alla jooksnud.
„Kas te arvate, et deemonid?” küsib Anna-Karin. „Kas te arvate, et nad on ta kuidagi oma võimusesse saanud?”
Linnéa istub voodiservale. Ta keskendub ja püüab tabada Minoo mõtteid. Otsekui taoks pead vastu seina. Ent üht asja tunnetab ta selgelt. Minoo ise hoiab teda eemal.
„Ei,” ütleb Linnéa. „Asi pole deemonites.”
Ta nipsutab Minoo silme ees sõrmi.
„Minoo! Halloo!”
Ei mingit reaktsiooni. Ta võtab Minoo õlgadest kinni ja raputab teda.
„Halloo!”
„Ettevaatust!” ütleb Anna-Karin.
Linnéa laksab Minoole vastu põske. Mitte liiga tugevasti, vaid parajalt. Pisarad kerkivad Minoole silma ja ta vaatab Linnéale otsa.
„Anna andeks,” sõnab Linnéa. „Kas niimoodi või ämbritäis vett krae vahele.”
„Minge ära,” pobiseb Minoo ja tõmbub kössi, selg teiste poole.
Kas kellelgi teist on aimu, mis võib olla juhtunud? mõtleb Linnéa ning vaatab Anna-Karini ja Vanessa poole.
Ta pidi Gustafi koolilõpupeole minema, mõtleb Anna-Karin. Muud ma ei tea.
Gustaf. Kas Minoo avaldas talle oma tunded ja sai korvi? Aga Linnéal on väga raske uskuda, et Minoo otsustas sellest rääkida koolilõpupeol. Et ta sellest ülepea söandaski rääkida.
„Mis juhtus?” küsib Vanessa oma kõige mahedama häälega.
Minoo selg hakkab vappuma.
„Andke andeks,” nuuksub ta. „Ma rikkusin kõik ära… Ma ei saa… Ma…”
Linnéa paneb ettevaatlikult käe ta käsivarrele.
Ära räägi, mõtle parem, mõtleb ta. Äkki on lihtsam.
„Te hakkate mind vihkama,” nutab Minoo.
Ja seejärel tulvavad tema mõtted Linnéa pähe. Iga sõna, mis Minoo Rickardile ja Gustafile ütles. Iga saladus, mille ta avaldas. Gustafi silmad pärast seda kõike. Jäine pilk, mis Minood vaatas. Ma ei taha sind enam kunagi näha.
Linnéa kaitseb end Minoo piiritu enesepõlguse eest, tõmbub mõtetes eemale.
„Mis on?” küsib Vanessa.
Linnéa tunneb, kuidas viha iseenese vastu, mis vahelduse mõttes ei kuulunudki talle enesele, vaibub.
„Ta rääkis Gustafile ja Rickardile,” ütleb ta.
„Mida ta rääkis?” küsib Anna-Karin.
„Kõike,” vastab Linnéa. „Absoluutselt kõike.”
Tal on seda ikka veel raske uskuda. Võrreldes teiste Väljavalitutega on Minoo alati olnud kõige vaoshoitum ja ettevaatlikum, kes alati mõtleb, enne kui tegutseb.
Ja siis käitub nii. Kas Minoo on unustanud, mida Nõukogu võtab ette nendega, kes reeglitest üle astuvad?
„Kurat,” ütleb Vanessa. „Kuidas nad reageerisid?”
„Gustaf vihkab mind,” vastab Minoo.
„Ära muretse,” ütleb Linnéa ja püüab jätta muljet, et ta ei ole vihane. „Selle saab ju hõlpsasti korda ajada. Peida nende mälestused ära.”
„Ma ei saa,” nuuksub Minoo. „Ma ei saa.”
„Minoo. Ma tean, et sa oled praegu kurb, aga mõtle järele,” ütleb Vanessa ja tema hääl on niisama kannatlik kui Melviniga rääkides. „Nii nende kui meie jaoks on ohtlik…”
„Nad on väärt tõde teadma,” katkestab teda Minoo.
„Kas sa ei mäleta, mis tunne oli, kui meie kõik teada saime?” ütleb Linnéa. „Et on maagia ja deemonid ja et maailm saab õige pea hukka ja…”
„Muidugi mäletan!” ütleb Minoo.
„Aga Gustaf ja Rickard ei saa vastu midagi,” lausub Linnéa. „Nad ei ole nõiad. Nad ei saa midagi teha. Nad on täiesti jõuetud.”
„Ta arvas, et Rebecka võttis endalt elu ja et see oli tema süü!” ütleb Minoo ja pöördub Vanessa poole. „Sina olid juures, kui me andsime talle tõeseerumit, sa nägid, kui murtud ta oli. Ta lasi isegi PE-l oma ajusid pesta, sest ei suutnud selle süütundega elada.”
„Kas sa tõesti arvad, et nii on talle lihtsam?” küsib Linnéa. „Tema reaktsioonist seda küll ei järeldaks.”
Vanessa heidab talle vihase pilgu, aga Linnéa ei kahetse. Ta teab, et tal on õigus.
„Nii et nüüd kõlbab äkitselt küll kellelegi näkku valetada?” küsib Minoo. „Sa oled ikka eriti silmakirjalik!”
„Ja kes pagan sina oled, et võid ainuisikuliselt nii suure otsuse langetada,” sisistab Linnéa. „Sa oleksid ju vähemalt võinud enne meiega nõu pidada.”
„Lõpeta ära!” ütleb Vanessa.
„Jah, lõpeta ära,” kordab Anna-Karin.
Linnéa vaatab ainiti Minoole otsa.
Sa oled Gustafisse armunud, mõtleb ta. Sellepärast ei suudagi sa seda olukorda kainelt hinnata.
Minoo vahib teda vastu.
„Nad ei ütle kellelegi midagi.”
„Oled sa kindel?” küsib Anna-Karin.
„Jah, ma rääkisin neile Nõukogust. Nad teavad, kui ohtlik see on. Ja pealegi… Kas te ei saa aru, et see on alles algus? Nagu see, millest me varem rääkisime. Kõik muutub. Üha enam inimesi puutub sellega kokku ja üha enam inimesi mõistab.”
Ta vaatab Linnéale otsa.
„Ma vastutan oma tegude eest. Tegelikult peaksid kõik teada saama. Siis oleks Nõukogul palju vähem võimu.”
Linnéa ei tea, mida öelda. Äkitselt on tema see, kes on konservatiivne ja ettevaatlik.
„Ma ei kavatse nende mälestusi muuta,” ütleb Minoo. „Te ei saa mind sundida.”
„Ei,” ütleb Vanessa ja heidab Linnéale kiire pilgu. „Tõesti ei saa.”
Minoo pöörab neile taas selja. Linnéat hakkab äkki südametunnistus piinama. Mis siis, kui Gustafi asemel oleks olnud Vanessa.
Ma mõistan, miks sa seda tegid, mõtleb Linnéa.
Aga tal ei ole aimugi, kas Minoo teda kuuleb.
Anna-Karin istub voodil, arvuti süles. Tal on kõrvaklapid peas ja ta vaatab filmi, mille peategelane proovib enne abiellumist selgust saada, kes on tema isa. Aga Anna-Karin ei suuda
