teksad. Vanessa on mässitud teki sisse ja Minoo märkab tema leopardimustrilist aluspesu.
Nagu oleks ajas tagasi liikunud. Öösse, mil kõik alguse sai.
Ent tollal olid siin ka Rebecka ja Ida, mõtleb Minoo. Ja Nicolaus. Matilda isa.
Ta heidab pilgu üle õla. Leegid on kadunud. Tantsulava hõljuks nagu otsatus pimeduses.
„See ei ole tavaline uni, ega?” küsib Vanessa.
„Ei,” vastab Matilda ning tema hääl on vaikuses selge ja kõlav. „See ei ole tavaline uni.”
Vanessa vaatab Matilda kahvatut tedretäpilist nägu. Ta näeb nii noor välja, ja mõnes mõttes ta ju ongi noor. Ta jääb alatiseks viieteistaastaseks. Ta on maailmade vahele kinni jäänud, ei kuulu elavate ega surnute hulka. Ja ta ei tea, mis teda ees ootab, kui tal õnnestub liikuda üle piiri surnute riiki, ta ei tea isegi, kas selline asi on olemas.
Vanessa tõmbab teki endale tihedamalt ümber ja silmitseb kaaslasi. Nad tunduvad nii tõelised. Ta ei suuda mõista, et nad kõik näevad ühist und. Vanessa juuksejuured hakkavad surisema, kui ta üritab olukorda mõista.
„Mida me siin teeme?” küsib Minoo. „Kas midagi on juhtunud?”
Matilda ei vasta. Üksnes vaatab neid kõiki, kordamööda. Kui tema pilk peatub Vanessal, tunneb tüdruk samasugust surinat nagu tavaliselt enne seda, kui Ida seestus. Suitsuving kõditab ninas.
„Kõigepealt pean ma paluma, et te lubaksite mulle üht asja,” ütleb Matilda. „Te ei tohi tantsulavalt lahkuda, enne kui ma olen oma loo lõpetanud. Lubage seda.”
„Ma luban,” ütleb Minoo ja Anna-Karin noogutab vaikides.
„Muidugi,” ütleb Vanessa.
„Miks sa tahad, et me seda lubaksime?” pärib Linnéa.
„Ma pean olema kindel, et te kuulate kõike, mida mul öelda on. Ja mitte ainult ei… reageeri.”
„Kõlab sedamoodi, et sa ei too just häid uudiseid,” sõnab Linnéa.
„Ma palun teid,” ütleb Matilda ja tema hääl kõlab veel nooremana, kui ta välja näeb.
Vanessa vaatab teda. Mõtleb kõigele sellele, mida Matilda on pidanud läbi elama. Nad kuuluvad kokku. Täpselt nagu Matilda ütles veripunase kuu ööl siinsamas Kivimurrus, kui ta Ida kaudu rääkis.
Ma olen teie. Teie olete mina. Me oleme üks.
„Me peame teda usaldama,” lausub Vanessa Linnéale.
„Hea küll,” vastab too ja vaatab Vanessale altkulmu otsa. „Ma luban, et ei lähe minema. Aga see ei tähenda, et see asi mulle meeldiks.”
Hakk laksutab tiibu ja mustad tiivad riivavad Matilda nägu, kui lind minema lendab. Vanessa jälgib teda pilguga, kuni ta pilkasesse pimedusse kaob. Vanessa mõtleb, mis seal pimeduses olla võiks. Kui seal üldse midagi on. Mõte paneb pea ringi käima.
„See ei ole kerge kellelegi meist,” ütleb Matilda. „Aga… Ma ei ole teile päris kõike rääkinud.”
Minoo taipab, miks Matilda sundis neid lubama, et nad ei lahku. Sest praegusel hetkel ei taha ta muud kui ennast üles äratada, sellest unenäost minema pääseda. Ta kardab seda, mida nad kohe kuulevad.
„Nii et sa siis valetasid?” küsib Linnéa.
„Asi ei ole nii lihtne. Palun lase ma seletan, enne kui sa mu hukka mõistad,” ütleb Matilda.
Minoo läkitab Linnéale anuva pilgu. Nad kõik kardavad, aga kannatust on vaja.
„Siin maailmas on maagiat alati olnud,” jätkab Matilda. „Kuus elementi. Maa. Tuli. Õhk. Vesi. Metall. Puu.”
Ta joonistab sõrmega õhku ja üksteise järel ilmuvad märgid nähtavale.
„Ja alati on olnud nõidu, kes seda maagiat valdavad. Alguses puudutas see põhilisi oskusi. Tule süütamine, vee ja söödavate taimede leidmine. Varjualuste tugevdamine. Loomade jälile jõudmine küttimisel, äikesenoolte kõrvalejuhtimine. Selliseid oskusi, mis aitasid suguharul ellu jääda.”
„Millal see oli?” küsib Vanessa. „Ränirahnude ajal või?”
Matilda jääsiniste silmade segaduses pilk meenutab Nicolaust rohkem kui kunagi varem.
„Ma ei tea, millele sa viitad,” ütleb ta. „Aga see oli väga ammu. Enne, kui deemonid meie maailma sisse tulid.”
Sisse tulid? Minoo mõtleb, kas ta ikka kuulis õigesti.
„Mis mõttes nad sisse tulid?” küsib Linnéa.
„Jah,” ütleb Minoo. „Varem sa ju ütlesid, et nad proovisid sisse tulla, aga et kaitsjad ja inimesed tõkestasid neil tee. Ja et siis tekkisidki seitse pragu, seitse väravat…”
„Ma lihtsustasin tõde,” lausub Matilda ja vaatab neid paluvalt. „Te ei olnud valmis.”
„Sinul ei ole õigust otsustada, millal me valmis oleme!” ütleb Linnéa.
„Las ta räägib lõpuni,” sõnab Minoo.
Matilda heidab talle tänuliku pilgu.
„Deemonid käristasid lahti seitse pragu ja tulid meie maailma,” ütleb ta. „Nende jaoks oli see kaootiline ja primitiivne maailm, kus nad tahtsid korda luua. Nad tõid kaasa enda maagia, maagia, mis suutis tsiviliseerida kõige arenenuma liigi. Inimese. Ja inimene muutus. Jäi paikseks. Hakkas ühiskonda üles ehitama.”
Minoo mäletab ajalootundidest, et nad lugesid neoliitilise revolutsiooni kohta. Inimene tegi oma arengus tohutu hüppe, üle kogu maakera. Leiutas põllunduse, soetas kariloomad ja koondus kogukondadesse.
Kas see ongi seletus?
„Aga ühiskonnad tõid kaasa ka sõjad, rõhumise, epideemiad…” jätkab Matilda. „Kuigi inimene arenes, kasvas kaos nii mitmeski mõttes suuremaks. Deemonid otsustasid meie maailmast lahkuda ja hiljem uuesti naasta. Vaadata, kuidas eksperiment kulgenud on. Aga nad ei lahkunud kõik. Mõned jäeti siia. Justkui ülevaatajateks… Nemad hakkasid end nimetama kaitsjateks.”
Minoo tunneb end halvasti. Ta on kindel, et hakkab kohe oksele.
Maxi sõnad kaiguvad tal kõrvus.
Miski pole nii, nagu teie arvate.
Linnéa seisab tardunult otsekui kuju. Minoo ootab, et teda tabaks tavapärane raevuhoog. Ta lausa loodab, et see tuleks. Aga midagi ei juhtu.
Anna-Karin tõuseb püsti.
„Kas kaitsjad ja deemonid on… ühedsamad?” küsib ta.
„Nad olid samad,” ütleb Matilda. „Alguses. Kui nad siia tulid. Aga meie maailma jäänud deemonitega toimus midagi ettearvamatut. Nad muutusid.”
„Mina arvasin, et see on võimatu,” lausub Vanessa mõrult. „Kas deemonid ei ole mitte alati ühesugused ja täiuslikud?”
„Jah,
