arendusse maetud uskumatu, khmm, ajupotentsiaal ei anna endiselt soovitud tulemusi ja aega meil paraku napib.»
Mees heitis korraks pilgu laual asuvale ekraanile.
«Asundus saab seni sinuta kenasti hakkama, vähemalt raportitest võib nii välja lugeda. Kuna kobame täielikult pimeduses, võta igaks petteks Tähelinna piisavalt droone julgestuseks kaasa, sobiv alus on juba sinu jaoks valmis seadistatud. Tean, et nad võivad linnas vastu puksima hakata, aga meil on sellisteks juhtudeks eriluba oma metallpead sisse viia. Krediidi ja muude formaalsuste pärast ära muretse, kõik on juba korda aetud. Heal juhul saad pärast sõitu Järelevalve direktorilt hindamatu väärtusega tänukirja ja medali rindade vahele.»
Mees irvitas oma jutu peale, kuid Mariel ei teinud teist nägugi. Aastad meestekeskses Järelevalve patrullides Spesil olid teda piisavalt treeninud selliseid märkusi ignoreerima.
«Aga olgu, mulle antakse märku, et aeg on täis. Detailsemad juhtnöörid ning juurdepääsukoodid peaksid praegu sulle arvutisse jooksma. See väike ots ilmselt konti ei murra ja oled mõne nädala pärast oma tolmuses kodus tagasi, vähemalt sinu ajaarvamise järgi. Tegutse!»
Pilt kustus ja Mariel silmitses mõtlikult tähekaardil vilkuvat Tähelinna, kui dekrüpteerimisseadmed samal ajal saadetud andmete kallal ragistasid.
«Või väike reis…» pomises ta endamisi süles mõnulevale loomakesele. Tundub, et meie rahulik põli on läbi, Tipsu.
«Eeldatav Tähelinna jõudmise aeg aluse solaaraja järgi 12 päeva ja kaks tundi,» teadustas laeva sünteetiline hääl.
Transpordialus väljus kerge nõksatuse saatel asunduse orbitaaljaamast. Juhtimiskonsoolil hakkas tuluke vilkuma, mille peale Mariel ohates videokanali avas. Kuna ta soovis vahelduseks end asunduse umbsest elust välja lülitada, tundus Tähelinna ootamatu inspekteerimine kui sülle langenud õnnistus. Varahommik asunduses oli väga unine ja seega ideaalne aeg häirimatuks lahkumiseks, kuid operaator jälgis pidevalt liiklust. Kahjuks ei leppinud antud isik pelgalt andmevahetusega.
«Oledki juba teel?» Ekraani täitis silelõugse noormehe muigel nägu. Mariel oli alati kadestanud teise laitmatut näonahka. Andre seljas rippuv asunduse teenistuja tumeroheline vormiriietus tundus olevat õmmeldud mõne teise isiku jaoks, kuna lotendavad käised ja liiga avar kaelus ei passinud kuidagi tema kehaga. «Kui ma poleks tööpostil olnud, oleksid hüvasti jätmata lahkunud. Nii pole ju ilus.»
«Sa loodad liiga palju, Andre,» vastas naine äraoleval ilmel. «Anna mulle lahkumiskoodid ja ära hakka jälle oma jura ajama. Arvasin, et said eilsel üritusel vihjetest aru…»
Mees pilgutas silma ja pöördus hetkeks oma konsooli poole. Andre hääl kõlas läbi kanali kuidagi eriliselt leebelt. Marielile ei meeldinud selle ebaloomulik toon ja ta võdistas tahtmatult õlgu. Ei, Andre oli tegelikult armas ja südamlik noormees. Ainus, kellega ta lähemalt suhtles. Marieli jaoks oli tegemist hea sõbraga, kuigi mees arvas ilmselt midagi enamat. Temaga oli mõnus aeg-ajalt õhtuti kohalikust puuviljast aetud siidrit limpsida ning samal ajal asunduse kõrval asuvalt künkalt linnamelu jälgida või taamal kollast taimestikku vaadelda. Päevased kõrged temperatuurid sundisid inimesi sinaka tähe kiirguse eest varju otsima, kuid õhtuti hakkas elu kõikjal kihama, mis meenutas Marielile veidi hetki kunagise väsimatu kodumetropoli tänavatel.
Andre oli asunduses sündinud ja väitis end olevat hariduselt eksobioloogi. Kuid naine kahtles selles, sest mehele tundus ülemäära võõristav näha pilte Spesi reservaatide intensiivsest ja lopsakast rohelusest, millega Mariel teda vahel õrritas. Asunduse transpordioperaatoriks sai Andre ka ilmselt ainult seetõttu, et keegi teine polnud nõus seda tuima tööd tegema. Lõputu passimine vähese liiklusega lennusadamas, kus kord kvartalis külastavate transpordilaevade tülpinud kaptenid just kõige lõbusamat seltskonda ei pakkunud. Aga nad mõlemad olid oma erakliku eluviisi poolest mõneti hingesugulased.
Marieli mõtteuite katkestas Andre äkiline klõbistamise lõpp. Mees armastas oma iidset «ergonoomilist» klaviatuuri.
«Sa ei taha endiselt öelda, miks sa sinna lähed?»
«Tööasjad. Tead ju küll, et ma ei saa täpsemalt rääkida, Andre.»
«Salaagendi värk, lahe. Aga kas neil kedagi lähemalt polnud võtta? Tegemist on siiski üsna suure ning olulise objektiga, mis peaks valvatud olema. Sa oled ju mingi… Kui kaua sa ära oledki?»
«Sinu jaoks ilmselt 32 aastat. Pealegi olen lähim Järelevalve esindaja, kes mõistliku ajaga kohale jõuaks.»
«Ilmselt olen sinu naasmise ajaks juba keskeakriisis vaevlev ülekaaluline lubi.»
«Pole sul häda midagi, küll saad hakkama. Noori näitsikuid leidub asunduses piisavalt. Koodid?»
Andre tegi õnnetut nägu. «Aga sinusugust mitte. Tegelikult annaksin mida iganes võimaluse eest koos sinuga Tähelinna külastada. Kas ma ei saaks kuidagi end kaasa sokutada? Veel jõuab…»
«Ei, me oleme sellest juba rääkinud. Lõpeta see mula ja anna koodid!»
Andre võpatas naise järsu tooni peale, kuid kogus end kähku. Poisikeselikult näpuga õhus vingerdades, aeglase laeva lendu matkides ja suuga susisevaid häälitsusi tehes päädis komejant nupuvajutusega. Marieli transpordialuse sünteetiline hääl teavitas koodide saabumisest.
«Olgu, ilusat reisi sulle, aga ma jään sind ootama.» Andre senine lõbus olek muutus kardinaalselt, kui nägu järsku tõsines ja ta ainiti naisele otsa vaatas. «Ma tean, et meenun sulle peagi.»
Mariel sulges pärast lühidat hüvastijättu sidekanali, kuid Andre viimased sõnad jäid millegipärast hinge kripeldama.
Järelevalve erivarustusega transpordialus liikus tasaselt kiirendades edasi ja vaateavast paistev orbitaaljaam hakkas nobedasti kaugenema. See oli asunduses viibitud aja jooksul esimene kord, kui Mariel taevakeha pinnalt lahkus. Aastatega oli ta leppinud kollaka planeedi tolmuse atmosfääri, Spesiga võrreldes pisut kergema raskusjõu kui ka tolle päikesest suuremat magnituudi omava tähega, mille ümber taevakeha tiirles.
Urkevannid, mis loodi orgaanika kaitseks meeletu geest laevade kiirendus- ja pidurdusfaasides, asusid transpordialuse juhtimissillal. Marielil oli vahejaama saabumiseni mõni tund aega, et viimased ettevalmistused teha ja end Tipsuga vannidesse peita. Poolläbipaistvad nõgusad kambrid erinesid nii ehituselt kui sisult suuremate kauglaevade ja sõjaväealuste hübriidkambritest, mis võimaldasid organisme aastakümneid külmaunes hoida. Lühemate distantside jaoks polnud reisijate jaoks külmutamine vajalik, sest mõned nädalad laeva nõrgemas gravitatsioonis pidasid terved inimesed üldjuhul kenasti vastu. Pealegi oli külmaunest taastumine vähemalt mitmenädalane piinarikas protsess.
Mariel hõljus aluse juhtimiskonsooli juurest siilloomaga vannide juurde ning sulges rahustavate sõnade saatel Tipsu sisseasetamise järel kaane. Ta teadis, mis neid ees ootab, aga üritas mitte sellele pikemalt mõelda. Varjunud ise naabruses asuvasse valgustatud pehmesse karpi, lasi naine kiire pilgu üle ekraanil vilkuvate näidikute. Kõik tundus normis olevat, seega võis juhtimise täiel määral laeva tehisintellekti hoolde jätta. Vähenevad sekundid piiksuval loenduril andsid aimu lõpphetkest, mil nad jaamani jõuavad ja urkevann aktiivseks muutub. Ta sulges silmad.
Vahejaam oli kosmoses hõljuv massiivne torujas ehitis, mis oma kogule vaatamata nägi tänu sujuvalt kitsenevale keskosale ja otste külge kinnituvatele koonusekujulistele kumeratele eenditele elegantne välja. Osade meelest ilutsemise nimel mõttetu ressursi raiskamine, kuid siiski silmale kena vaadata. Võimalik, et antud arhitektuur pidi kujutama mingisugust inimkonna püüdlust täiuslikkuse poole.
