mõistan, et sinul ja su sõpradel on raske mind usaldada. Ma ei ole teinud midagi, et teie usaldust pälvida. Edasta mu vabandused ka teistele. Nad ei pea mulle andeks andma. Aga meil ei ole väga palju aega. Kui me maailma päästma peame, tuleb kõik vanad vastuolud selja taha jätta. Sellest saad ju ka sina aru, eks?”
„Ma ütlen, et sa seda ütlesid,” vastab Minoo.
Walter noogutab ja tõuseb püsti. Kui ta ukse juurde jõuab, pöördub ta veel viimast korda ringi ja naeratab. Seejärel suleb ta enda järel vaikselt ukse.
Minoo võtab „Mustrite raamatu” välja niipea, kui koju jõuab, ja istub rätsepaistes voodile. Ja esimest korda pärast volbriööd saab ta kontakti.
Ta teab juba, mida raamat ütleb, ta teab seda enne, kui see kinnitab kogu Walteri juttu.
Ta paneb raamatu kõrvale ja kuuleb, kuidas Anna-Karin oma toas millegagi toimetab. Minoo võiks temaga rääkida. Ja Linnéaga. Ja Vanessaga.
Aga ta kuuleb juba, kuidas see vestlus kulgeks.
Linnéa hakkaks protestima. Vanessa hakkaks vahendama. Anna-Karin hakkaks muretsema, mis oleks Minoo jaoks kõige parem. Ja Minoo pöörleks seal vahel nagu tuulelipp.
Lõpuks saabub punkt, kus ei saa enam vaagida, vaid tuleb otsustada, mida uskuda.
Walteril on õigus. See peab olema tema otsus. Ta peab välja uurima, milline tema olukord on. Kes ta on.
Kõige võimsam nõid läbi aegade.
Keha läbib judin, kui ta Walteri sõnu meenutab. Ta ei tea, kas see on rahulolust või hirmust. Võib-olla mõlemast.
Päike pimestab Anna-Karinit, kui ta vanaisa ratastooli ettevaatlikult vanadekodu terrassile lükkab. Vaade on niru, mõned kidurad männid ja tellishooned, aga on soe ja sinises taevas ujuvad väikesed pehmed pilvetupsud.
Täna on Rootsi lipu päev ja nad sõid vanaisaga traditsioonilisi maasikakorvikesi, mida Anna-Karin ICA-st ostis. Nii magus oli, et hammastest käis tuline jutt läbi, aga ta sõi ikkagi ka teise ära, mida vanaisa ei tahtnud.
Ta lükkab ratastooli päevavarju alla ja tõmbab endale ühe valgetest plastmasstoolidest, ise hirmul, et see võib ta käes puruneda. Ta ei ole siin nädal aega käinud. Ei ole julgenud.
Kui ta eelmisel päeval kingapaelu kinni tahtis panna, rebis ta paelad pooleks. Kui ta õhtul vett tahtis juua, purunes klaas tal käes. Kui nad korterist viimaseid kolimiskaste minema tassisid, pidi ta teesklema, nagu oleksid need rasked. Kui ta hommikul šampoonipudelit pigistas, pritsis selle sisu kahhelplaatidele. Pärast seda ei julgenud ta peaaegu duššigi kinni panna, kartes, et tõmbab kraani küljest ära või põhjustab mingi rikke, mille parandamiseks kulub hulk raha. Siis oleks ta äärepealt Minoole ära rääkinud, ainult selleks, et abi paluda.
„Kas pole suurepärane ilm?” küsib Anna-Karin ja võtab ettevaatlikult istet.
„On küll,” ütleb vanaisa. „Natuke jahe ainult.”
„Tahaksid sa parema meelega päikese käes olla?”
„Ei taha. Ei. Siin on väga hea.”
Vanaisa pilk vilab murelikult mööda terrassi. Anna-Karinile kerkib klomp kurku. Vanaisale on alati meeldinud väljas värske õhu käes olla, aga pärast vanadekodusse kolimist tahab ta harva välja. See teeks teda nagu närviliseks. Ja päike on alati liiga soe ja tuul liiga jahe. Vanasti ei kurtnud vanaisa iialgi.
Asi on selles kohas, mõtleb Anna-Karin. See koht teeb ta selliseks.
„Kas sa ei peaks praegu koolis olema?” küsib vanaisa teist korda.
„Ei, täna on püha,” vastab Anna-Karin ja proovib jätta muljet, nagu oleks see jutuks esimest korda, ei taha, et vanaisal piinlik hakkaks.
„Jah, õigus,” ütleb vanaisa. „Ja varsti saab kool läbi.”
„Homme.”
Vanaisa pomiseb midagi soome keeles.
„Siin lähevad päevad sassi,” ütleb ta.
Nad istuvad mõnda aega vaikides. Kerge tuulehoog toob Anna-Karinini sirelilõhna. Ta mõtleb, kas vanaisa tunneb seda. Vanaisa on öelnud, et haistmine on nii kehvaks jäänud.
„Kuidas korteriga läheb?” küsib vanaisa.
„Tegime tühjaks,” vastab Anna-Karin.
Ta vaatab vanaisale otsa. Põsed on auku vajunud. Silmad ka. Keha pole ruudulise särgi jaoks enam piisavalt. Kangas on käsivarte ja rinnakorvi kohal kottis.
Äkitselt ta lihtsalt peab selle valjusti välja ütlema. Selle, mida ta on nii palju kordi mõelnud, kuigi ta teab, et see ei ole reaalne.
„Aga ma ei tea, kas ma tahan sellest loobuda,” ütleb ta. „Kui sina ja mina…”
„Anna-Karin…” ütleb vanaisa ja raputab pead.
Aga nüüd, kui ta juba otsa lahti tegi, ei suuda ta enam lõpetada.
„Ruumi on palju. Ja seda on ratastoolile lihtne kohandada, uksed on piisavalt laiad. Ma saaksin koolist vaba aasta võtta. Või võib-olla ma ei peakski, sul on ju õigus abi saada, kas pole? Koduabiline?”
Mida rohkem ta sellest räägib, seda kindlamale veendumusele ta jõuab, et korterist loobuda ja vanaisa siia jätta on vale samm.
„Ei,” ütleb vanaisa otsustavalt.
„Aga…” proovib Anna-Karin.
„Rumal jutt, tüdruk. Ei tule kõne allagi,” katkestab vanaisa teda. „Nüüd ma tahan sisse tagasi minna. Peaks vist korraks pikali heitma.”
Anna-Karin noogutab vaikselt. Tõuseb püsti ja vabastab ratastooli pidurid, lükkab vanaisa terrassiuksest sisse ja liigub mööda koridori edasi.
Lambid värelevad laes ja mitu häiresignaali piiksub vahetpidamata. Vanaisa kõrvaltoa uks on lahti. Anna-Karin märkab küürus mehe siluetti. Õhukeste juustega pea meenutab äraõitsenud võilille.
Ta peatub vanaisa toa uksel ja keerab selle ettevaatlikult lukust lahti, lükkab pärani. Siis pöörab ta ratastooli ringi, hoiab käepidemetest võimalikult õrnalt kinni ja sõidutab vanaisa magamistuppa.
Vanaisa keerab lauaplaadi eest ära ja sirutab käed Anna-Karini poole.
Anna-Karin on vanaisa varem korduvalt voodisse aidanud. Aga nüüd ta kõhkleb.
„Äkki ma kutsun hooldajad,” ütleb ta.
„Kullakene,” ütleb vanaisa ja vaatab talle otsa. „Mis sul viga on?”
Anna-Karin ei taha talle muret valmistada. Aga mure on pilgus selgelt näha.
„Sa tead, et ma saan… mingeid asju teha,” ütleb ta. „Nüüd saan ma… veel rohkem.”
Ta räägib uuest jõust, mis käib hooti, ja vanaisa kuulab huviga.
„Ma kardan, et teen sulle viga,” sõnab Anna-Karin.
