ekraanide kammimist, et kindlaks teha, kellega ta parasjagu räägib, kleepis ta nende rinnaplaatidele eri värvi sildikesed. See lõbustas küll liigselt asunikke, aga Mariel lihtsalt vajas isikustamist. Kui aus olla, siis vahel tundis ta kergelt puudust Spesi patrullidest pärit lihasajudega meeskolleegidest.
Üks suurem kogu kõrgus rivi lõpus ja oli tunduvalt aktiivsem. Selle modifitseeritud kerega Astuja põues hõljus Tipsu. Antud mudelil puudus enda ajumoodul ja see allus tervenisti Tipsu kontrollile. Väikseke oli erilises vaimustuses igasugusest võimalusest missioonidel kaasa teha. Kuna loomal puudusid silmad, tajus ta ümbrust tundlike ogajätkete abil – oli selleks siis karvakestega vibratsiooni registreerimine, kajalokatsioon või mõlemad korraga, polnud oluline.
Mark suutis tehnovidinatega imet teha. Asundusse saabudes olid nad loodusest leitud looma kodustanud ja mees uuris välja, kuidas liik välismaailmaga suhtleb. Tal oli Tipsuga oma suhe, mille pärast Mariel Marki kadestas. Ühel päeval koju saabudes ehmatas ta sootuks ära, kui esikus komberdas talle vastu Järelevalve Astuja, kes pealtnäha ei suutnud liigutusi üldse kontrollida. Kuidagi vedas ta end Marielini ja langetas ülakeha, andes sellega vist omal moel mõista, et perenaine on koju tulnud. Esmalt metallmonstrumi kakerdamist näinud naine puhkes naerma, kui Astuja keres asuvast kambrist välja potsatanud loomakese ära tundis. Kuidagi oli Mark masina pannud Tipsuga suhtlema. Astuja abil koges siilloom maailma täiesti teisest aspektist ja muutus peagi treeningute abil arvestatavaks kaaslaseks, keda võis isegi operatsioonidele kaasa võtta.
Ühel päeval Mark lihtsalt ei tulnud koju. Ei mingi hoiatust või teadet, ta oli lihtsalt kadunud. Otsingud asunduses ei andnud mingeid tulemusi, Järelevalve jaoks oli mees nagu õhku haihtunud. Mariel proovis Akadeemia kaudu mehe kolleegide abil, kes olid mitmete uurimisprojektide kaastäitjad, Spesil tema jälgi ajada, kuid asjata. Ka vanemad polnud Markiga pikka aega ühenduses olnud ja aastate pärast naine loobus üritamisest. Ei, Järelevalve jättis kadunud ohvitseri otsingu aktiivseks, aga tal oli vaja end kuidagi kokku võtta – eluga edasi minna. Tipsu jäi ainsaks lähemaks kaaslaseks, kes talle rasketel hetkedel lohutust pakkus.
Ta kõndis Astuja juurde, kes droonide rivi lõpus vaikselt õõtsus ja Marieli lähenedes metallist haarme naise poole sirutas. Mariel patsutas naeratades jäseme peale ja sõnas: «Tubli poiss. Peagi pääseme liikuma.»
Tipsu sirutas end täispikkuses välja ning tegi ringutavaid liigutusi, et sarnaselt droonidele jäsemete tööd kontrollida. Kahe ja poole meetri pikkune masin oli vaatamata suurele kogule üsna nõtke. Võrreldes Järelevalve tüüpilise varustusega, muutis Mark selle tunduvalt sujuvamaks. Reaktsioonikiirusele sama klassi masinate hulgas vastast polnud.
Ootamatult kõmatas miski vastu laeva keret. Süttis punane ohuvalgustus, oli tunda kiirendust ja alus kaldus tuntavalt küljele. Tipsu haaras Marieli piha ümbert kinni, enne kui viimane oleks tasakaalu kaotanud.
«Ellie, mis toimub?» Mariel saatis Tipsu poole tänuliku pilgu ja pöördus, et oma rakmete poole kiirustada.
«Meid tabas ilmselt mõne laeva või linna enda küljest eraldunud metallitükk. Oleme sattumas ehitist ümbritsevasse rusupilve, kuid proovin suurematest objektidest mööda manööverdada. Kõike siiski vältida ei suuda.»
Nende sõnade kinnituseks lendas laeva pihta mitu järjestikust rusukildu.
«Loodan, et kere peab sellele ikka vastu,» vastas Mariel murelikul ilmel end samal ajal seinaorva kinnitades. Ta needis, et ei siirdunud kohe juhtimissillale. «Kuidas me pilve enne ei märganud?»
«Tundub, et see ei ümbritse linna ühtlaselt, vaid paikneb mõnede maandumisangaaride ligiduses, mis teekonna arvutamise ajal asusid objekti varjus.»
«Sa ütlesid ennist, et see võis olla laeva tükk?»
«Jah, Mariel. Suure tõenäosusega.»
Taustaks kostis seeria väiksemaid klobinaid ja laevakere vibreeris, kui alus külgmootorite abil taas järsult kurssi muutis.
«Laevade õhkimine linna ligiduses tundub väga ebareaalsena. See kahjustab ju ehitist ennastki.»
«Täpsema hinnangu jaoks on liiga vähe andmeid.» Ellie hääles puudus igasugune stress. Järgnes eelmistest valjem kõmakas, mis jonksutas laeva päris tugevalt, ning rakmeteta oleks Mariel kaltsunukuna seinte vahel ringi põrganud. Häiresignaal hakkas kriiskama, kuna aluse kere oli kuskilt tõsiselt viga saanud.
«Äkki oleks mõistlik ümber pöörata?» karjus Mariel üle lärmi. «Me ei pea sellele rammimisele vastu!»
«Oleme kohe rusupilvest läbi. Veel kolmkümmend sekundit.»
Mariel jälgis silmanurgast Tipsut, et viimane hirmust midagi rumalat ei teeks. Droonide magnetiseeritud jalad hoidsid neid kindlalt paigas ja peale Astuja pea kiire küljelt küljele kõikumise ei paistnud keegi juhtunust häiritud olevat.
Klobina katkedes lõppesid laeva äkilised manöövrid.
«Väljusime rusupilvest,» kõlas Ellie hääl häiresignaalide taustal. «Soovitan määratud angaari suunas liikuda, et vältida uusi võimalikke kahjustusi.»
Mootorite undamine jõudis vaevalt vaibuma hakata, kui Mariel rakmed maha krabas ning ukse poole tormas. Ta haaras seinalt kergskafandri, ronis kiirelt sisse ja sulges õhukindalt.
«Teie püsige siin,» jõudis ta väljudes droonidele hüüda. «Ellie, püsi veel paigal ja räägi laeva kahjustustest.»
«Üldiselt pääses kere kergete kriimustustega, kuid juhtimissilla peaekraan purunes, kui üks suurtest objektidest selle läbistas.»
Marieli laubale tekkis hirmuhigi. Mõelda vaid… Ta suundus läbi ühendustoru peamoodulis asuva juhtimissilla juurde ja peatus hõljudes selle taga. Uks ise oli terve. «Ellie, kas saaksid mulle silla videopildi saata, kui see toimib?»
«Üks hetk… Olemas.»
Mariel lasi pidemest lahti, tõstis vasema käe ja tippis paremaga ekraanil. Hetke pärast avanes sellel videopilt uksetagusest ruumist. Kohas, kus varem oli juhtimiskonsool, haigutas põrandas auk, mis ulatus üle poole peaekraani. Osa seinte ääres paiknevatest kontrollseadmetest olid samuti kahjustada saanud ja objekt ise peatunud alles mitme vaheseina taga, jättes endast maha pimeda tunneli. Juhtimissild imeti õhust hetkega täheruumi tühjaks, seetõttu ei häirinud suits ja leegid vaadet, aga selle asemel kulgesid purunenud kaablid koos rebenenud juhtimissilla osadega sihitult ringi. Tõenäoliselt lülitas Ellie ruumi vigased elektrisüsteemid välja, et vältida ulatuslikke lühiseid teistes sektorites. Urkevannid paistsid olevat terved, aga nende korrasoleku täpsemaks kontrollimiseks tuli laev dokkida. Kui Mariel uuris kiirelt, kas kogu juhtimissisilda ümbritsev ala on ikka õhukindlalt suletud, näitasid meetrikud, et igasugune leke puudus. Ta tippis veel veidi ekraanil, mille tulemusena lakkas häiresignaal kriiskamast.
«Olen ilmselt täna õige jalaga voodist välja astunud… Kuule, asedirektor mainis kadunud Järelevalve ruumiristlejat «Lootusekiir». On meil tõendeid, et rusud kuulusid just meie alusele?»
«Võimalik,» vastas Ellie, «kuid rususid täpsemalt uurimata ei saa seda kindlalt väita. Pardakaamerate salvestuste esialgne analüüs tulemusi ei anna.»
«Meil on laeva ramminud tükk puha lastina kaasas, vaatame selle pärast üle. Kuule, kuidas sul endal on? Kas sillakahjustused sind ei mõjuta?»
«Ei, Mariel. Tänu aktiveeritud droonidele saan kasutada nende ressursse. Laeva mootorid on endiselt minu käsutada ja pooled välistest anduritest töötavad. Droonide sidemoodulite ribalaiusest laevaga suhtluseks piisab.»
