nagu praksuks tema kehas iga ainumas närv, nagu oleks terve ta keha täis säraküünlaid, kui ta Linnéa põlvi suudleb, mööda reie sisekülge ülespoole liigub.
Keha näitab talle teed.
Kui Linnéa ärkab, on akende taga öö. Siiski on piisavalt valge, et aimata voodi teisel poolel Vanessat alasti lebamas.
„Kas see juhtus päriselt?” sosistab Linnéa, teadmata täpselt, kas Vanessa magab.
„Vist küll.”
Vanessa liigub lähemale, poeb tihedalt Linnéa kõrvale.
„Kui edaspidi tähendab seksimine täpselt sedasama, siis ma ei teagi, kas ma üldse tahaksin midagi muud teha,” ütleb Vanessa. „Üldse kunagi.”
„Ma tean, mida sa mõtled.”
Linnéa ei suuda meenutada, millal ta end viimati nii rahulikuna tundis. Nii kergena. Ja painajaid ei tulnudki.
„On sul meeles, kuidas ma esimest korda siia tulin, et sinu käest riideid laenata?” küsib Vanessa. „Kui keegi oleks tollal öelnud, et nii läheb…”
Linnéa naeratab. Tõmbab käega üle Vanessa puusakumeruse. Tema nahk on nii sõnulseletamatult sile.
„Ei tea, mida Wille küll ütleks, kui teada saaks, et tema eksid on koos,” ütleb Vanessa. „Tõeline õudusunenägu.”
Nad naeravad.
„Minoo muide teab juba,” ütleb Linnéa. „Tähendab, ta teab, et ma olen sinusse armunud. Ühe korra saatsin ma oma mõtted sinust kogemata välja.”
„Mida Minoo siis ütles?” küsib Vanessa.
„Ta arvas, et äkki olukord ei olegi nii lootusetu.”
„Nii et isegi Minoo taipas varem kui mina,” sõnab Vanessa.
Nad naeravad jälle. Kusagil läheduses sõidab mööda ilma summutita mootorratas.
„Kõige tipuks teadis ka Kirke enne mind,” ütleb Vanessa. „Ta ennustas mulle korra ja siis ta ütles, et ma olen oma elu armastusega juba kohtunud. Ta ütles, et lust ja lillepidu see pole, aga et me oleme teineteisega seotud lõpuni välja.”
Sõna „lõpp” paneb Linnéa Vanessat endale veel lähemale tõmbama.
„Kuule,” jätkab Vanessa. „Mul on kahju selle pärast, mis kevadel oli. Et ma rääkisin kogu aeg kõikidest nendest poistest. Küllap sulle oli paras piin seda paraadi vastu võtta.”
„Selle pärast sa nüüd küll vabandust paluma ei pea,” ütleb Linnéa.
„Aga no seekord, kui ma siia tulin ja Jarist vatrama kukkusin?” küsib Vanessa.
„Ära mõtle sellele,” ütleb Linnéa, sest ta ei taha ise sellele mõelda.
„Mis kell on õieti?” küsib Vanessa.
Ta keerab end voodi teise serva ja sirutab käe põrandal lebava mobiili järele.
„Kurat. Kell on kaksteist. Ema on mitu korda helistanud.”
Ta tõuseb voodist üles ja läheb toast välja, mobiil käes.
Linnéa paneb silmad kinni ja kuuleb, kuidas Vanessa elutoas oma emaga räägib, kuuleb tema häälepominat. Ta seab ennast valmis hetkeks, kui Vanessa lõpetab kõne, hakkab riidesse panema, tuleb sisse ja ütleb, et peab ära minema.
Ta ei taha, et Vanessa ära läheks. Ta ei taha oma mõtetega üksi olla. Ta hakkaks ainult kõike seda ilusat, mis on olnud, igast nurgast uuristama. Et leiaks midagi inetut, midagi valet. Tema aju liigub alati mööda vana, sissetallatud rada. See veenab teda, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis ongi see liiga hea, et olla tõsi.
Ta kuuleb lähenevaid samme. Voodi nõtkub Vanessa raskuse all, kui ta uuesti pikali heidab.
„Ma ütlesin emale, et jään ööseks siia,” sõnab ta ja poeb uuesti Linnéale kaissu.
„Ma armastan sind,” ütleb Linnéa.
Teda üllatab, kui lihtne on seda nüüd öelda. Ja kui lihtne on uinuda Vanessa kõrval.
„Mina armastan sind ka,” sosistab Vanessa ja tunneb, et ta ei ole elu sees midagi nii tõsiselt mõelnud.
Ta kuulab Linnéa rahulikke hingetõmbeid, kuni uinub.
Minoo põrnitseb ühte „Kuldse kompassi” lehekülge. See on üks tema lemmikkohti selles raamatus, aga ta jäi ühe lause juurde toppama, ei pääse kuidagi edasi. Ta on liiga väsinud.
Ta paneb raamatu käest ja kustutab öölambi. Loodetavasti jätavad painajad ta sel ööl rahule. Siis jääb ta magama.
Anna-Karin ärkab, kui Pipar risti üle voodi jalutab ja end tema kõhu peale kerra tõmbab.
Hetkeks tundub talle, et ta on vanas korteris oma toas. Korteris, kus ei tekkinudki õieti kodutunnet.
Aga sellest võiks saada kodu, kui ta koliks sinna tagasi ja ka vanaisa sinna koliks.
Anna-Karin teab, et see ei ole reaalne. Aga sellisel öisel ajal võib ta endale unistamist lubada.
„Ma hoolitseksin teie mõlema eest,” pomiseb ta ja puurib sõrmed Pipra kasukasse, tunneb, kuidas kiisu nurruma hakkab.
Ta uinub uuesti.
Pimedus, mis Minoo endasse mässib, on tihe nagu must samet. Võimatu on kusagile pilku kinnitada, võimatu on seda mitte proovida. Silmad hakkavad valutama.
Ta sirutab käed ette, kobab õhus. Midagi ei ole. Ta astub ettevaatlikult ühe sammu, seejärel veel ühe. Aluspind on pehme ja jahe tema paljaste taldade all. Muru.
Kaks leeki lahvatavad. Maapind värvub nende kumast oranžiks. Võbelev valgus eksitab ja pimestab teda, paneb varjud kivide ja juurte kohal tantsima.
Eemal süttib veel paar väikest tuld, seejärel veel paar, ja veel paar, ning ta mõistab, et need ääristavad teed. Teed, mida mööda ta peab minema.
Õrn tuulehoog silitab ta nägu. Ta vaatab alla ja näeb, et kannab sama pidžaamat, mis tal oli seljas veripunase kuu ööl. Ta viskas selle koju tulles minema, et vanemad ei hakkaks uurima, miks see nii must on ja sääreotsad nii katki.
Eemal süttib veel tulesid ja nüüd näeb ta Kivimurru pargi tantsulava. Seda ümbritseb muru, mitte kruusaplats nagu tavaliselt.
Minoo vaatab tuttavlikku teravatipulist katust. Piiret. Kõrgemal asetsevat lava.
Ma ei ole siin, mõtleb ta. See on unenägu.
Aga trepist üles tantsulavale minnes tunneb ta puitpõrandat oma jalge all täpselt sama selgesti nagu äsja muru.
Äkitselt seisab täpselt keset lava valges särgis Matilda. Punakasblondid juuksed on ühe õla peal. Teisel õlal istub hakk. Lind avab noka ja toob kuuldavale kriiksuva heli.
Nüüd
