jäid kinni?” karjub Kevin.
Ei ole hullu midagi, mõtleb ta. Midagi ohtlikku ei juhtu.
Madratsi ja põranda hais ajab iiveldama. Ta peab välja saama. Ta ronib edasi, pääseb lõpuks ometi vabadusse.
Ta tõuseb püsti ja sörgib redelite poole. Tema meeskond ootab teda juba väikeste plastmassist koonuste juures, kus toimub teatejooks.
„Tule nüüd, Anna-Karin!” hüüab Anchalee, ja Lina hüpleb kannatamatult ühe koha peal, nii et hele pats võngub.
Anna-Karin paneb jala esimese redeli kõige alumisele pulgale.
Endiselt on tal tunne, nagu tahaks miski tema sees puruneda. Täpselt nagu emal juhtus. Anna-Karin luges internetist, et aordi purunemine võib olla pärilik.
Aga ta hakkab ronima. See ei ole raske. See ei ole ohtlik. Ta vaid kujutab endale ette. Tuleb ainult kinni saada kõige ülemisest pulgast ja seejärel ronida mööda redeleid saali teise otsa. Ta sirutab parema käe välja ja tunneb pulka oma peopesa vastas. Kui ta sellest kinni haarab, murdub see tema peos pooleks.
Ta kukub. Maandub kõva mütsuga põrandale.
„Äkki peaks dieeti pidama?” irvitab Kevin.
„Sa oled ikka eri nõme!” karjub keegi teine. „Teisel suri alles ema ära!”
Anna-Karin tõuseb istukile ja näeb, kuidas Lollo ja Minoo tema poole jooksevad.
„Oi, kuidas see juhtus?” küsib Lollo.
„Kas sa lõid pea ära?” küsib Minoo.
„Ei,” pomiseb Anna-Karin. „Ei ole viga midagi.”
See on tõsi, et tal tõesti ei ole kusagilt valus. Ta pühib puupuru peopesalt ära.
„Ma ei tea, kui mitu korda ma olen juhtkonnale öelnud, et inventar tuleks välja vahetada,” ütleb Lollo. „Need vanad riistad on juba eluohtlikud!”
Anna-Karin jälgib tema pilku ja vaatab murdunud redelipulka. Hakkab aru saama, mis juhtus. Ka teised tema meeskonna liikmed tulevad lähemale ja silmitsevad teda murelikult.
„Issand, kui õudne see oli,” ütleb Lina.
„Kindel, et kõik on korras?” küsib Minoo ja sirutab käe.
„Jah,” vastab Anna-Karin ja tõuseb kätt vastu võtmata püsti.
„Minu meelest peaksid sa ikkagi kooliarsti juurde minema,” ütleb Lollo.
„Ma lähen kaasa,” pakub Minoo kiiresti.
Lollo puhub vilet ja annab teada, et asub ise võistkonnas Anna-Karini kohale.
Anna-Karin läheb riietusruumi ja istub pingile, vaatab oma käsi. Need näevad välja täiesti harilikud. Ta tunneb end täiesti harilikult. Nii lihtne oleks endale selgeks teha, et pulk oligi katkine, aga ta teab, et see on vale.
„Mis tegelikult juhtus?” küsib Minoo.
Maad iseloomustab tugev side jõuga, ütles Adriana, kui ta esimest korda elementidest rääkis. Nii vaimse kui ka füüsilise jõuga.
„See oli katki,” ütleb Anna-Karin.
Tal on häbi. Häbi, et põhjustas teistele uue probleemi. Ta ei suuda seda jõudu kontrollida. Ta kujutab endast ohtu iseendale ja kõikidele teistele. Taas kord.
Valgustid värelevad laes, kustuvad ja süttivad. Anna-Karin tõuseb püsti ja läheb kappide juurde, keerab võtit võimalikult tasa, et seda lukusüdamikus mitte pooleks murda, ja võtab oma asjad välja.
„Eks ma ehmatasin küll. Targem oleks vist koju minna,” ütleb ta.
„Muidugi,” vastab Minoo.
Tema pilk on sissepoole pööratud.
Mõnel teisel päeval oleks ta mind läbi näinud, mõtleb Anna-Karin.
Kui ta trepist üles fuajee poole astub, sirutab ta harjumuspäraselt käe käsipuu poole, aga saab viimasel hetkel jaole ja tõmbab käe tagasi.
Vihm krabistab vastu aknaklaasi. Minoo nõjatab pea kätele ja vahib lauaplaati. Sealt vahib talle vastu lehmasilm. Teised on juba ametis iirise eraldamisega sarvkestast. Ise ei ole ta suutnud skalpelli kätte võtta.
Ta ei valetanud, kui ütles Lollole, et tunneb end haiglasena. Kui ta eelmisele päevale mõtleb, ja seda teeb ta vahetpidamata, siis tunneb ta, nagu oleks tal kõhus hõõguv kera. Ta suudab vaevu sirgelt istuda.
Ta soovib üksnes koju minna ja end musta suitsu sisse ära kaotada. Aga eile hakkas ta kartma. Kartma, et ta kadus nii sügavale. Kartma, et isegi kõrvakiil ei aita tal järgmisel korral tagasi tulla.
Uksele koputatakse ja Ove Post, kes õpetajalaua taga tukub, võpatab.
„Jah?” ütleb ta.
Ta ajab end sirgu, kui sisse tuleb direktor Tommy Ekberg. Tema punane näovärv sobib särgiga ja ta proovib oma hingeldamist varjata.
„Minoo?” ütleb ta ja otsib pilguga klassis.
Kera süttib. Midagi on juhtunud.
Mitte isa, mitte isa, mitte isa.
„Sulle on külaline,” sõnab Tommy teda märgates. „Üks su sugulane. Vist onu. Tundub, et hädaolukord.”
Minool ei ole onu. Küllap on tegu eksitusega. Tommy mõtleb ehk tädimeest. Bahari meest. Aga mida peaks Reza siin Engelsforsis tegema? Ja miks peaks ta kooli tulema, et Minooga rääkida?
Kõikide pilgud on Minool, kui ta püsti tõuseb ja klassist väljub.
„Mis juhtunud on?” küsib ta, kui Tommyga trepikotta jõuab.
„Ta tahtis sellest sinuga nelja silma all rääkida,” ütleb Tommy ja tema hääles on kaastunnet.
Minoo järgneb talle trepist alla, vahib üksisilmi direktori tagataskus olevat suurt võtmekimpu. See kõliseb iga sammu juures. Minoo peas keerlevad õudsed stsenaariumid, üks hullem kui teine. Ema ja Bahar võisid Stockholmis ränka õnnetusse sattuda ja Reza sõitis siia sellest teatama. Võib-olla rääkis ta kõigepealt isale ja isa sai selle peale infarkti, sest talle ei olnud üldse hea nii järsku trenni tegema hakata, ja nüüd on ta haiglas ja keegi ei tea, kas ta taastub, võib-olla on ta juba surnud, ning ema ja Bahar on samuti surnud.
Ta proovib oma mõtteid peatada. Proovib end veenda, et see on ebareaalne, ent hirm on nii käegakatsutav, tundub nii tõeline, et saab loogikast võitu.
Tommy juhib ta oma kabinetti.
„Siin saate rahus rääkida,” ütleb ta sõbralikult ja suleb Minoo selja taga ukse.
Mees, kes kirjutuslaua ees seisab, on umbes viiekümneaastane. Ta on pikk ja sagris halliseguste juustega, pinev pilk on suunatud Minoole. Seljas on tal tumesinine ülikond ja helesinise särgi ülemised nööbid on lahti.
Minoo ei ole teda elu sees näinud.
„Vabandust
