vaatab neid hämmeldunult. Sest Henriku kaastunne näib olevat läbinisti ehtne. Ja ometi peab see olema ju tema. Nicolause vana sõber. Tema, kes lubas Nicolausele, et säästab Matildat, ent lasi tüdruku siiski tuleriidal elusalt põletada.
„Ta veab sind alt, Nicolaus!” ütleb Ida. „Sa pead midagi ette võtma! Sa pead Matilda ära päästma!”
Ent kui Nicolaus midagi ette võtaks, saaks kogu lugu uue pöörde, mõistab ta kohe.
Äkitselt haarab Idat surmahirm. Paistab, et ta ei saa enda ümber midagi muuta, aga mis siis, kui ta on seda ikkagi teinud, ise sellest teadmata. Koolis luges ta kunagi mingit segast novelli mehest, kes rändas dinosauruste ajastusse ja astus kogemata ühele putukale peale, ja kui ta tagasi tuli, oli kogu maailm teistsugune.
Milline kergendus, kui udu ta taas endasse haarab.
Ta hakkab jooksma läbi piiriala nii kiiresti, kui jalad võtavad. Ta näeb teistsugust valgust, kollast, leegitsevat, tunneb suitsulõhna, kuuleb leekide mühinat ja ta teab, et seal Matilda surebki koos oma emaga, kes end tuleriidale heidab. Ida ei jookse sinnapoole. Ja varsti on valgus kadunud ja kõik taas hall.
„Mind hakkab see jama juba ära tüütama,” sosistab Ida.
Aga ta jookseb edasi. Mis tal muud üle jääb?
TEINE OSA
Kooliraamatukogu aknad on lahti. Väljast kostavad valjud, kaks-nädalat-kooli-lõpuni-elevil-hääled, aga sees on vaikne. Kõik kooli kunstihinged on oma möödunud aasta lemmiktaiesed välja pannud. Ainult kunstihinged ise käivad ringi ja imetlevad neid.
Õrn tuuletõmme paneb ühe üles seatud kollaaži sahisema. Linnéa peatub selle kõrval rippuva raamitud pildi ees. Petter Backman valis selle näitusele, sest see oli üks vähestest joonistustest, mis Oliviast järele jäi, kui ta pärast jõuluvaheaega koolist lahkus. Üks tema paljudest autoportreedest. Siniste juustega tüdruk, kes nutab musti pisaraid.
Linnéa näeb Oliviat enda ees. Tema õhukesi juukseid. Haigutavaid tühimikke hammaste reas.
Sa rikkusid kõik ära! Nüüd ei tule Elias iialgi tagasi! Ta ei tule iialgi tagasi!
Need olid Olivia viimased sõnad temale.
Ja Linnéa mäletab omaenda viimaseid sõnu, mis ta Oliviale sosistas, kui Olivial amuleti kaelast ära tõmbas.
Sind veeti alt.
Ei tea, kas Olivia kuulis seda. Ei tea, kas Olivia on elus. Ning kui jah, siis kas ta usub ikka veel, et ta on Väljavalitu? Kas ta arvab, et Linnéa pärast ei saa Elias uuesti sündida?
„Nii imelik, et teda enam ei ole.”
Linnéa pöörab ringi ja näeb Tindrat. Tema mustad ja lillad salgulokid ripuvad poolde selga ja ta on oma kulmud maha ajanud.
Omal ajal käisid nad koos Jonte juures. Tindra oli üks neist, kes enam ei helistanud, kui Linnéa pidudel käimisega lõpu tegi. Nad sattusid eri maailmadesse, kuigi käivad samas klassis ja istuvad endiselt mõnikord sööklas sama laua taga.
„Loodetavasti läks ta lihtsalt siit linnast minema ja seikleb nüüd kusagil korralikult,” ütleb Tindra. „Nii nagu ta alati rääkis, et ühel päeval see juhtub.”
Tindra naeratab, aga ilmselgelt ei usu ta ise ka oma sõnu. Ta ei usu, et Olivia oleks selleks võimeline.
Tindral ei ole õrna aimugi, milleks Olivia võimeline oli.
Ta palus mul enda eest kätte maksta! Iga kord, kui ma tapan kellegi, kes on talle halba teinud, mu jõud kasvab!
Linnéa mõtleb inimestele, kelle Olivia tappis. Psühholoog Reginale, kes Eliasele väga meeldis. Algklassiõpetaja Leilale, kellel oli kaks last. Põhikooli direktorile Svenssonile, ohutule vanapapile. Ja Jontele. Jontele, kes ise on nii palju elusid tuksi keeranud. Aga surma ta väärt ei olnud.
„Kas sa tead, et rahvas veab kihla?” küsib Tindra ja klõpsutab keelerõngaga vastu hambaid. „Et kas ta tõmbas vabatahtlikult minema. Või juhtus temaga midagi.”
Linnéa näeb vaimusilmas habrast, kõhna keha, mille Alexander minema viis. Verepisaraid, mis mööda Olivia kahvatuid põski alla voolasid.
Peaaegu nagu tema autoportreel.
Ja Linnéa taipab, et Olivia saavutaski lõpuks selle, mida soovis, nüüd, kui teda enam ei ole. Kõik räägivad temast. Kõik on temast huvitatud. Kõik tahavad rohkem teada.
„Oh sa kurat,” ütleb Tindra ja näitab ühele piltidest. „Sina tegid või? Viimase peal!”
„Aitäh,” ütleb Linnéa.
„Ma saan täpselt aru, kuidas sa ennast selle tegemise ajal tundsid,” sõnab Tindra.
Linnéa vaatab oma joonistust. Proovib näha seda kellegi teise pilguga. Mõtleb, mida see õieti tema kohta räägib.
Ta kõhkles kaua, enne kui valis tušijoonistuse südamekujulisest lilleseadest, mille keskel on veritsev inimsüda.
Ta mõtleb, kas Vanessa saaks aru, et pilt räägib temast. Räägib ikka veel.
Ta ei oleks kunagi uskunud, et Vanessa teda tahab, ja ta oli õnnelik mõistes, et eksis. Seejärel lõi ta põnnama. Vanessaga koos olla ja seejärel teda kaotada oleks nii valus, et ta ei elaks seda üle. Ja ta teab, et ühel päeval see juhtub. Ta kaotab Vanessa. Vanessa väsib Linnéast, kui saab aru, kes ta on, kui omadega otsas ta tegelikult on.
Mis iganes see on, mis praegu meie vahel toimub, peaksin ma sellele lõpu tegema, mõtleb Linnéa. See ei vea välja. Parem ise ära lõpetada. Kiire operatsioon, enne kui tekib põletik, mis viib hauda.
Teda haarab paanika, torkiv külmus, mis ajab ta üle keha higiseks.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsib Tindra.
„Ei ole,” vastab Linnéa. „Paanikahäire.”
„Kas tahaksid midagi?” küsib Tindra ja hakkab oma kotis sobrama. „Mul vist on…”
„Ei, aitäh,” vastab Linnéa kiiresti. „Nägemist.”
Ta ruttab raamatukogust välja. Ta kuuleb hääli enda ümber trepikojas, kinnitab pilgu astmetele, kui trepist alla läheb, loendab fossiile, et mõtteid koondada.
Ta ei tea, kuidas ta pärastlõunase matuse üle elab. Aga ta peab, Anna-Karini pärast.
Kui Linnéa fuajeesse jõuab, kõnnib keegi talle otsa, nii et ta kukub istuli ja pillab oma koti maha.
„Mida kuradit!” pahvatab ta ja vaatab üles.
Erik Forslund irvitab talle näkku.
„Oi, andestust,” ütleb poiss. „Tõesti palun andeks.”
See irve. Samasugune kui Kanalisillal, kui ta käskis Linnéal hüpata.
Paanika kõmiseb Linnéas.
„Ma loodan, et sa ei saanud haiget,” ütleb Erik. „Seda poleks
