milles on tuhandetükiline elevantide pildiga pusle. Kostab vali krabin, kui see prügikotti lendab.
Minoo seisab edasi. Ta tunneb, et praegu ei tohi alla anda.
„Sa tead ju, kui väga ma olen kartnud, et mu isa sureb ära,” lausub ta. „Ma olen selle peale nii sageli mõelnud. Aga ega ma vist päriselt ei oska ette kujutada, mis tunne on, kui see tõepoolest juhtub.”
Anna-Karin ei vasta ja vaikuses kajavad Minoo sõnad ta peas vastu. Need tunduvad enesekesksed, otsekui meenutus sellest, et tema isa on ju elus. Et nii isa kui ema on elus. Ja Anna-Karinil pole nüüd enam ei ema ega isa.
Anna-Karin võtab kätte sõnamängukarbi. Minoo tahaks midagi öelda. Midagi paremat. Midagi, mis ei räägiks temast endast.
„Ma loodan, et sa ei tunne ennast süüdi või nii.”
„Ei tunne,” ütleb Anna-Karin ja viskab karbi minema. „Mina ei saanud midagi teha. Nad ju ütlesid haiglas.”
Miks ma seda pidin ütlema? mõtleb Minoo. Anna-Karin pole ehk niimoodi mõelnudki ja mina panin talle selle mõtte pähe. Ainult selleks, et olla iga hinna eest suurepärane, hea sõber, kes ütleb tarku asju.
„Anna andeks,” ütleb Minoo. „Ma ei tea, mida öelda, ja siis räägingi lihtsalt liiga palju.”
Anna-Karin ohkab raskelt. Tõuseb püsti. Naaldub kirjutuslauale.
„Sa ei pea andeks paluma,” kinnitab ta. „Mul on hea meel, et sa hoolid. On küll. Lihtsalt…”
Ta on tükk aega vait. Minoo ootab.
„Ma ei tea, mida ma peaksin vastama, kui keegi küsib, kuidas ma end tunnen,” lausub Anna-Karin. „Sest ma ei tea. Mul nagu ei olekski üldse tundeid. Isegi see, mida me unenäos teada saime… Tähendab, ma tean, et ma peaksin kartma. Aga kõik nagu lihtsalt juhtuks ja mina seisan ja vaatan niisama pealt.”
„Minuga oli eelmisel aastal samamoodi,” ütleb Minoo. „Pärast Maxi. Minu ja maailma vahel oleks nagu klaassein olnud. Ma ei tundnud mitte midagi.”
Anna-Karin tõstab pilgu.
„Kui kaua see kestis?” küsib ta.
„Mitu kuud.”
Minoo istub voodi peale. Ta oli peaaegu unustanud, kui kaua võttis aega, enne kui ta julges mustast suitsust rääkida.
„Linnéa pani mind sellest rääkima. Ja siis hakkas nagu parem. See klaassein oleks justkui ära kadunud.”
„Aga mis siis, kui ma päris kokku kukun, kui see ära kaob?” ütleb Anna-Karin.
„Küll sa tuled toime,” ütleb Minoo. „Saad hakkama, kuigi ise seda ei usu. Ja võib-olla peaksid sa minema ja kellegagi rääkima.”
„Ma tean, haiglast anti üks number. Vanaisa arvab ka, et ma peaksin.”
Nad vaatavad teineteisele otsa.
„Ma tahaksin nii väga sinu heaks midagi rohkemat teha,” ütleb Minoo.
„Sa teed väga palju,” ütleb Anna-Karin. „Kogu aeg.”
Minoo tunneb tema vastu suurt armastust. Nagu oleks Anna-Karin tema õde. Ta tahaks seda öelda, aga ta ei taha Anna-Karinile piinlikkust valmistada, ei taha jätta muljet, nagu ootaks ta midagi vastutasuks.
„Mul on janu,” sõnab Anna-Karin. „Tahad midagi juua?”
„Ma tulen kaasa,” ütleb Minoo ja tõuseb püsti.
Nad kõnnivad läbi elutoa. Minoo püüab mitte vaadata kohta, kus ta proovis Mia elu päästa.
„Pohlajooki peaks olema…” lausub Anna-Karin ja peatub köögi ukseavas.
Minoo seisatab tema kõrval, kui ta näeb seda, mida Anna-Karin näeb.
Linnéa istub tööpinnal. Tema käed on Vanessa kukla taga. Jalad on põimitud Vanessa vöökoha ümber.
Nad suudlevad.
Minoo jõuab mõelda, et nad peaksid minema hiilima, aga juba on hilja. Linnéa ja Vanessa on neid märganud. Nad lasevad teineteisest lahti.
Terve igaviku ei lausu keegi sõnagi.
„Ega me tegelikult ei mõelnud, et te just niimoodi teada peaksite saama,” ütleb lõpuks Vanessa.
„Me oleme koos,” ütleb Linnéa.
„Mida?” küsib Anna-Karin. „Mis ajast?”
Ta on näost tulipunane.
„Mõnda aega,” ütleb Vanessa. „Nagu.”
Minoo püüab Linnéa pilgu ja on sunnitud naeratama. Tal on Linnéa üle nii hea meel. Ja Vanessa üle. Nii hea meel, et ta on lausa lõhkemas. Aga Anna-Karin näib šokeeritud. Ta nuuksatab ja vajub põrandale, selg vastu seina. Ta tõmbab dressipluusi käised üle sõrmeotste ja peidab näo nende taha.
„Mis on?” küsib Minoo.
Anna-Karini keha vappub uutes nuuksetes. Minoo, Vanessa ja Linnéa vaatavad üksteisele otsa. Minoo kükitab Anna-Karini kõrvale.
„Mis on?” küsib ta uuesti.
Anna-Karin laseb käed alla. Nägu on punaselapiline ja pisarad voolavad mööda põski alla.
„Ma… olen… nii… rõõmus…” nuuksub ta.
„Oled või?” küsib Vanessa.
Anna-Karin vaatab üles.
„Jah. Sest lõpuks ometi toimub ka midagi head,” nuuksub ta. „See on… esimene hea asi… üle jube pika aja.”
Linnéa libistab end tööpinnalt alla.
„Sul on paganama õigus,” ütleb ta. „Kui sageli me õieti häid uudiseid kuuleme?”
Minoo mõtleb järele. Pea on täiesti tühi.
„Või mis?” küsib Vanessa. „Raske uskuda, et me oleme Väljavalitud, arvestades, kui tuksis meil kogu aeg kõik on.”
Minoo kihistab naerda. Naer mullitab tema seest üles ette hoiatamata.
„Ma proovin midagi head meenutada, aga ei õnnestu,” ütleb ta.
Linnéa muigab.
„Mina sain oma elu järje peale,” ütleb ta. „Ja sain teada, et maailmalõpp on lähedal.”
„Ja minu esimene armastus tahtis mind,” ütles Minoo. „Kahju ainult, et ta oli mõrtsukas, kes tappis mu parima sõbra.”
„Ja minu parima sõbra,” sõnab Linnéa.
Ka Vanessa naeratab.
„Ja Minool õnnestus ta alistada,” ütleb ta. „Aga seejärel ärkas ta koomast ja proovis Minood tappa.”
„Teist
