. Või mina ka ei tea. Vähemalt peab ta teada saama.”
Eelkõige peab Vanessa teada saama, kuidas Evelina seda võtab.
„Muidugi,” ütleb Linnéa ja Vanessa aimab naeruvirvet tema suunurgas. „Ja sa ei pea luba küsima, kui tahad kellelegi rääkida. Nüüd on kõik päriselt.”
„Kindel?” küsib Vanessa.
„Kindel.”
„Sina ei pea ka luba küsima,” ütleb Vanessa.
Linnea naeratab kõveralt.
„Kellele mul rääkida? Sotsiaalameti Dianale? Oliviale, kui ta meid tapma saabub?”
Vanessa tahab juba Linnéa isa kohta midagi öelda, aga saab õigel ajal sõnasabast kinni. Ta astub Linnéale lähemale ja suudleb teda. Pea hakkab ringi käima, kui seda avalikult teha, nii et igaüks võib näha. Tundub lausa raiskamisena, et keegi ei näe, et Engelsforsi tänavad on sama inimtühjad nagu alati.
Minoo otsib pilguga perekonnanimede seas, mis all trepikojas teadetetahvlil seisavad. JOHNSSON on ainus nimi kolmanda korruse veerus, kõige kõrgemal. Lifti ei ole ja ta hakkab trepist üle minema. Mida kõrgemale ta jõuab, seda tugevamaks muutub toidutegemise lõhn.
Uksel on väike plastsilt. MEIE KAITSEME KESKKONDA! REKLAAMI EI SOOVI, AITÄH!
Minoo annab kella.
„Rille, saad sa lahti teha?” kostab teiselt poolt ust madal mehehääl.
Sammud lähenevad, liiga kiiresti. Minoo ei suuda end koguda, enne kui uks lahti lendab. Toidulõhn lööb talle näkku ja ta kuuleb praepanni särinat.
Rickard seisab uksel. Nende pilgud kohtuvad ja poiss proovib ukse uuesti kinni tõmmata, aga Minoo pistab jala vahele. Nii valus on, et ta peab karjatuse maha suruma.
„Palun, ma tahan ainult rääkida,” ütleb ta.
„Kes on?” kostab korterist mehehääl ja praepannilt uus särin.
Lõhn muutub veel tugevamaks ja hoolimata kõigest tunneb Minoo selgelt, kui näljane ta on.
„Ma kohe tulen,” hõikab Rickard üle õla ja astub trepikotta, suleb enda järel ukse. „Mida sa tahad?”
Poiss hoiab endiselt kätt lingil. Ta on ilmselgelt hirmul.
„Ma ei tea täpselt, mida sa võimlas nägid,” ütleb Minoo nii vaikselt kui võimalik, aga ikkagi kajavad sõnad trepikojas vastu. „Ja ma ei tea täpselt, mida Olivia sinuga tegi…”
„Ma ei taha sinu ja sinu sõpradega midagi tegemist teha,” katkestab Rickard teda. „Jäta mind rahule.”
„Kas me võiksime kusagil vestelda?” küsib Minoo. „Et ma saaksin rahulikult seletada.”
Ta proovib näida nii rahulik ja ohutu kui võimalik. Rickard taganeb ukse poole.
„Võime sinu tuppa minna, kui sa tahad,” ütleb Minoo.
Rickard vajutab lingi alla.
„Hea küll,” ütleb Minoo. „Mõtle järele. Võime ka mõni teine kord. Ja kui sa ei taha rääkida, siis pole ka midagi, siis ma jätan su rahule…”
Rickard avab ukse ja lipsab tuppa. Minoo kuuleb, kuidas ta ukse lukku keerab ja turvaketi kinni paneb.
Minoo jääb hetkeks seisma, kuni poisi sammud kaovad.
Ja kui sa ei taha rääkida, siis pole ka midagi, siis ma jätan su rahule…
Vale tundub ikka veel koridoris vastu kajavat.
Kui Rickard temaga rääkida ei taha, peab Minoo tema pähe sisse murdma. Kasutama oma võlujõudu poisi mälestuste muutmiseks.
Rickardil on arvatavasti piisavalt põhjust teda karta.
Ukse avab Evelina ema Belinda. Tal on käes roheline veekann ja Vanessat nähes ilmub tema näole lai naeratus.
„Nessa!” ütleb ta ja laseb ta esikusse. „Sind pole kaua aega näha olnud!”
Ta embab Vanessat ja kannust läigatab vett põrandale.
„Praegu peame tõesti kokku hoidma,” ütleb Belinda vaiksel häälel ja laseb Vanessast lahti.
Vanessa ühmatab midagi ja võtab kingad jalast. Belindal on kombeks Evelina sõpru esikus kinni püüda. Eriti kui ta on just Evelinaga tülitsenud.
„Me peame jõud ühendama, et ta meile kaduma ei läheks,” jätkab Belinda. „Sa oled kindlasti sellest Örebro asjast kuulnud?”
Vanessa ei söanda midagi öelda. Ainsana teab ta Örebro kohta seda, et seal elab Leo. Aga ta ei ole kindel, kas Evelina ema Leost üldse midagi teab.
„Anthony saab Örebros veoautojuhina tööd. Ja nüüd olla ta öelnud, et Evelina võib tulla ja tema juures elada, viimase aasta seal koolis käia. Nii tüüpiline. Mina kasvatagu last terve teismeea ja siis, kui kõige hullem on möödas, hiilib isa kohale. Tal torkab lihtsalt äkki pähe, et tal on tütar, kes on peaaegu täiskasvanud. Mida ma tegema peaksin, Nessa? Ma ei ole ju nii loll ja saan ometi aru, et Evelinal on seal ka mingi kutt, muidu ta ju ei kaalukski kõikide oma sõprade juurest ärakolimist. Kas sina tunned seda poissi?”
„Vabandust,” ütleb Vanessa. „Aga ma pean…”
Belinda ohkab ja rehmab alistunult käega.
„Jajah,” ütleb ta. „Ütle pärast, kui tahad meiega koos süüa.”
„Aitäh,” ütleb Vanessa ja põgeneb Evelina toa poole.
Evelina on pikali voodis, vana arvuti kõhu peal. Kaas on täis kleepse, mis ta põhikooli ajal sinna kleepinud oli. Vanessa lõhkus oma küüned ära, kui ta eelmisel aastal proovis aidata neid ära nokkida.
„Oota, ma lõpetan kohe Leoga ära,” lausub Evelina, tõstmata pilku ekraanilt.
Vanessa istub voodile, laseb pilgul üle toa libiseda, samal ajal kui Evelina klaviatuuri klõbistab.
Akna ees ripub väikeste südamekujuliste lambikestega valguskaunistus. Michelle ja Vanessa ostsid selle Evelinale, kui tema üle-eelmine kutt ta maha jättis. Laua taga toolil kõrguvas riidekuhjas on üks kuldne topp, mida Vanessa kord laenas, kui hakkas Salasse aastavahetuspeole minema, sellele peole, kus ta magas poolkogemata põhikoolipoisi Isakiga. Kirjutuslaua kohal seinal ripub Evelinast, Michelle’ist ja Vanessast raamitud foto, nad on Lisebergi lõbustuspargi Ameerika mägedel. Vanessa ja Evelina istuvad vagunis kõige ees. Nad hoiavad teineteisel käest kinni, käsivarred ette sirutatud. Juuksed lendlevad nende naerukrambis nägude ümber.
Evelina
