Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas. Laur Sibold

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas - Laur Sibold страница 8

Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas - Laur Sibold

Скачать книгу

puhastusteenuse tellima. Minu meelest on see halb äriplaan,” ütlesin. Jan turtsatas ja lubas uurida, palju peep-skw-aparaadid maksavad, et otsustada äriplaani tasuvuse üle pärast investeeringu suuruse selgumist.

      * * *

      Jan: Minu mälu järgi jäi meie äriplaan katki, kuna me ei suutnud leida korrektset ametinimetust sellele inimesele, kes neid kabiine puhastama peab.

      * * *

      Siis ütles Jan, et temal on kõht tühi. Vastasin, et hommikusöök sai just pool tundi tagasi läbi. Seepeale teatas Jan, et läheb võtab kusagil tänaval kohvi ja võileiva ja kavatseb pärast seda Londonis City-Touri bussiga ühe ringi teha. Teavitasin teda, et minu tervislik seisund ei ole lahtises bussis mööda linna kolistamiseks koššer ja ma kavatsen veeta päeva hotellitoas ennast ravides. Jan pani jope selga ja siirdus Londoniga tutvuma.

      * * *

      Jan: Ma ei saa aru, mis see väike külmetus mehele teeb. Kui juba seal olime, tuli ka vaatamisväärsused üle vaadata. Millal me jälle Londonisse satume?

      * * *

London, 4. päev

      Täna on tervis juba parem. Külmetushaiguse koha pealt vähemalt. Pohmell aitab ebamugavustunnet üle kogu keha laiali jagada ja kokkuvõttes on päris normaalne olla. Korralik pohmell on iga kell etem kui nohu tõttu tatti täis pea.

      Vedelesin eile terve hommikupooliku hotellis. Jan käis linna peal hulkumas ning kurtis tagasi tulles, et London pole tänavapildi järgi enam sugugi euroopalik linn. Igast viiest inimesest olevat ainult üks inglase näoga, ülejäänud aga kas araablased, aafriklased või hiinlased. Arvasin, et need ongi uusinglased. Jan arvas, et küllap saame varsti näha, kuidas kuulsast briti salateenistuse agendist James Bondist saab mustanahaline, sest spioon peab ümbrusesse sulanduma ega tohi silma torgata nagu valge vares värskelt küntud põllul. Mina ütlesin, et kui nii peaks juhtuma, siis hävitan ma kõik oma olemasolevad Bondi-filmid ja keeldun edaspidi sellenimelist kangelast tunnistamast. Sama hästi võiks King-Kong olla pingviin.

      Seepeale hakkas Jan arutlema, kas James Bondi suur populaarsus naiste hulgas tuleneb tema autodest, lõhnaõlist või suurest ja alati laetud relvast. Ütlesin, et kui Bond mustanahaliseks tehakse, siis uute Bondi-tüdrukute hulgas populaarsuse saavutamiseks piisab, kui mees lõhnab nagu hamburger.

      Näitasin Janile Andrew’ antud kutseid ning küsisin, kas ta tahaks pidulikule õhtule minna ja mõned tasuta kokteilid juua. Jan läks põlema ja arvas, et stipendiumide jagamisele tuleb kindlasti palju veetlevaid tudengiplikasid kokku. Ütlesin Janile, et talle kui tuntud seelikukütile peaks üritus kindlasti väga meeldima, kuna tegemist on šoti üliõpilastega, kelle hulgas on arvatavasti ka terve trobikond seelikutes mehi. Jan ainult mühatas selle peale põlglikult ja hakkas särki triikima.

      Takso viis meid ülikooli juurde ja kutseid nähes juhatas uksehoidja meid suurde saali. Kelnerid pakkusid sisenejatele kandikutelt jooke ning inimesed istusid saali kaetud laudade äärde. Rahvas oli smokingites ja mõned mehed kandsid tõepoolest šoti kiite. Olime oma moodsates ülikondades nagu vaesed tudengid, kes on eksikombel Rotary klubi tuluõhtule sattunud. Sättisime ennast saali tagaseina äärde baari kõrvale sisse ja võtsime viskid.

      Vaatasin ringi, kuid Andrew’d polnud näha. Jan jõllitas huviga šotlaste seelikute alt paistvaid karvaseid põlvi ja küsis, kas see on tõsi, et šotlased oma seelikute all aluspükse ei kanna. Soovitasin tal mõni mees tantsima paluda ja tantsu ajal vaikselt järgi katsuda. Jan vist solvus.

      Tseremoonia algas. Järgemööda tulid kõnepulti tõsised vanamehed, kes igaüks oma fondi või asutuse stipendiumit kiitsid ning seejärel mingi tudengi välja kutsusid, et tollele aukirja või diplomit meenutav rulli keeratud tunnistus üle anda. Võtsime veel viskit ja vahtisime inimesi. Daamid olid kõik õhtukleitides ning vanuse poolest peamiselt meie isade-vanaisade eakaaslased. Seda rohkem oli neil kulda ja kalliskive kaelas. Jan arvas, et kui kõik need kõlinad ja ketid kokku korjata, võiks elu lõpuni juveeliäri pidada, ilma et peaks vahepeal kaupa juurde tooma. Arvasin, et kui me hakkaks seal ehteid röövima, jääks me elud nii lühikeseks, et poe pidamisele ei jõuaks mõeldagi.

      Lõpuks ilmus kusagilt välja Andrew ning ronis kõnepulti. Tal oli jäme medalitega kett kaelas ja kõik suhtusid temasse väga aupaklikult. Andrew tänas ülikooli nimel kõiki stipendiumide maksjaid ja avaldas lootust, et stipendiumi saanud tudengid ikka oma sponsorite vääriliselt õpivad ja teadustööd teevad. Kõnet katkestati tihti aplausidega, kuigi minu meelest ei öelnud ta midagi eriti vaimukat või huvitavat. Küllap neil seal on lihtsalt nii kombeks. Viimaks teatas Andrew, et õhtu lõpetuseks tahab ta lavale kutsuda ühe väga erilise inimese, oma sõbra ja Londoni Ülikooli aukülalise.

      “Ja palun, teeme talle aplausi. Eesti vabadusvõitleja, kunstiteadlane ja maailmarändur, mu hea sõber Rein. Rein on kindlasti nii lahke ning ütleb meie tänastele külalistele, sponsoritele ja tudengitele omalt poolt paar sõna tervituseks. Ole hea, mister Purple Rein!” teatas Andrew minu poole viibates ja plaksutama hakates. Saal rõkkas ja plaksutas kaasa. Ilmselt tegi mu nimi neile mingit ainult inglise huumori virtuoosidele arusaadavat nalja. Jan igatahes itsitas kahjurõõmsalt.

      Mul ei jäänudki muud üle kui kõnepulti ronida. Sealt vaadates paistsid saalis istuvad külalised veel eriti soliidsed ja tähtsad. Unustasin isegi viskiklaasi käest panna ning kolistasin alustuseks kogemata klaasiga vastu mikrofoni. Siis pidasin improviseeritud kõne.

      * * *

      Jan: Reinule meeldib väga kõnesid pidada. Isegi üksikul saarel korraldaks ta kindlasti koosoleku ja peaks sisalikele ning konnadele enne nende ärasöömist sütitava kõne sõprusest ja sellest, et nad ei peaks kurvastama, kuna saavad toitumisahelas kõrgemal positsioonil paiknevale kolleegile sellega teene teha.

      * * *

      Tänasin Andrew’d külalislahkuse eest ning vabandasin, et seoses külmetunud kurguga on mu hääl pisut kähe ning eesti aktsent eriti tugev. See rahvale meeldis, naerdi ja plaksutati. Siis ütlesin, et kahjuks jäi mu oma teaduskarjäär vabadusvõitluse aastate tõttu lühikeseks, kuid ma loodan, et tänased stipendiaadid teevad minul pooleli jäänud töö mitmekordselt ära. Jälle plaksutati. Seda võib alati öelda, sest see on täiesti tõsi. Mul on alati hea meel, kui keegi minu eest midagi ära teeb.

      Lõpetasin kõne pateetilise ühtekuuluvusdeklaratsiooniga, kinnitades, et Eestil ja Šotimaal on palju ühist. Üliõpilased, jalgpall, vabadusvõitlus, suur naaberriik, kellega tuleb osata suhteid hoida ning viski. Kuna mul klaas juba nagunii kaasas oli, siis tõstsin toosti sõpruse ja tuleviku terviseks ning saalis puhkes eriti maruline aplaus. Eks nad olid juba parasjagu joonud ka.

      Selgus, et Andrew on hoopis professor ja ta olevat oma ülikoolis tähtsuselt kolmas mees. Pärast ametliku osa lõppu kutsus ta meid omasuguste seltsi sigarit tegema ja viskit jooma. Istusime hämarasse raamatukogu moodi saali, kus olid eriti suured nahast tugitoolid. Meile tutvustati veel jalgpallimeeskonna jagu kõikvõimalikke professoreid ja doktoreid. Pidime Janiga mitmesugustele küsimustele vastama.

      Õnneks toodi viskit nii kiiresti juurde, et varsti polnud enam eriti oluline, mida ja mis keeles rääkida. Kõrgesti õpetatud vanamehed hakkasid täis jäädes täpselt samasugust juttu rääkima nagu normaalsed inimesed ning autodest, naistest ja napsuvõtmisest oskasime me Janiga väga põhjalikult diskuteerida. Eriti meeldisid professoritele jutud imelisest Venemaast. Nad ütlesid, et kindlasti tahaksid nad ükskord meile külla tulla ja kõike seda oma silmaga näha. Mis tüdrukuid puudutab, siis ilmselt ka katsuda ja mitte ainult, arvas Jan.

      Andrew

Скачать книгу