Minoo.
„Jah,” ütleb Matilda. „Näib, et reeglid on muutunud. Ja küllap on ka deemonid seda märganud. Kui Olivial oleks inimohverdus kevadisel pööripäeval õnnestunud, oleks ta saanud endale teie jõu ja hinged. Kogu selle elujõuga, mis oleks massimõrvast valla pääsenud, oleks tal ehk õnnestunud väravat mõjutada… Aga me ei tea. Need on üksnes oletused.”
„On näha jah,” ütleb Linnéa rõhuga.
„Aga mina?” küsib Minoo. „Kui kuus elementi on Võti…”
Matilda vaatab talle otsa.
„Sind ei ole tegelikult värava sulgemiseks või avamiseks tarvis. Seepärast võisidki deemonid Maxile lubada, et sina jääd ellu. Võib-olla lootsid nad isegi, et sa lähed nende poolele üle.”
Minool hakkas nii vastik, kui Max sööklas seisis ja teatas, et nad kuuluvad kokku. Max näis arvavat, et Minoo lubab tal teised Väljavalitud tappa. Lasta tal terve maailma hävitada. Kuidas tema ja deemonid üldse võisid niimoodi arvata?
Tal tõmbub seest külmaks, kui ta mõistab, et deemonid võisid ette näha tulevikku, kus ta teeb sellise valiku.
„Aga milline on minu roll?” küsib Minoo.
„Sinul on kaitsjate õnnistus,” ütleb Matilda. „Sina suudad kaitsta teisi Väljavalituid deemonite õnnistatu eest. Aga mitte ainult.”
Ta vaatab Minoole tõsisel pilgul otsa.
„Nagu öeldud, on reeglid muutunud. Nüüd, kui Võti ei ole enam terviklik… Sinu roll värava sulgemisel on samuti muutunud.”
„Kuidas siis?”
„Täpselt pole teada.”
„Tähendab sa ei taha rääkida?” küsib Linnéa.
Matilda ei vaata talle isegi otsa.
„Me teame, et deemonid proovivad teid taas rünnata,” ütleb ta. „Kuna Maxil on ühe korra juba õnnistus olnud, said nad tema keha hõlpsasti taas üle võtta. Aga tema elujõud oli nii nõrk. Nad olid sunnitud ta oma maagiaga täitma. Ta sai liiga palju, liiga kiiresti.”
„Nad andsid talle maagiliste steroidide üledoosi,” lausub Vanessa.
Minoo mäletab musta suitsu, kuidas see Maxi hävitas, ta olematuks tegi. Ta mäletab Maxi ebainimlikke karjeid, mis on sellest saadik tema unedes kaikunud.
„Kas deemonitel on Engelsforsis teisi õnnistatuid?” küsib Anna-Karin.
Matilda raputab pead.
„Meie teada küll mitte. Aga üks pöördub tagasi.”
„Olivia,” ütleb Linnéa. „Ta on siis elus?”
Matilda noogutab.
„Kas sa tead, kus ta on?” küsib Linnéa.
„Ei tea,” vastab Matilda. „Aga me teame, et ta tuleb tagasi Engelsforsi. Teda õnnistatakse taas. Ja siis on ta palju tugevam kui Max.”
Matilda vaatab neid oma jääsiniste silmadega.
„Te peate oma võimeid treenima,” ütleb ta. „Te peate tugevamaks saama. Te olete maailma viimane lootus.”
„Viimane lootus?” kordab Linnéa. „Kui meil ei õnnestu väravat sulgeda, siis võib seda teha ju järgmine Väljavalitu?”
„Täpselt,” ütleb Vanessa. „Sina lükkasid seda ju edasi. Ju siis võime ka meie seda teha? Me hoolitseme ainult selle eest, et deemonite õnnistatul ei õnnestuks seda avada. Ja siis lõpetagu järgmine Väljavalitu see jama igavesti ära. Nii kolmesaja aasta pärast.”
„Järgmist enam ei tule,” lausub Matilda.
Kostab tiivalöökide heli. Minoo tunneb tuuleõhku, kui hakk tema kõrvale tantsulava piirdele maandub.
„Mis mõttes?” küsib ta.
„Tulevik on ühes punktis täiesti üheselt selge,” ütleb Matilda. „Pärast teid ei tule enam ühtegi Väljavalitut. Teie olete viimased Väljavalitud, kas siis seetõttu, et teil õnnestub värav sulgeda…”
Ta vakatab.
„Või oleme viimased seetõttu, et deemonid saavad oma maailmalõpu,” ütleb Vanessa.
Minoo mõtleb oma nägemuste mustale suitsule. Kuidas see neelas alla Engelsforsi, mattis kõik pimedusse. Kas see oli maailmalõpp?
„Aeg hakkab otsa saama,” sõnab Matilda. „Viimane lahing leiab aset aasta jooksul.”
Minoo on nii palju kordi kuulnud, et maailmalõpp on lähedal.
Ta on kuulnud, et maailma saatus on Väljavalitute kätes.
Aga alles nüüd tundub see tõeline.
„Lootust on,” ütleb Matilda. „Me oleme seda selgesti näinud. Ja nüüd on ilmnenud üks uus võimalus.”
Ta läheb Minoo juurde.
„Üks võõras teeb sulle pakkumise. Ja sa pead selle vastu võtma. Sa pead tegema seda, mida sinult nõutakse, lõpuni välja.”
„Mis pakkumine see on?” küsib Minoo.
„Küll sa aru saad.”
Matilda embab teda. Minood üllatab, kui soe Matilda on. Kui elus ta tundub.
Ma soovin, et see oleks kergem olnud, kostab Matilda hääl tema peas.
Suitsuhõng kerkib Minoole ninna, kui ta silmad avab. Ta nuusutab üht oma juuksesalku. Jah. Suitsuhais on juustes.
Hommikuvalgus tungib läbi ribakardinate sisse. Ta küünitab öökapilt märkmikku ja pastakat võtma. Kirjutab üles kogu Matilda jutu, enne kui miski juhtub meelest minema. Tavaliselt aitab see tal selgemalt mõelda. Aga kui ta kirjutamise lõpetab, on tal üksnes tunne, nagu oleks peas üleujutus.
Mobiil vibreerib. Sõnum Linnéalt.
UND NÄGID?
JAH, kirjutab Minoo, ja vastus tuleb peaaegu kohe. Linnéa tahab, et nad kohtuksid enne kooli Nicolause korteris. Ta palub Minool seda ka Anna-Karinile edasi öelda.
Minoo paneb mobiili käest ja püüab endale meenutada, et ta ei ole üksi. Tal on ka teised. Koos peavad nad suutma kõik ära lahendada.
Anna-Karin lebab pimeduses ärkvel. Tunneb suitsuhõngu oma juustes. Pipar hüppab voodist alla, kui toauks avaneb. Koridorivalguse taustal joonistub välja Minoo siluett.
„Hommikust,” ütleb ta. „Kas ma tohin sisse tulla?”
„Ikka tohid,” vastab Anna-Karin ja ajab end istukile.
Pipar lipsab näugudes toast välja, enne kui Minoo ukse enda selja taga kinni paneb. Viivuks ta peatub.
„Sina nägid ka und, eks?” küsib
