paar pruune Bossi velvetpükse Janile
1 Paul & Sharki kampsun minule
1 Paul & Sharki viltjope minule
1 Paul & Sharki teksapükse minule
1 Nokia 9300i Janile.
Stockmannist kaugemale me ei jõudnuki.
Järgmised viis tundi möödusid Stockmanni Delis, kaaslaseks Lapin Kulta. Jan üritas telefonis idioodi visadusega kõiki funktsioone tööle saada. Olen kindel, et ühel kenal päeval unustavad telefoni valmistajad suures lisavõimaluste otsimise tuhinas aparaadile helistamise funktsiooni lisamata. Korduvalt olen imestust avaldanud asjaolu üle, et mobiiliinsenerid pole taibanud telefonile lisada üht väikest, aga väga vajalikku lisavidinat – pudeliavajat. Põhjamaades võiks see olla tavaline õllekorgi avaja, lõunamaades aga võiks lisada ka veinikorgitsa. Eriti luksuslikul mudelil võiks mõlemad küljes olla. Võimalik, et Nokia-mehed on spetsialiseerunud Koskenkorvale, see tuleb aga iga kell ilma igasuguse avajata lahti. Ja teised maailma mobiilitehased ei viitsi ise midagi leiutada, vaid sörgivad nende sabas.
Ma ise olen endale lubanud enam mitte kunagi osta uut ja kallist telefoni. Ostsin kunagi järelmaksuga hetke kõige uhkema telefoni ja pärast pooleteiseaastast järelmaksuperioodi oli veel vaja maksta telefoni eest selline summa, mille eest oleks samu telefonimudeleid poest kolm tükki saanud. Võib-olla siiski ostan endale uue telefoni, kui müügile ilmub pudeliavaja ja alkomeetriga varustatud mudel.
Õhtu veetsime pubis Old Ancor. Seal sõbrunesime sümpaatse Soome ärimehega, kes tegeles Hiinast odava tarbekauba maaletoomisega. Meeldejäävaim osa oli mehe muljetamine teiste rahvuste äritavadest ja võimalustest. Sõber soomlane tuhlab Hiinas nädalaga läbi ligi sada hulgiladu ja tehast ning kogub hädavaevu konteineritäie kaupa, mida oleks mõistlik kodumaale saata. Kokku ligi tuhat erinevat nimetust.
Vene ärimees pummeldab Hiinas kuus päeva, seitsmendal päeval läheb ainukesse lahtiolevasse hulgilattu ning laseb kaks merekonteineritäit 60-aastat-nõukogude-jalgpalli lõikega aluspükse number 56 sisse pakkida ja sõidab koju. Kolme nädala pärast on mees jälle Hiinas tagasi ja kõik kordub.
Oh jah. Erinevad mastaabid.
Päev algas täna kell 14.00. Tegin silmad lahti just sel hetkel, kui Jan segas minibaarist leitud viskit samast allikast pärit Sprite’iga. Viina ja konjaki minipudelid ning apelsinimahl olid juba kõige kaduva teed läinud.
Jan üldse armastas neid pisikesi suveniirpudeleid. Mäletan, et kooli ajal, kui kõik teised poisid kogusid mudelautosid, seisid tema kapi peal reas erinevad napsud.
Suutsin ainult ahastavalt sosistada: “Vesi. PALUN.”
Paari tunni möödudes olid kurja saatuse poolt näkku küntud vaod juba enam-vähem tasandunud. Jani silmad olid nagu uued euromündid: äärtest vasekarva, keskelt hõbedased.
Meenus, et öösel olime hotelli lobby-baarisistunud ühe tumedamapoolse džentelmeniga, kelle käsi kippus regulaarselt Jani põlvel peatuma.
Taustainfoks niipalju, et Jan on sedavõrd homofoobne, et vihkab isegi autopedesid ega jäta kunagi kasutamata juhust mõnele eriti ülesvuntsitud autole võtmega kriipsu küljele vedada. Tal endal on ka auto, umbes kaks aastat vana Hyundai linnamaastur. Vaatamata sellele, et see auto on pea poole oma kilometraažist nööri otsas kulgenud, keeldub Jan tunnistamast, et kunagi sai autoostul vale valik tehtud. Aga see selleks.
* * *
Jan: Tegelikult olen ma väga tolerantne inimene. Aga mulle lihtsalt meeldivad naised.
* * *
Niisiis, see tõmmu härrasmees tahtis kangesti meie tuppa kaasa tulla, koos pudelitäie tequila’ga. Tequila jõudiski meie tuppa. Mis ettekäändel me oliivinäo minema saatsime, ei meenu kummalegi.
Jõudsime otsusele, et täna enam ei joo… kangeid jooke.
Ostsime poest 12 purki Velkopopovicky Kozeli õlut ja ronisime bussile, mille küljele oli kirjutatud Kaupunkin kiertye. Lisaks meile oli bussis umbes samas konditsioonis Peterburist pärit pereisa koos kolme lollaka lapse ja hiiglapaksu abikaasaga. Mees korrutas kogu kaks ja pool tundi kestnud matka jooksul vahetpidamata: “Nu krasivo, как Evropa plja.”
Kell 23 läheme diskole. Värskenduseks, nagu Jan ütles. Jan otsustas paar tundi tukkuda. Mina lähen internetti.
Helen ikkagi kirjutas. Kirja tonaalsus oli eeldatav.
Iseenesest huvitav loogika on naisterahvastel..MIKS ma ei läinud reisile koos temaga? Miks, miks… Aga sellepärast, et ma läksin Janiga. Sellepärast, et tahtsin nii. Purjus peaga ei tahtnud pikemat vastust kirjutada. Saadan lisakirja hiljem.
* * *
Kellelt: Rein
Kellele: Helen
Tere Helen,
Vabanda mu egoistlik käitumine. Anna andeks, et pidid nutma.
Armastan Rein
* * *
Kellelt: Helen
Kellele: Rein
Tere, Rein!
Sa kirjutad mulle – kallis. Sa kirjutad mulle – armastan. Sa ilmselt ei tea, mida need sõnad tähendavad. Nutsin peale Su kirja saamist tunde. Kui sa kedagi armastad, siis sa ei tee talle sedasi haiget. Kui sa tahtsid aega maha võtta, siis oleks ju võinud öelda nii. Kui sa tahtsid minna reisima, siis oleks ju võinud minna koos minuga.
Mida sa eeldad, et ma nüüd teen? Ootan sind pool aastat?
Ma olen 27-aastane. Mul pole aega oodata.
Head aega
Helen
* * *
Eks näis, kui hästi Helen mind tunneb.
Kujutan ette Thomase rohekaks tõmbuvat nägu, kui ta loeb lauset “Kuidas muidu läheb?”. Läpakas on mul ju kaasas. Saadan ma ta jah tagasi. Imegu muna.
* * *
Kellelt: Thomas
Kellele: Rein
Tere, Rein!
Väga ebameeldiva kirja sain sult.
Ma ei viitsi isegi asja lahkama hakata. Koheselt tagasta sinu käsutuses olevad materiaalsed vahendid. Sülearvuti, kontori võtmed. Kas midagi on veel sinu käes?
Thomas
* * *
Kellelt: Rein
Kellele: Thomas
Tere, Thomas!
Ära võta asja isiklikult. Lasen asjad ära tuua.
Kuidas
