hetkel saabuv rahulolu ning kergelt hõljuv olek ei lasknud esimesel domineerida. Algselt tundis ta seda harvemini, kuid nüüd taas tänavat mööda edasi liikudes muutus see tugevamaks. Mariel tajus, et hakkas alateadlikult mõnuaistingute järgi samme seadma, sest tundus, nagu läheneksid nad mingile soovitud sihtmärgile. Ma tahan veel!
Ühel hetkel ei suutnud ta enam vastu panna ja kiirendas sammu kergeks sörgiks. Neli valvurist drooni hoidsid kuulekalt end tema ligi. Tipsu pidas seda vist perenaise mänguks ja lippas rõõmsalt kiirendades seltskonnast ette ning samamoodi tagasi. Siis aga läks sörk üle jooksmiseks. Naine rebis varustuskoti seljast, et koormat vähendada. Marieli joovastunud olek muutis maailma tema ümber ebareaalseks – värvid muutusid pastelseteks, objektide piirjooned hägustusid, helid tuhmusid…
Läbi udu kostis Ellie hääl: «Mariel, kas kuuled mind?» Veel kord. Veel kord! Siis jäi ainult krabisev müra.
Ta ei hoolinud sellest. Mitte miski peale naudingu ei omanud praegu tähtsust. Hingeldades ning südame puperdades tormas naine saatjatega kitsasse käiku, mille teisest otsast paistis ere valgus. Ma olen siin! Kohe olen su rüpes! Valgustatud avaus lähenes, kuid tee sinna tundus võtvat terve igaviku.
Miski tabas valusalt Marieli sääreluud ja tuhmi karjatuse saatel lendas naine pea ees kõhuli maha. Ta lohises mööda maad, kaldus ühele küljele ning rullus inertsist veel pisut edasi. Kukkumise tagajärjel saadud kõva obadus vastu lõuga ei viinud teda siiski teadvuseta olekusse. Kui ta lõpuks selili lamama jäi, liikusid silme ees punased täpid ja suus oli tunda vere maitset. Pisted roietes ei teinud eriti suurt häda, sest nüüd oli nauding haripunktis.
Mariel avas silmad ja nägi, kuidas Tipsu talle ligi hüppas ning tema kõrvale kummardus. Naise pea vajus aeglaselt küljele. Taustal väljusid käigust neli drooni, kes ületasid nõtkelt betoonist barjääri, mille otsa Mariel komistanud oli. Kuid see kõik polnud üldse oluline… Ma olen õnnelik!
Lähedusest kostsid deemonlikud lõnksatused. Naeratav Mariel silmas ähmast kogu, kes ootamatult segaduses droonide keskele langes ja raevuka hoobiga ühe neist peast vabastas. Teised kolm põikasid järsult kõrvale ja üritasid tundmatu vaenlase haaratsitega jäsemete hoope pareerida. Olendi liigutused olid nii kiired, et oimetult maas lebav Mariel ei suutnud neid ajuti jälgida. Allesjäänud valvurid haarasid relvad ja püüdsid kallaletungijat tabada, kui viimane naise vaateväljast õhku hüppas. Ta maandus ühe segaduses drooni selja taga, haaras viimasest kinni, virutas korraks jõuga vastu maad ning heitis hooga vastu terasseina. Õnnetuseks jäid teele ette ka teised kaks, kes said nüüd korralikku metallpressi tunda.
Tipsu kattis Marieli enda kerega, et teda vastase järgmise rünnaku eest kaitsta. Olendi keha oli pikliku kujuga ja selle valge nahk meenutas veidi sisalike soomuseid. Kuus jalga – neli tagumist ja kaks esijäset – olid ta suurust arvestades uskumatult paindlikud ja liikuvad. Kuid Spesi faunaga võrreldes puudus tal pea kui selline. Keha lõppes järsult tugevast koest lühikest sarve meenutava tömbi teravikuga. Olendi kõhu küljes paistis rippuvat hulk peeneid väljasopistunud tundlaid, mis meenutasid väga Tipsu ogasid. Võimalik, et ümbruse tajumiseks. Kogu möllu juures polnud loom peale lõnksatuste teinud mingit häält; nõtkete hüpete ja liikumise poolest andis ta Spesile ümberasustatud kaslastele silmad ette.
Astuja ei tabanud olendi pead, kui selline kehaosa üldse olemas oli, vaid kere keskmikku. Kahjuks ainult riivamisi. Vaenlase tähelepanu koondus nüüd täielikult neile kahele. Tipsu püüdis aimata vastase liikumistrajektoori ning andis tuld nagu torust tuli. Paraku oli olend ka temast väledam. Tõsiseid vigastusi saamata rullis ta end külgedele või hüples tugevate tagajalgade abil konstruktsioonide varjus ringi.
Korraga tekkis Tipsu plasmakahuril ülekoormusest tõrge. Olend kasutas juhust ja tormas sarv ees otse peale. Tipsu astus kiirelt Marielist mõne sammu eemale, et valmistuda rünnakut vastu võtma. Kui Astuja poleks viimasel hetkel kõrvale põiganud, oleks sarve jõuline rammimine ta ilmselt pooleks rebinud. Tipsu kasutas ära looma enda liikumise, kui surus kannad maasse ja andis mootorite vingudes korraliku löögi vastase lähema külje jäsemete pihta. Olend paiskus kaebliku vilina saatel temast mööda külili maha, üks esijäsemetest lõdvalt järele laperdamas.
Tipsu pöördus ja kargas Marieli nägemisulatusest välja. Tuhmide tümpsude järgi võis arvata, et ta asus ootamatust löögist toibunud olendit jälitama. Plasmakahuri töövõime oli taastunud, sest laengute sirina saatel tekkis õhku taas osooni. Naine sundis end pöörama ja nägi, kuidas Tipsu sihtmärk naabruses seisva kahekorruselise akendeta laohoone katuse serva taha kadus. Ja läinud ta oligi.
Taas vaikus, kui välja arvata valgustite tasane pirin ja kaugusest kostev ühtlane kohin, mida tekitasid tõenäoliselt linna õhuvahetussüsteemid.
Meeleheitest kisendav teadvus sai lõpuks õnnetardumusest võitu ja Mariel ajas end vaevaliselt istukile. Adrenaliini tõttu ta keha värises, kuid arusaamatu naudingutunne hakkas tasapisi hajuma. Mariel oli kuulnud küll Spesi linnade allilma urgastes sünteesitud mõnuainetest, mis aktiveerisid organismis jõuliselt virgatsainete sünteesi, kuid nii tugevat efekti polnud keegi inimeste puhul täheldanud. See pidi olema olendi tegu.
Mariel kirus omaette mõtlematut kiivri avamist – asunduses veedetud jõudeaastad muutsid ta lohakaks. Kohtumine psüühikat mõjutava tundmatu eluvormiga oli siiski pehmelt öeldes ootamatu. Ilma Ellie ja vajalike seadmeteta polnud võimalik ka õhukoostise molekulaarset analüüsi vajalikul tasemel läbi viia, kuigi laevast väljudes oli kõik normis olnud. Samas, mis sellest teadmisest kasu on, kui end kaitsta pole võimalik, sest kukkumise käigus sai kergskafandri kiivri isolatsioon viga. Mida see olend siin üldse teeb?
Valutavad jäsemed ja muljuda saanud kere andsid end korralikult tunda. Alles nüüd suutis ta vöölt püstoli haarata. Käepideme pigistamine andis juurde enesekindlust, kainestas olekut.
Marielil oli hetk aega ringi vaadata. Nad asusid avara väljaku serval, mille seinte küljes paistsid erinevatel tasanditel eendid. Tänav, mille alguses nad seisid, viis otse platsi keskel paikneva tohutu maast laeni ulatuva samba juurde. Eendid ühendusid sellega kiirtena kulgevate ühendustunnelite kaudu, samba tippu kinnitatud eredad valgustid tekitasid optilise illusiooni, nagu tõuseks see pimestavasse tähte. Tundus, et nad olid jõudnud lõpuks linna keskmesse transpordisüsteemi juurde. Tänavat ääristasid mõned kaubahõljukid, metallist barjäärid eraldasid jalakäijate kõnniribasid, kohati esines isegi puusarnaseid taimi, mis meenutasid Spesil kasvavaid palme, kuid mille lehtede värv oli tumelilla tooniga. Võis arvata, et istikud olid välja valitud planeedi rannikuäärse taimkatte hulgast. Mariel pidi tõdema, et väikene rohelus muutis külma terasväljaku veidi soojemaks, kuid inimeste puudumine jahutas mõtetest igasuguse temperatuuri.
Kostis kolinat. Kaks drooni lükkasid deformeerunud kaaslase pealt ja ajasid end aeglaselt püsti. Põrutuse tõttu väljalülitunud süsteemid näisid taas töökorras olevat, kui nad närviliste peanõksatustega ümbrust seirasid.
«Ellie, oled kuuldel?» küsis Mariel vaiksel häälel end samuti Tipsu najale püsti ajades. Tekkis kerge peapööritus, kuid ta suutis tasakaalu säilitades jalule jääda. Nii sügavat emotsionaalset pohmelli polnud Mariel eales tundnud, sest tal oli tükk tegemist, et rõhuvale ahastusele mitte järele anda.
Põgus pilk randmeekraanile andis teada, et side droonidega oli kadunud. Linna kaart püsis muutumatu ning ühtegi liikumist ei registreeritud. Ka tema kaks tegutsemisvõimelist valvurit puudusid ekraanilt. Tõenäoliselt oli saadud obadus nende tundlikke sidesüsteeme kahjustanud. Kuid teiste droonide olukord oli murettekitav. «Oleme vist liiga kaugele liikunud,» lausus Mariel eikellelegi. «Peame ühenduse kiiresti taastama.»
Vahepeal oli Tipsu droonid viipekeele abil liikvele saatnud, et lähimad nurgatagused üle kontrollida. Ettevaatlikult sammudes nägid robotid veidi koomilised välja. Järelevalve oli neisse alalhoiuinstinkti
