enam hetkegi seda ebakindlust taluda. Ta peab vastuse saama.
„Nii ei saa,” ütleb ta ja paneb tassi käest.
„Ikka on liiga tuline või?”
„Ei, ma mõtlen kogu seda värki,” sõnab Vanessa. „Meiega. Me peame rääkima.”
Miski tuhmub Linnéa pilgus.
„Kas me tõesti peame?” küsib ta.
„Kas sa ei leia?”
„Leian küll,” ütleb Linnéa vaikselt.
Ta vajub diivani teise otsa.
„Asi pole selles, et mul oleks midagi selle vastu, et kokku saada ja seksida ja meelt lahutada,” ütleb Vanessa. „Aga sinuga koos olemine ei ole meelelahutus. Ma tunnen… ma tunnen liiga palju.”
Linnéa üksnes vaatab teda. Talle tundub, nagu oleks tema diivaniots kilomeetrite kaugusel. Vanessa peab sundima end jätkama, kuigi iga sõna pikendaks nagu vahemaad veelgi.
„Sa ütlesid, et sa ei ole kindel, mis asi see on, see, mis meie vahel on,” ütleb ta. „Ja mina ei kannata seda ebakindlust. Me kas oleme koos või ei. Kas oleme?”
„Mida sa ise arvad?” küsib Linnéa mittemidagiütleval ilmel.
Vanessa pole äkki enam närvis. Sest ta saab aru, et on Linnéa peale vihane.
„Ma ei tea! Varem me saime kõigest rääkida. Aga nüüd… Tundub, nagu oleksime praegu vähem koos kui siis, kui me veel ei seksinud. Mõnikord on kõik kuidagi nii kohmakas ja imelik. Ei, pagan, sina oled see, kes on kohmakas ja imelik. Mõnikord ma mõtlen, kas sulle üldse meeldib minuga olla, või kas sul ei ole mõtted hoopis kusagil mujal. Ja ega see asja paremaks ei tee, et sa tahad kõike salajas hoida, nii et ma ei saa sellest isegi kellegagi rääkida. Mul on sellepärast kogu aeg nii paha tunne ja see ei ole tore.”
Ta on peaaegu hingetu.
„Ei,” ütleb Linnéa. „Ei ole tõesti.”
„Kui sa ei taha minuga päriselt koos olla, siis ütle seda, kohe praegu,” ütleb Vanessa. „Sest sellisel juhul lõpetame ära ja kohtume nii vähe kui võimalik, kui me parajasti koos teistega maailma ei päästa.”
Linnéa põrnitseb oma käsi.
„Vaata mulle otsa!” ütleb Vanessa.
Linnéa tõstab pilgu. Tukk varjab tema silmad peaaegu täielikult.
„Ma ei saa aru, miks sa kahtled…” sõnab ta kähedal häälel. „Sa peaksid ju aru saama…”
Ta vakatab, ilme on anuv. Aga Vanessa ootab. Ta ei mõtlegi lasta Linnéal kergelt pääseda. Kulub tükk aega. Siis peidab Linnéa näo kätesse, surub sõrmed vastu laupa.
„Ma ei saa selliste asjadega hakkama,” pomiseb ta.
„Milliste asjadega?” küsib Vanessa.
Linnéa hingab sügavalt sisse ja laseb käed alla. Ta nutab. Mitte nii nagu Vanessa mõne aja eest, lahinal ja nuuksudes. Pisarad lihtsalt voolavad mööda tema põski alla.
„Kas sa tead, mis on kõige õudsem?” ütleb ta nõrgal häälel. „Osake minust tahakski tõepoolest kõik ära rikkuda. Alati on nii. Niipea, kui midagi hästi läheb.”
„Nii et sinu arvates on praegu hästi?” küsib Vanessa ettevaatlikult.
Linnéa ohkab sügavalt.
„Vanessa, sa vist ei saa aru…”
Ta jääb vait. Silmitseb Vanessat tõsisel pilgul.
„Ma armastan sind. Ma olen sinusse juba terve igaviku armunud olnud.”
Sigineb vaikus. Sõnad jäävad nende vahele õhku rippuma.
„Kui kaua siis?” küsib Vanessa.
„Mingi poolteist aastat.”
Poolteist aastat. Kaheksateist kuud. Vanessale tundus väljakannatamatu oma tundeid ühe kuu vaka all hoida.
„Mis nipiga sa vastu pidasid?” küsib ta.
Linnéa naerab.
„Ei pidanudki.”
„Miks sa siis midagi ei öelnud?” küsib Vanessa.
„Sa oled fantastiline,” ütleb Linnéa. „Ja sa oled väärt kedagi, kes on fantastiline.”
Vanessa poeb Linnéa diivaniotsa.
„Ma armastan sind,” lausub ta ja nii hea tunne on seda lõpuks valjusti välja öelda. „Mina vist olen sind ka juba terve igaviku armastanud. Ma soovin nii väga, et oleksin seda varem taibanud.”
„Kahju, et sa nii pikaldane oled,” sõnab Linnéa kõvera naeratuse saatel.
„Kahju, et sa nii arg oled,” ütleb Vanessa ja muigab.
Linnéa pühib käeseljaga pisarad ära.
„Ma tahan sinuga koos olla,” ütleb ta. „Aga äkki ootame veel teistele rääkimisega?”
„Hea küll,” sõnab Vanessa. „Ootame. Natuke aega.”
Ta mängib Linnéa hobusesabade siidpehmete otstega, lükkab Linnéa tuka eemale ja vaatab otse tema tumedatesse silmadesse.
Ja äkitselt ei olegi enam millestki rääkida.
Linnéa suus on suitsu, tee ja Linnéa maik. Mõnes mõttes suudleksid nad nagu esimest korda.
Vanessa suudleb Linnéa kaela ja tunneb äkitselt, kuidas soojus mööda tema enda kaela levima hakkab. Ta laseb käel Linnéa kleidi alla libiseda, silitab ta puusa ja tunneb, kuidas tema enda puusa juures meeldivalt kõditab, kuidas surin jõuab põlveõndlani, jalatallani välja.
Vanessa vaatab üles ja kohtab Linnéa pilku.
„Ma tundsin praegu vist täpselt seda, mida sina,” ütleb ta.
„Ja mina tundsin seda, mida sina,” lausub Linnéa. „Lisaks tundsin ma muidugi seda ka, mida ma ise tundsin.”
Nad vaatavad teineteisele ainiti otsa. Puhkevad korraga naerma.
Seda asja peaks lähemalt uurima, mõtleb Linnéa.
Ta ajab selja sirgu ja tõmbab kleidi seljast. Siis haarab ta Vanessal kuklast, painutab ta enda vastu ja tõmbab tema alahuule endale suhu. Imeline tunne, ja seejärel tunneb Vanessa seda imelist tunnet veel korra, kui Linnéa tunne temast vastu kajab.
Vanessa tõmbab pluusi seljast ja Linnéa teeb tema rinnahoidja lahti, suudleb tema kaela, tema rindu.
Pagan, mõtleb Linnéa. Seda kõike on peaaegu liiga palju.
Ja Vanessal jääb üle vaid nõustuda. Eriti siis, kui Linnéa sõrmed silitades tema aluspükstesse libisevad.
Nad
