Õhtu lõpu poole hakkas Jan huvi tundma, kas õpetatud meestel on kombeks ka ööklubidesse või diskoteekidesse minna, kuid tema küsimus langes nagu hüüdja hääl kõrbes kurtidele kõrvadele. Jõime veel mõned viskid ja kakerdasime taksosse, mis meid hotelli viis.
Eile saime vist kultuuri üledoosi. Andrew’ korraldatud ringkäik mööda muuseume, galeriisid ja kunstitehaseid oli tõsine kultuuriteraapia. Väsisime juba lõunaks nii ära, et pidime ennast paari klaasi brändiga turgutama. Andrew ühines meiega selles tegevuses ning viimased muuseumid ja galeriid möödusid juba kergemalt. Näitasime Andrew’le Semjonilt saadud fotot ning professor sattus vaimustusse. Ta ütles, et kui me tolle haruldase pildi tõepoolest peaks leidma, tahaks ta teha Semjoni omaga konkureeriva ostupakkumise ning palus meil kindlasti temaga ühendust võtta.
Hotelli tagasi jõudnud, teatas Jan, et temal hakkab Londonist küllastumine tekkima. Eriti murelikuks tegi teda asjaolu, et Inglismaa ainsad enam-vähem vaatamisväärse kehaehitusega tüdrukud tundusid olevat mittekohalikku päritolu.
Õnneks saabus mu meilboksi elumärk Kopenhaagenis elutsevalt sõber Arkadilt.
* * *
Jan: Arkadi on tore poiss, aga ta ei oska elada.
* * *
Arkadi ehk Trompeti-Arkadi, nagu me teda kutsume, on minu kursusekaaslane kutseka päevilt. Sedalaadi sõber, keda pole vaja näha viis aastat ja ikka on sõber.
Täpselt viis aastat ongi möödunud ajast, mil teda viimati nägin. Tean, et ta abiellus Taanis.
Hüüdnimi Trompet on tal sellepärast, et tunni ajal oli Arkadil komme nuusata kõva ja selge häälega. Tänu suurest kõverast ninast tulevale b-mollile jäigi ta Trompeti-Arkadiks. Arkadi kiri lahendas ka meie reisisihiteemalised vaidlused. Mina tahtsin Prahasse, Jan tahtis Varssavisse. Saalomonlik lahendus oli Kopenhaagen.
* * *
Kellelt: Arkadi
Kellele: Rein
Tere, Rein!
Su telefon ajab soomekeelset juttu. Kas sa oled ära kuskil? Mul oleks vaja rääkida. Saada mingi toimiv number.
ahoi
Arkadi
* * *
Kellelt: Rein
Kellele: Arkadi
Tere,
Oleme Janiga Londonis hetkel. Mul ei ole üldse numbrit. Võtsime aja maha ja tuuritame mööda ilma. Mis mureks? Kas sa oled Taanis või Eestis? Kui Taanis, siis võiksime sinna tulla. Niikuinii oli plaanis Taanis ka viibida mõned päevad. Kui kiirem asi, siis helista Jani vanal numbril.
Rein
* * *
Kellelt: Arkadi
Kellele: Rein
Tere,
Olen Taanis. Kannatab oodata, oleks äri pakkuda. Vaatan meili homme hommikul. Saada meil, millal tulete. Tulen vastu.
ahoi
Arkadi
* * *
Kellelt: Rein
Kellele: Arkadi
Tere,
Tuleme homme lennuga 11.25 Kopenhaagenisse. Kui sind vastas pole, siis läheme otse Copenhagen Marriotti hotelli.
Rein
* * *
Trompeti-Arkadi pole üldse muutunud. Sama kongus nina. Samasugused krussis, juba lapseeast hallikarva juuksed. Ainult kaalule oli umbes 10 kilo lisandunud.
Arkadi oli tulnud lennujaama bussiga.
“Nii on hõlpsam,” selgitas ta. “Pealegi pole mul juhilube,” lisas ta ka bussisõidu tegeliku põhjuse. “Tegelikult ka pole mul lube,” lisas ta veel pärast paariminutilist pausi. Ju me olime siis kahtlevate nägudega.
* * *
Arkadi: Päriselt ka, mul pole juhiluba. No ja autot muidugi ka mitte.
* * *
Arkadi pakkus, et võiksime tema pool ööbida. Olime nõus, kuna viimased päevad olid meie eelarvest päris suure tüki hammustanud.
“Christiania,” ütles ta taksojuhile. Jan turtsatas. Ma ei saanud aru, miks.
Arkadi elu oli viimased viis aastat allamäge veerenud. Naise rahadega olid nad ostnud osaluse hinge vaakuvas muruniiduki tehases. Kui enne Arkadi saabumist oli tehas pankroti äärel, siis pärast boheemlasliku juhtimisstiili rakendamist tekkisid väga tõsised makseraskused ja tehas sulges uksed. Ainukesed, mis Arkadile pankrotivarast alles jäid, olid 3100 eritellimusel valmistatud muruniiduki võlli. Kus täpselt need detailid pidid kasutust leidma, ei teadnud pärast asjatundlike inimeste lahkumist enam keegi.
Naine jättis Arkadi maha ja viimased poolteist aastat oli ta elanud Christianias.
Kui me kohale jõudsime, sain aru, miks Jan oli turtsatanud, kui Arkadi takso Christianiasse suunas. Jan, kes oli üheksakümnendate alguses Taanis paguluses olnud, rääkis, et Christiania linnaosa tühjalt seisvad hooned vallutati seitsmekümnendate algul hipidest squat’ijate poolt. Omamoodi on tegemist riigiga riigis. Christianias ei peeta Taani seadusi millekski. Sellel umbes 20 hektari suurusel alal levivad vabalt narkootikumid ja harrastatakse kommuunielu. Tõsi, viimasel ajal olevat üpris tihedad ka politseiratsid. Arkadi jagas räämas telliskivimajas kahte 40-ruutmeetrist tuba 12 hipiga. Otsustasime Janiga, et vaatamata külmale ruumile ja vastikule haisule veedame ühe öö siin.
Arkadi rääkis oma äriplaanist. Nimelt olevat tal võimalik kellegi Rootsis resideeriva türkmeenlase käest soodsalt kanepit hankida ja kunstiinimese naiivsusega plaanis ta minu abiga rajada narkotee liinil Rootsi-Eesti-Taani.
Olles meie naeru ja mõnitused vastu võtnud, tõmbus Arkadi endasse ja jäi madratsiservale kössitama. Lohutuseks pakkusin välja äriplaani “Võllide realiseerimine”, mis tõi Arkadi näole taas sära.
Istusime üleval kella neljani ja tõmbasime kanepit. Oleme ka enne koos kanepit teinud, aga seekord muutus Jan eriti kummaliseks. Olime just lõpetanud järjekordse naerukrampides väänlemise ja üritasime kõik uue naeruhoo vältimiseks mitte kellelegi otsa vaadata. Ajaliselt oli rahunemise hetke pikkust võimatu mõõta. Kui aga silmad üles tõstsin, nägin, kuidas Jan seisab keset tuba pea peal. Ilma käte abita, vehkides tasakaalu hoidmiseks naljakalt jalgadega.
“Mul ei ole vaja enam oma tegelikku päritolu varjata,” ütles ta pärast jalgele tõusmist kähiseva häälega. Vaatas siis meile kõigile tuhmi pilguga otsa ja lisas: “Ma ei ole tegelikult inimene, vaid robot.” Mind tabas järgmine naerukramp. Visklesin kõõksudes põrandal, kõhulihased tegid ropult valu ja hing tahtis kinni jääda.
Toibusin
