ei teinud neid. Olivia juhtis sind kaelakee kaudu.”
Rickard noogutab.
„Mõnikord oli ta ainult nagu väike hääl, mis sosistas taustal. Mõnikord võttis ta mu täiesti enda võimusesse. Aga ma jäin ise alati alles, suutmata midagi ette võtta. Nagu siis, kui sa tead, et näed õudusunenägu, aga sellest pole kasu, sest sa ei saa üles ärgata, ei saa unes nähtavaga midagi ette võtta.”
Minoo vabistab end. Painajatest teab ta nii mõndagi.
„Miks Olivia sinu välja valis?” küsib ta. „Kas sa tead?”
Rickard lööb pilgu maha.
„Meil oli üks värk.”
„Üks värk? Suhtes olite või?”
„Mitte otseses mõttes,” vastab Rickard, pilk endiselt maas. „See algas kevadballil, kui tema lõpetas põhikooli. Mina läksin sinna, sest lootsin teda eest leida. Ta näis nii enesekindel ja lahe. Teistsugune. Ma polnud kunagi varem julgenud temaga rääkida. Temasuguste tüdrukute arvates on minusugused poisid nannipunnid. Aga ma olin kevadballil juua täis, ja tema ka. Pärast seda hakkasime kohtuma. Aga ta tahtis seda saladuses hoida.”
Ta võtab prillid eest ja puhastab neid aeglaselt oma särgihõlmaga.
„Ma andsin endale kogu aeg aru, et tegelikult ei tahtnud ta mind. Ta tahtis Eliast. Ma lootsin, et ta muudab meelt. Ja isegi kui see oli alandav, oli see parem kui mitte midagi. Ma armastasin teda tõepoolest. Aga pärast Eliase matust ütles ta, et… Ta ütles, et ei taha minuga enam kohtuda.”
Ta paneb prillid uuesti ette ja Minoo ootab, laseb tal omaenda tempos jutustada.
„Eelmisel suvel kutsus ta mind külla,” jätkab poiss. „Ta ütles, et on aru saanud, et mina olen tema jaoks õige poiss ja et ta tahab minuga koos olla. Päriselt. Mina olin nii haletsusväärne, et olin kohe nõus. Ja siis andis ta mulle kingituse. Asja, mis näitaks, et me kuulume kokku.”
„Kaelakee,” ütles Minoo.
Rickard noogutab.
„Ta viis mu samal õhtul Helena ja Kristeri juurde. Ma kuulsin, kuidas ta neile ütles, et ma olen parim variant, et koolis inimesed PEga liituma saada. Ma olin täpselt parajal määral populaarne. Ja tal oli minu üle eriti suur võim, sest ma armastasin teda.”
Minoo on alati teadnud, et Olivia tappis süütuid inimesi. Aga lihtsam on olnud mõelda temast kui deemonite valede ohvrist, kes on pimestatud igatsusest Eliase järele. Minoo ei olnud kunagi taibanud, kui küüniline ja kalkuleeriv Olivia tegelikult oli. Kui teadlikult ta inimesi ära kasutas.
„See oligi kõige hullem,” jätkab Rickard. „Mida iganes ta tegi, see tunne ei läinud üle. Enne kui Ida ta peatas. Siis ma taipasin. Ma nägin, kes ta päriselt on.”
Ta vaatas üles Minoole otsa.
„Mis temaga tegelikult juhtus? Kas sa tead, kus ta on? On ta elus?”
„Ta on elus. Aga ma ei tea, kus ta on.”
Rickard ei lausu sõnagi. Kaks last jooksevad kilgates läbi köögi ja kaovad.
„Miks kellelgi meeles ei ole, mis võimlas juhtus?” küsib ta lõpuks.
„Sellepärast, et neil olid Olivia amuletid kaelas. Imelik on see, et sinul on midagi meeles.”
„Kuidas Gustaf sellesse segatud on?” küsib Rickard.
„Üldse ei ole. Tal ei olnud amuletti. Aga ma võtsin tema mälestused ära. Muud ei jäänud üle.”
Rickard tõmbub näost kaameks.
„Ma ei räägi kellelegi,” ütleb ta. „Ma luban.”
Minoo usub teda. Ta ei pea isegi Nõukoguga hirmutama, et Rickard suu peaks, poiss on juba niigi hirmul.
Kogu tema keha võitleb mõtte vastu, et ta peaks hakkama Rickardi mälestustega manipuleerima. Ta ei saa seda talle teha. Mitte pärast seda, mis Olivia temaga ette võttis.
„Ma usun sind,” ütleb ta. „Aga ma pean ka teistega rääkima.”
„Teistega?” küsib Rickard. „Linnéaga? Ja Vanessaga? Ja selle suure tüdrukuga, kes tavaliselt teiega koos on? Või on teid rohkem?”
„Meid oli rohkem,” vastab Minoo. „Meid oli alguses seitse. Ida, Elias ja Rebecka ka.”
„Elias?” kordab Rickard. „Ja Rebecka?”
„Jah,” kinnitab Minoo.
Nii ahvatlev on tõtt rääkida, üheainsagi korra.
„Aga siis nad tapeti,” ütleb ta.
Nii tema kui Rickard võpatavad, kui kuulevad puruneva klaasi heli. Minoo vaatab ringi ja näeb esimest korda, et keldris on kaks ruumi.
Ühe valge kapi taga varjus on uks ja ta märkab seda alles nüüd, kui see avaneb ja Gustaf sisse astub. Tal on käes šampusepudel ja tema heledatel ülikonnapükstel on märjad plekid.
Ta vaatab otse Minoole silma.
Ta kuulis neid pealt. Ta kuulis kõike.
Rickard tõuseb Minoo selja taga püsti.
Siin all on nii vaikne. Peaaegu võimatu on kujutleda, et väljas on käimas koolilõpupidu. Et heledais rõivais külalised saalivad ringi ja räägivad eelseisvast suvest, ja küllap arutlevad, kus peidab end värske üliõpilane ise. Üliõpilane, kes silmitseb Minood, otsekui oleks tüdruk võõras. Miski võõras. Tulnukas, kes on just endalt inimesemaski maha rebinud.
„Ma olen tahtnud sulle juba ammu rääkida…” ütleb Minoo.
„Räägi siis,” ütleb Gustaf kõlatult. „Räägi siis juba kõik ära.”
Minool lõikab sees, kui poiss teda niimoodi vaatab. Ta üritab kõigest väest distantsi luua, mõtte selge hoida. Loomulikult on Gustaf šokeeritud. Aga Minool on praegu võimalus talle seletada. Kui ta vaid suudaks seda õigesti teha, siis küllap Gustaf mõistaks. Ta peab panema ta mõistma.
„Käimas on sõda,” lausub ta. „Deemonid püüavad pääseda meie maailma, siin Engelsforsis. Kui see neil õnnestub, saab maailm hukka. Ja ainult meie, keda nimetatakse Väljavalituteks, saame neid peatada.”
Ta jääb vait ja vaatab Gustafile otsa.
„Räägi edasi,” ütleb poiss.
„Kõik algas Eliasest.”
Minoo püüab seletada seoseid, liigsetesse üksikasjadesse laskumata. See sujub üllatavalt hõlpsasti. Isegi see, kui ta räägib, kuidas nad Gustafit kahtlustasid, kuidas nad teda jälitasid ja talle tõeseerumit andsid.
Ta ei suuda end tagasi hoida, ta peab kõik ära rääkima. Isegi selle, et ta armastas Maxi.
Sõnad voolavad kosena tal suust, kuigi osake temast soovib, et ta järele jätaks. See lugu on liiga suur. Seda on liiga palju. Nende jaoks on seda liiga ohtlik teada. Mida Nõukogu
