tahtsid seda oma kunagiste liitlaste eest kaitsta.”
Minoole tundub, et ta kuuleb tantsulava ümbritsevast pilkasest pimedusest sosistamist. Nagu hääled nõustuksid sellega, mida Matilda räägib, nagu nad sooviksid Väljavalituid rahustada.
„Kaitsjatel õnnestus väravaid kindlustada, nii et neid sai avada ja sulgeda ainult meie maailmast. Aga nad ei saanud neid lõplikult kinni pitseerida. Selleks oli vaja siinse maailma maagiat. Oli vaja erilist nõida, kes kontrollib kõiki kuut elementi ja kes on sündinud maagilisel ajastul mõne värava läheduses. Väljavalitut. Ja Väljavalitu abistamiseks moodustasid kaitsjad Nõukogu.”
„Imeline Nõukogu,” sõnab Vanessa põlglikult.
„Ei ole kaitsjate süü, et Nõukogu on aastatuhandete jooksul korrumpeerunud,” ütleb Matilda. „Kaitsjad on jäänud üha nõrgemaks ja suhtlemine inimkonnaga läinud üha raskemaks…”
„Miks sa kohe alguses tõtt ei rääkinud?” katkestab Matildat Linnéa.
Tema hääl on jäine.
„Teil võib olla seda raske mõista,” ütleb Matilda.
„Sa pead silmas, et sinul võib olla raske seda põhjendada,” sõnab Linnéa.
Matilda ei tee teda kuulma.
„Te teate, et tulevik on pidevas liikumises. Seda mõjutavad kõik valikud, mida inimesed teevad, ja kõik muutused, mis looduses toimuvad. Kaitsjad proovivad kogu aeg tulevikku tõlgendada, proovivad näha, mis mõju avaldavad erinevad valikud, kuhu viivad erinevad teed.”
Ta vaatab jätkates Minoo otsa.
„Kui mina olin Väljavalitu, rääkisid kaitsjad mulle, et minu võimalused väravat sulgeda on olematud, ja oht, et deemonid sisse pääsevad, on suur. Kaitsjad palusid mul oma jõust loobuda ja jätta värav sulgemiseks järgmisele Väljavalitule.”
Minoo teadis juba, et Matilda oli oma võimetest loobunud, aga ta oli alati mõelnud, mis selle põhjus võis olla. Nüüd ta teab. Kaitsjad olid käskinud Matildal ülesande järgmisele edasi anda.
„Ja siis hukkas Nõukogu su selle pärast,” ütleb Linnéa. „Aga selle eest ei saanud kaitsjad sind muidugi hoiatada, ega?”
Matilda näib kurb ning Minoo tahab nii väga, et Linnéa suudaks korrakski oma sarkasmi unustada.
„Alati on mängus juhus,” ütleb Matilda. „Ja kaitsjad ei saa kõike ette näha. Nagu seda, et teid on seitse Väljavalitut ühe asemel.”
Ta laseb pilgul üle nende nägude libiseda.
„Kaitsjad on kogu aeg proovinud teid suunata, et tulevik oleks võimalikult soodne. Nad on proovinud anda teile õigel ajal õiget infot. Ja mõnikord te olete olnud sunnitud leidma infot ka omal käel.”
Nii et seetõttu ongi Matilda ja kaitsjad nii mõistatuslikud olnud. Sellepärast on nad kogu aeg andnud Väljavalitutele juhtlõngu, mitte üheseid vastuseid. Sest tulevikku silmas pidades on parem, kui Väljavalitud jõuavad järeldusteni ka iseseisvalt.
„Kaitsjad on teinud kõik, mis nende võimuses, et teid kaitsta,” ütleb Matilda. „Ent mõnikord on traagilised sündmused olnud vältimatud. Need on olnud toimuvaga liiga tihedalt seotud, või siis oleks teised valikud toonud kaasa veel hullemad tagajärjed.”
Minoo püüab aru saada, mida need laused tegelikult tähendavad.
Kas kaitsjad nägid, et Elias, Rebecka ja Ida saavad surma?
Kas nad nägid, et see juhtub, ja lasid sel sündida?
„Kuradi sead!”
Linnéa viskub ettepoole ja haarab Matildal särgist.
„Te lasite neil surra!”
Matildast kerkib välja must suits, see haarab oma kombitsatega Linnéast ja tirib ta eemale, hoiab teda kinni.
„Mis toimub?” karjub Vanessa, kes ei näe musta suitsu. „Linnéa?”
Linnéa suust kostab ainult kähisev heli. Anna-Karin jälgib toimuvat kohkunult.
„Lase ta lahti!” ütleb Minoo.
„Kui ta maha rahuneb,” vastab Matilda. „Ta kujutab endast ohtu meie kõigi jaoks. Te ei tea, mis seal väljaspool on, mille ta kohale võib meelitada.”
Ta osutab pimeduse poole. Külm jutt käib Minoost läbi.
„Kaitsjad ei ole kõiketeadjad,” ütleb Matilda ja vaatab uuesti Linnéale otsa. „Ega kõikenägevad. Sa väidad, et me valetasime teile. Tõepoolest. Me ei rääkinud kogu tõtt. Aga ma ei valeta, kui ma ütlen, et kõikide meie püüdluste eesmärk on olnud teid kaitsta. Kaitsta kogu seda maailma. Usu mind.”
Suits tõmbub Linnéast eemale.
„Sa teed selle pagana raskeks,” sõnab ta otsustavalt.
Ta raputab end, läheb eemale piirde juurde ja nõjatub selle vastu.
Minoo ei tea enam, mida ta peaks tundma.
Ta peaks olema Matilda ja kaitsjate peale pahane, aga ta ei saa oma tunnetest õieti sotti. Ta teab omast käest, kui raske on vastu võtta õigeid otsuseid. Ja veel raskem peaks see olema siis, kui silme ees on palju tulevikke, vähemalt osakesed neist.
„Kui kaitsjad näevad tulevikku…” ütleb Anna-Karin. „Kas deemonid näevad ka?”
Miski on jäänud Minoole kõrvu kumisema.
Midagi, mis Matilda ütles.
„Kui sa oma jõust loobusid… Miks sa olid nii kindel, et deemonid sel juhul sisse ei pääse? Nende õnnistatu oleks ju ikkagi võinud värava avada, kui õige aeg käes?”
Matilda pöörab pilgu ära ja äkitselt Minoo teab.
„Õnnistatul on värava avamiseks vaja sinu jõudu,” ütleb Minoo.
„Jah,” vastab Matilda. „Väljavalitu jõud ja hing on värava Võti.”
„Nii et sellepärast tahtiski Max meid tappa,” sõnab Vanessa. „Me ei kujutanud endast tema jaoks lihtsalt niisama ohtu, tal oli meid vaja.”
Matilda noogutab tummalt.
„Aga seejärel kaotas ta Eliase ja Rebecka hinged,” ütleb Minoo. „Need on kadunud.”
„Ida oma ka,” lisab Anna-Karin.
„Kõiki kuut elementi on vaja, et väravat avada või sulgeda,” ütleb Minoo. „Või mis?”
„Jah,” ütleb Matilda.
„Nii et meil ei ole ju üldse lootust olnudki,” lausub Linnéa. „Eliase surmast saadik.”
„Deemonitel ei tohiks siis samuti lootust olla,” ütleb Vanessa.
„Aga nad käituvad vastupidiselt,” ütleb Minoo. „Muudkui käivad peale. Miks nad näiteks Oliviale õnnistuse andsid?”
„Me
