Kuskilt raadiosaatest olin kuulnud, et rootsi luule põhineb ainult vabavärssidel. Selliste infokatkete põhjal on hea ennast targemana näidata, kui oled.
Sarnast imagoloogilist trikki kasutan ma alati kõigi väliskülalistega, kellele lennujaama või sadamasse vastu lähen. Nähes kalleid külalisi autole lähenemas, vahetan tavaliselt autoraadiost tuleva tümakakanali klassikalise muusika plaadi vastu ja väljun ise kotte pagasiruumi aitama. Autosse istunud külalistele jääb mulje, nagu oleks tegemist ühe ääretult rafineeritud maitsega härrasmehega, kellel on kõrge kultuurihuvi. Nagu öeldakse kõikvõimalikes suhtlusõpikutes: esmamulje on väga tähtis.
* * *
Jan: Selles osas on Rein mõttetu romantik. Kiiresti sisse, kiiresti välja, nii käib üks õige suhe. Muidu jäädki kuud vaatama ja juttu rääkima. Eriti pärast.
* * *
Mis aga puutub sellise tembutamise mõjusse mu suguelule, siis arvan erinevalt Janist, et see mõju puudub. Usun, et peaks lihtsalt müügikoolitusele minema ja tehingu closing’utharjutama.
Hommikul küsis teise vahetuse tüdruk retseptsioonis, kas maksame kaardiga või saadab ta arve Coca-Colale. Jan noogutas ja palus saata arve. Mina noogutasin ka. Palusime tal endale lennujaama sõiduks takso tellida.
Kurguvalu ajas mu varakult üles. Olen kohutavalt külmetanud. Nina tilgub ja kurk valutab, nagu oleksin okastraati oksendanud. Küllap sain seal Stockholmi lennujaamas õues suitsetades tuult, väljuvate lendude check-in-saals ei ole suitsetajatele isegi eraldi klaasist kappi nagu Vantaas. Võib ka olla, et mõni kuri viirus on liikvel. Jan pakkus, et äkki on tripper. Polnud üldse naljakas. No kurat, sellisel juhul võiks see eelkõige teda ähvardada, mitte mind. Platooniliste vahekordade kaudu nakkab ainult nostalgia ja selle vastu ei ole veel kaitsevahendeid leiutatud. Ebaõiglane, et Janil midagi viga pole. Jätsin Jani tuppa põõnama ja läksin alla hommikusöögile kuuma teed jooma.
Saabunud eile õhtupoolikul Londonisse, tõime asjad Tower Bridge’i hotelli. See on hubane ning mitte liiga kallis majutusasutus, mida soovitas Heathrow’ lennujaama abivalmis infotöötaja. Olime mõlemad Janiga vaimustuses Londoni mustadest taksodest, eelkõige aga sellest, et nad valel teepoolel sõitsid. Taksojuht, ilmselt hindu või filipiinlane, pakkus, et ta võiks meile kohe ka linnaekskursiooni teha, kuid me leppisime nende ummikutega, milles me teel hotelli pidime istuma.
Tundsin juba eile õhtul, et haigusevimm hakkab sisse tulema, kuid Jani tungival pealekäimisel nõustusin siiski jalutuskäiguga Picadillyl ja Sohos. Kurguvalu andis ennast järjest rohkem tunda ning sellisel juhul on ainus esmaabi kuum tee viskiga. Komberdasin mõnda aega Jani kannul, kes turisti lollaka järjekindlusega ühe ausamba juurest teise juurde marssis, kuid lõpuks ei kannatanud ma seda enam välja. Astusin ühte pubisse sisse ja ütlesin, et Jan võib oma linnaekskursiooni üksi lõpetada, mina ootan teda soojas toas. Ilm polnud ka kõige parem, udune ja vihmane nagu Eestimaa jaanipäev. No ehk paar-kolm kraadi külmem ainult.
Istusin baarileti äärde maha ja nõudsin kähiseva häälega viskit ja teed meega. Minu kõrval istuvale suure salli ning lehvivate hallide juustega vanemale härrasmehele torkas ilmselt mu aktsent kõrva ja ta pöördus huvitatult küsima, kust ma pärit olen. Pressisin läbi hammaste, et Eestist, kus on sama bladi kehv ilm, kui Briti saartel. Vanamees rõõmustas, nagu vanemate peidetud kondoomipaki leidnud väike laps. Baaridaam tõi tee ja viski. Valasin viski teeklaasi, segasin mee ära ja jõin klaasitäie ühe hooga lõpuni. Seest lõi soojaks ja kurguvalu andis nagu natuke järele.
“Kui meeldiv siin sellist inimest kohata! Mina olen Andrew, Šotimaalt,” vuristas vanamees oma haukuvas inglise keeles ja pistis mulle käe pihku. Surusin ulatatud kätt ise külmavärinates vappudes. Andrew pöördus baaridaami poole ja hõikas: “Too veel kaks korda sedasama. Aga mu sõbrale topelt, ta on kaugelt tulnud.” Mõtlesin, et olen järjekordselt mingi homo otsa sattunud, kuid vanamees hakkas hoopis vadistama sellest, et eestlastel ja šotlastel on väga sarnane saatus. Mõlemad olevat olnud sunnitud aastasadu suure naabri ülemvõimu all kannatama, kuid lõpuks suutnud end siiski vabaks võidelda.
Teine viski toodi tõepoolest suures klaasis. Ei hakanud seda enam teega segama, vaid jõin väikeste lonksudega, lastes joogil paistetavat kõri desinfitseerida. Kinnitasin Andrewle, et Braveheart William Wallace ja Kalevipoeg on tõepoolest väga sarnase karakteriga rahvuskangelased. “Kalevipoegg? Ei ole kuulnud. Mis aastatel tema elas,” uuris vanamees. Seletasin, et Kalevipoeg on eestlaste müütiline rahvuskangelane, kes eesti rahvale rasketel aegadel alati appi on tõtanud, juba ürgsetest aegadest peale. Nagu Prometheus või see saksi vürst, kes kusagil koopas tukkudes ootavat, millal rahvale appi saaks tormata vaenlase päid maha lõikama.
Andrew noogutas: “Saan aru. Rahvusromantiline vabadusvõitlus. Väga liigutav. Väga tuttav.”
Andrew hakkas heietama väikerahvaste võitlustest impeeriumiga ning tellis jutu kõrvale järjest viskit. Vastasin talle lühikeste repliikidega, kuid kui kurguvalu viski mõjul kaduma hakkas, jutustasin talle ka ise mõned lood eestlaste vanemast ja uuemast vabadusvõitlusest. Vanemast põhiliselt seda, kuidas rehepapp mõisnikele käkki keeras, uuemast ajast pajatasin sellest, kuidas rahvuslik jäägripealik Kommer kommarist võmmile Pikarole tina andis ja inimesed lilledega Tallinna teletorni tankide eest kaitsesid.
Jan ei ilmunud ka kolme tunni pärast. Mul oli juba üpris hea olla. Andrew oli päris muhe papi. Kui kõrtsis viimase dringi kella helistati, võtsime veel ühed mehised viskid. Inglismaal oli kunagi selline seadusepunkt, mis küll keelas pärast ühtteist pubides jooke müüa, kuid lubas kaugelt tulnud rännumehele siiski keelekastet pakkuda. No eks siis pärast viimast drinki tõusnudki mehed lauast ja jalutanud naaberkülla, kus neile kui väsinud rännumeestele jälle juua anti. Poolel teel kohtusid nad naaberküla meestega, kes samal põhjusel nende küla pubisse siirdusid, jutustas vanamees. Ütlesin Andrewle, et kuna minu sõber ilmselt mulle järele ei tule, pean ise takso võtma ja hotelli sõitma. Rääkisin, et oleme Londonis ühe kunstialase projektiga seoses ning peame hommikul varakult tõusma, et vajalike inimestega kohtuda. Andrew ütles, et ülehomme toimub Londoni Ülikoolis parimatele Sotimaalt pärit tudengitele stipendiumide üleandmise galaõhtu ja tal oleks hea meel mind seal uuesti kohata. Sõber polevat probleemiks, ütles Andrew ja mainis, et ta olevat ürituse korraldamisega pisut seotud ning tal on seetõttu mõned kutsed kohe käepärast. Ma püüdsin küll vastu puigelda, kuid vanamees surus mulle kaks paberilipakat pihku ja saatis mu takso peale nagu parima sõbra. Kahtlustasin ikkagi, et äkki on ta pisut pede.
Kui ma hommikusöögilt tuppa tagasi tulin, mulistas Jan vannitoas. Küsisin, kuhu ta õhtul oli jäänud ja Jan ütles, et oli peep-show’d vaatamas käinud.
“See on inglaste ettekujutus striptiisist. Väikses putkas võtab mingi naine ennast riidest lahti ja ringis ümber putka paiknevatest kabiinidest saavad mehed seda väikeste luukide kaudu piiluda. Lased mündi pilusse ja luuk läheb natukeseks ajaks lahti. Ma tahtsin vaadata, kas sinna lõpuks mõni ilus naine ka tuleb, sellepärast istusin seal päris mitu seanssi. Ja siis ma ei leidnud seda urgast, kuhu sa jäid, enam üles. Käisin mitu pubi läbi ja lõpuks mõtlesin, et küllap sa oskad ise hotelli sõita,” seletas Jan.
“Huvitav, kas selline äri Eestis ka ennast ära tasuks? Paned luukidega kabiinid püsti ja mõne tüdruku ikka leiab, kes on nõus ennast väikse raha eest riidest lahti võtma,” arutles Jan.
“Nagu blondiini mänguautomaat: lase münte sisse palju tahad, mingit võitu ikka ei tule,” arvasin ja ronisin köhides voodisse teki alla tagasi. “Kuidas ei tule?” imestas Jan. “Paremal juhul kohe kakssada miljonit puhtalt pihku,” viskas ta nalja, aga jätkas siis tõsisemalt: “Mõtle ise, peale strippari ju mingeid kulusid praktiliselt ei ole. Aga raha tuleb iga õhtu!”
