oleks nad meid ammu ribadeks lasknud. Juhi laev angaari.»
Maandumisangaar, mille koordinaadid Elliele edastati, asus Tähelinna ühe keskmise ketta küljes. Muude sadamatega võrreldes oli tegemist pisikese avausega. Sobilik taoliste väikealuste jaoks, millega tsiviilisikuid transporditi. Angaari luuk oli pärani, kui nende laev sellele lähenes. Seinte ääres paiknesid rivis märgistatud alad, mis tavaliselt olid koduks mitmesugustele alustele. Praegu valendas siingi tühjus. Põrandal vilkuvad kahvatuvalged piklikud tuled juhatasid teed määratud lõpp-peatusesse.
Mariel jälgis randmeekraanilt laeva sisenemist angaari. Ellie oskas vaatamata vähestele anduritele laeva probleemideta juhtida, kuid ennast ei julgenud Mariel nii osavaks pidada. Nõksatus andis märku sujuvast maandumisest ja mootorite undamine muutus järsult vaiksemaks. Taas vabastas naine oma kergskafandri rakmetest ning haaras selga varustuskoti, mille külge oli kinnitatud Järelevalve standardne plasmapüss, vööl rippusid väike püstol ja taskulamp, mis kiire kontrolli järel näisid töökorras olevat.
Ta kiikas korraks Tipsu poole, aga viimane lippas juba suure müdistamise saatel tema juurde ning sai hoolimata inertsist oskuslikult õigel ajal pidama, et vältida Marieli vastu seina lömastamist. Rahu, sõbrake. «Ellie, kas õhk on klaar?»
Ellie, kes jagas teadvust laeva ja droonide vahel, pööras sekundiks tähelepanu väliskeskkonnale.
«Kui mõtled angaaris olevat õhukoostist, siis gaaside jaotus vastab Spesi pinnal asuvale atmosfäärile.»
Mariel noogutas. «Väga hea.»
«Mariel… ma tahaksin teiega kaasa tulla.»
«Sa oledki ju läbi droonide minuga kaasas,» vastas naine naerusuiselt. «Ära muretse, ma ei jäta sind. Neli metallist poissi jäävad sulle siia abiks, aga ülejäänud võtan endaga kaasa. Muidu unustangi end linna läbi kammima. Hoia neil hoolega silma peal, nad pole just teab mis laevaparanduse spetsid.» Ta sulges kergskafandri kiivri ning seejärel tippis ekraanil, mille tulemusel avanes sahina saatel laeva välisluuk. «Kas suudad meiega sidet hoida?»
«Kui droonide omavaheline kaugus ei ületa 500 meetrit, peaks ühendus meie vahel piisavalt stabiilne olema, et suudaksin vajadusel teadvuse põhiprotsessid kiiresti üle kanda.»
«Seda on rohkem kui küll,» vastas Mariel ja astus hämarasse angaari.
Laeva pardavalgustid tekitasid transpordialuse ümber kuma, mis ülejäänud ruumis kiirelt sumbus. Mariel läitis taskulambi ja vaatas ringi. Ta eeldas, et lennuplatsidel leidub vähemalt mõni mehaanikust robot või mõni muu abipersonali liige. Ei, kõik oli piinlikult puhas. Justkui oleks keegi tahtlikult angaari hoolikalt puhtaks teinud. Või avaruumi tühjen- danud? Lähimas seinas märkas ta väljapääsu.
«Tulge,» lausus ta kiivri kuulari külge kinnitatud mikrofoni.
Tipsu koos droonidega ei lasknud seda endile kaks korda öelda. Astuja kõndis naise kõrvale ja ülejäänud seltskond võttis nende ette rivvi. Marieli Järelevalve andmete põhjal koostatud Tähelinna kaart näitas, et ketta keskpunkti, kust ehitist ilmselt juhiti, oli päris tükk maad. Võimalik, et neid saadeti üldse valele tasemele. Ta püüdis kaardilt leida mõnd lifti või muud transpordivahendit, mis linna administratsiooni leidmist kergendaks. Kui täpsed Järelevalve materjalid olid, pidi peagi selguma.
Mariel jagas ekraani abil droonid rühmadeks ja saatis need üksteise järel väljapääsu kaudu koridore läbi otsima. Tipsu jäi koos nelja valvuriga uusi käsklusi ootama, kuni ta juhtimissilda inspekteerib. Ettevaatlikult katkise tehnika vahel turnides õnnestus Marielil viimaks seinas haigutava vähemalt kolmemeetrise läbimõõduga auguni tungida. Naise esialgsed kartused said kinnitust, sest Järelevalve kattemustriga laevakere osa ei jätnud mingit kahtlust.
«Ellie, kuidas teadete edastamisega on? Ma kardan, et meil on Järelevalvele halbu uudiseid.»
Ellie hääl kostis temani nüüd ainult kõrvakuulari kaudu. «Kahjuks pole sõnumi saatmine praegu võimalik, sest objektidega kokkupõrgete tõttu said ka laeva sidemooduli sõnumikapslid kahjustada. Nende kordategemine on mu prioriteediks. Kuna angaaris puudub spetsiaalne abivarustus, võtab parandamine aega, aga annan teada, kui oleme taas võimelised kapsleid välja saatma.»
«Sellistest «pisiasjadest» teatad alles nüüd!» pööritas Mariel silmi.
Naise tähelepanu köitis vilkuv randmeseade. Esimeste rühmade saadetud info järgi muutusid kontrollitud alad ekraanil heledamaks. Paraku selgus, et kaardi andmed polnud veatud, sest juba sattusid mõned droonid «seinte sisse» ja Mariel pidi laskma seadmel endise kaardi ümber joonistada. Tundus uskumatu, et Järelevalve saadetud uurijad ei suutnud organisatsiooni korralike andmetega varustada. Või oli see linnajuhtide turvanipp?
«Mhh, kas midagi siin üldse klapib? Kui me ühtegi hingelist ei leia, siis ma ei tea, kas üldse suudame selles segaduses orienteeruda.»
Mariel ohkas. Randmeekraan näitas taas suuri muudatusi Tähelinna kaardis, samas mõned rühmad olid tupikusse sattunud ja liikusid osaliselt tuldud teed pidi tagasi. Ta andis droonidele käsu kontakteeruda ainult juhul, kui leitakse mõni inimene või vihje, kuidas linna keskusesse pääseda.
«Hea küll, Ellie, hakkan ka liikuma. Ära mu laevukest hooletusse jäta, eks.»
«Ei, Mariel.»
Naine heitis veel viimase pilgu laevale ning puudutas õrnalt vööl olevat püstolit. Hinge puges tunne, et see võib jääda nende viimaseks koosviibimiseks. Ta lasi Tipsul koos droonidega ees minna ja sammus valvurite järel väljapääsu poole.
Pikkamisi hakkas selgeks saama, et sellelt tasemelt ilmselt linna administratiivkeskust ei leia, pigem oli tegemist elumajade ja kaubandussektoriga. Mariel loobus orienteerumast vana kaardi järgi, mis tundus olevat koostatud tõenäoliselt mõne teise ketta tarbeks, ja proovis intuitiivselt valida selliseid koridore, mille kaudu võiks taseme keskteljeni jõuda. Loogiliselt võttes peaksid seal asuma kettaid läbivad transpordivahendid. Viidad olid küll olemas, aga võõrale siiski raskesti mõistetavad, sest kohati paistis, et mitmed vaheseinad olid täielikult ümber tõstetud, mis pani Marieli juurdlema, kas seda poldud tehtud uurija raportist loetud paanilise kolimise tarbeks. Hädasti kulunuks ära mõni usaldusväärne kohalik giid või töötav linnatransport, kuid kahjuks seisid vooluta hõljukrongid mahajäetuna jaamades, rääkimata sellest, et nende liikumistunnelid olid sootuks suletud.
Õnneks aitasid droonide poolt kaetud alad pikkamisi välistada valesid suunavalikuid ja viimaks jõudis naine oma viie saatjaga kõrgesse piklikku mitmekorruseliste värviliste hoonetega täidetud ruumi, mille alustel paiknesid tühjad baariletid ja varjulised lauad koos istmetega. Eelneva ahistava ühetoonilise koridorirägastiku järel oli kontrast ülisuur, sest avanev pilt sarnanes väga mõne asunduse meelelahutuspiirkonnaga, kus päevatööst kurnatud meeli või keha lõõgastada. Oskuslikult paigutatud tuhmid valgustid lõid sumeda õhkkonna, mille krooniks olid üle tänava kulgevad kitšilikud laternad. Vaateakende neoontuledega palistatud plinkivad reklaamtahvlid edastasid väsimatult korduvaid piltsõnumeid. Kuid peale saabujate veidra seltskonna polnud tänaval hingelistki. Värviline tühjus…
Kontrollinud õhunäite, avas naine keset teed seisatades kiivri, et kohalikku hapnikusegu kopsudesse lasta ja täisvarustuses pika kõndimise järel veidi hinge tõmmata.
«Ellie, kas mulle tundub või hakkame kuhugi kohale jõudma.» Taseme pinnalaotuse järgi praktiliselt kesktelje naabruses asuv ruum paistis suunduvat üheselt tunneli poole. «Kui peaksin linna administratsiooni leidma, saame ehk sidekeskusega ühenduse ja sõnumikapslid teele saata.»
«Jah,
