suleb silmad. Põgeneb omal moel.
Nüüd on ta rebase juures.
Ta jookseb varasuvisel ööl puude vahel. Seda, mida ta tunneb, ei saa sõnadesse panna. Aga kui ta siiski proovi teeks, kõlaks see otsi, otsi, otsi, otsi, otsi, otsi.
Minoo seisab Rebecka ja Eliase hauakivide ees. Need helendavad kergelt pimeduses. Paar rida kaugemal paistab kirikuaias kolmas valguskuma. Ida haud.
„Minoo.”
Ta pöörab pead ja näeb Matilda tedretähnilist nägu. Punakasblondid salgud on lahtiselt õlgadel ja liiguvad õrnalt tuulehoos, mida Minoo ei tunne.
„Asjaolud muutuvad,” ütleb Matilda. „Ja need muutuvad veelgi.”
Minoo noogutab. Ta teab, et see on tõsi.
„Kas tahad mulle midagi näidata?” küsib ta.
Matilda sirutab ette surnupealuu ja Minoo võtab selle vastu. See on üllatavalt kerge. Ta vaatab tühjadesse silmakoobastesse.
„Kas sellest võõrast sa rääkisidki?” küsib Minoo.
„Ei.”
„Kas sellel on midagi pistmist surmaga?” küsib Minoo.
Matilda ei vasta ja kui Minoo üles vaatab, näeb ta, et tema nägu on pisaratest triibuline.
„Kas veel keegi sureb?” küsib Minoo.
„Keegi tuleb alati ohverdada,” ütleb Matilda. „Pea seda meeles. Luba mulle seda.”
„Ma luban,” vastab Minoo.
Ja ta teab, et see unenägu on ärgates peast pühitud, aga Matilda sõnad jäävad temasse alles, kuni neid vaja peaks minema.
Kristallkoopa kõlaritest kostab süntesaatorimuusika ja nilbelt sosistavate naishäälte taustal munkade koori ladinakeelne laul. Vanessa keerutab tolmuharja ja vahib seinakella. Kaks delfiini vallatlevad oma igavesi ringe tehes sihverplaadile maalitud mere taustal.
Vanessa istuks nagu plahvatanud sipelgapesas. Ta igatseb Linnéa järele. Aga Linnéa on koolis ja Vanessa siin kinni. Delfiinid liiguvad kella peal talumatult aeglaselt.
Tema mobiil vibreerib taskus. Sõnum Linnéalt.
NÄGIN KOOLIS JUST M-I. PAISTAB VÄHEMALT OK.
See on kergendus. Vanessa on eelmisest päevast alates Minoo pärast muretsenud.
„Seismise ja mobiili piiksutamise eest palka ei maksta,” ütleb Kirke ja vaatab Vanessat üle oma lugemisprillide serva.
Ta istub kõrgel pukil kassa taga, üks jalg üle teise ja kõmuleht põlvedel. Täna on tal seljas aprikoosikarva Minni Hiire pusa ja jalas teksavärvi retuusid.
„Mul on tolm pühitud,” lausub Vanessa.
„Raamaturiiulist ei ole,” ütleb Kirke ja pöörab hääleka krabinaga lehte. „Jumal küll, kuidas inimesed nüüdsel ajal välja näevad. Nagu oleks nägu pesus kokku läinud. Kui ta endale botoxit süstinud ei ole, siis söön ma ära kõik meie lõhnaküünlad.”
See on siis meie ainus sõltumatu infokanal, mõtleb Vanessa. Ainus, kellel ei ole seost Nõukogu, deemonite ega kaitsjatega.
Ta võtab riiulist ühe raamatu – „Leia oma sisemine šamaan” – ja puhastab seda hoolikalt tolmulapiga. Kirkega rääkimine ei pruugi kusagile viia, aga kaotada ei ole ka midagi. Ta pistab raamatu tagasi ja võtab välja „Kaalust alla aura abil”.
„Kirke,” alustab ta. „Kui palju sina õieti maailmalõpu kohta tead?”
„Piisavalt palju, et end sellesse mitte segada,” vastab Kirke ja pöörab lehte. „Jumaluke, mis nad endale selga topivad?”
Vanessa ohkab. Ta ei jõua kunagi kaugemale, kui proovib Kirkega teemat algatada. Aga ta ei kavatse alla anda. Võib-olla ei ole ta lihtsalt õiget küsimust esitanud. Tuleb ringiga minna.
„Kas sa oled sünnipärane või õppinud nõid?” küsib ta ja proovib jätta muljet, et on ülimalt keskendunud tolmuharja liikumisele üle raamatu „Karma kui relv”.
„Sellist asja daami käest ei küsita, tead küll,” nähvab Kirke. „Aga ma olen sünnipärane.”
„Kuidas sa teada said, et sa nõid oled?”
„Mu vanematel ei olnud seda kuigi raske kindlaks teha, sest ka nemad on nõiad,” ütleb Kirke. „Ja ennustajad.”
Autobiograafia see just ei ole, aga seda on rohkem, kui Kirke eales oma elust on rääkinud. Vanessa püüab oma indu varjata. Ta teab, et siis jääks Kirke vait. Kasvõi ainult narritamiseks.
„Kas nad kuulusid Nõukokku?”
Kirke tõstab pilgu ajalehelt.
„Millest sa seal plämad?” kähvab ta. „Minu vanemad olid vabad nõiad, mitte mingid puised tallalakkujad nagu need ülikonnas tolad! Nõukogu on alati arvanud, et nemad valitsevad kõikide nõidade üle. Eks muidugi, ega keegi ei taha nendega karvupidi kokku minna, aga muidu on meil täiesti kama kaks, mis nad teevad.”
Ta proovib sigaretti põlema panna ja vannub valjusti, kui tulemasin tõrgub. Vanessa ei ole teda kunagi nii pahasena näinud. Küllap puudutas ta hella kohta ja nüüd tuleks seda edasi torkida.
„Vabandust,” ütleb Vanessa ja manab ette süütu näo. „Ma lihtsalt mõtlesin… Ma olen kuulnud, et Nõukogul on koolid, nii et ma mõtlesin, et äkki seal sa võlukunsti õppisidki.”
„Et nendel pagana bürokraatidel peaks olema mulle midagi õpetada?” Kirke tõmbab sigaretist sügava mahvi ja puhub suitsu läbi ninasõõrmete välja. „Meie, vabad nõiad, õpetame ise üksteist.”
„Aga „Mustrite raamat”?”
„See?” turtsatab Kirke. „Ainult Nõukogu vahib seda oma tobedate väikeste luupidega.”
„Nii et sul endal seda ei olegi?” küsib Vanessa.
„Ei kujutaks ettegi! Ma isegi ei müü neid, kuigi mustal turul on need väga popid. Need raamatud on minus alati halva tunde tekitanud. Natuke nagu see su ontlik sõbranna.”
„Minoo?”
„Jah, tema maagiaga on midagi täitsa tuksis.”
Vanessa mõtleb, mida Kirke ütleks, kui teaks, et kaitsjate maagia ei kuulu üldse siia maailma.
„Nii et sinu arvates ei peaks „Mustrite raamatut” usaldama?” küsib ta.
„Kuula nüüd vanemat ja kogenumat naisterahvast,” ütleb Kirke ja puurib oma pilgu temasse. „Ära iialgi usalda mitte kedagi.”
„Isegi sind mitte?”
„Eriti mitte mind, musike.”
Kirke jääb vait. Kinnitab pilgu suitsusambale, mis sigaretist üles kerkib ja
