lähe seega arvesse.
Ma ei joo kangeid jooke, MA EI JOO KANGEID JOOKE, korrutasin endamisi, et see igaveseks meelde jääks. Oleks võinud ka kõvahäälselt korrutada. Keegi poleks kuulnud. Olin politseijaoskonna kartseris. Kõrv natuke paistes ja uus ülikond mingeid kleepuvaid laike täis.
See, et me ei tohiks Janiga kumbki õllest kangemaid jooke juua, oli selge juba ammu. Me ei osanud, õllesõbrad nagu me tegelikult ju oleme, juua kangeid jooke, kuna joomise rütm on vale. Kui tarbida viina samas tempos nagu õlut, siis on õhtu kiire lõppema.
Mingi aja suudab aju käe tempot reguleerida, aga mitte kauaks. Tänu kesknärvisüsteemini jõudnud alkoholile jõuab üpris kiiresti kätte see aeg, kus tempo jälgimisest olulisemaks muutuvad hoopis teised asjad.
Kõik algas ju tegelikult ilusti.
Ostsin endale magneesiumkestaga IBM-i läpaka, makstes selle eest naeruväärsed 2400 Rootsi krooni. Teel hotelli haarasin hetkeemotsiooni ajel lillepoest pisikese orhideekimbu, mille kinkisin valgete hammastega tüdrukule retseptsioonist. “Mille eest?” küsis ta perfektses britilikus inglise keeles. “Sest sa oled ilus,” vastasin maavillase aktsendiga. Ta naeratas ja punastas. Mina vist ka.
Lakkusime geeliga juuksed üle pea ja sõitsime taksoga kultusklubisse Spy Bar. “Kuidas me sinna sisse saame?” küsisin Janilt, nähes mitmekümnepealist soovijate punti ukse taga. “Lihtsalt,” vastas Jan ja võttis mul käest kinni. JAN, see homofoob võttis mul käest kinni!!!
Uksehoidja libistas pilgu üle meie kallihinnaliste rõivaste ja ühenduses olevate käte, tõstis eest sissepääsu segava keti ja suunas riietehoidu. Kui uksehoidja oli vaateväljast kadunud, kargasime teineteisest eemale ja ropendasime natuke oma mehelikkuse taastamiseks. Jan vist isegi sülgas lillepotti.
Istutasime ennast jazz-muusika saali ja tellisime vodka. Ja siis veel ja veel ja veel ja veel ja veel. Siis tantsisime keskeale lähenevate Norra prouadega. Siis tellisime veel 4-5 korda vodkat. Tantsisime jälle. Seekord vist omavahel…
Siitmaalt on mu mälupilt lünklik.
Mäletan, kuidas Jan istus Norra daamide lauas. “Ühel mu sõbral on nii pikk munn,” näitas ta kätega umbes poole meetri pikkust vahemikku. “Ja see on kõver nagu saabel,” täpsustas ta informatsiooni. Seejärel võttis ta ühe daami kokteiliklaasi ja jõi sealt korraliku sõõmu. Viimasele see ei meeldinud ja ta üritas klaasi Jani käest kätte saada. Jan vihastas ja viskas kokteili daami särgile.
* * *
Jan: See daam oli kindlasti feminist. Selline välimuselt nagu jänes, aga ise ülbe ja enesekindel. Nagu Norra Barbi Pilvre.
* * *
Turvamees kiskus Jani toolilt pikali. Mina lõin turvameest jalaga. Turvamees lõi mind vastu kõrva. Ma kukkusin ja lasin ennast rahulikult politseiautosse lohistada.
Politseinikud olid tegelikult toredad. Viskasid nalja ja tõid hommikusööki. Kirjutasin alla dokumentidele, kus olid minu isikuandmed ning üpris mitu rida mingit rootsikeelset juttu, ja sõitsin taksoga hotelli. Hotelli aadressi ja nime ma loomulikult ei mäletanud. Ainult City oli meeles. Taksojuht kogenud mehena suutis õige koha siiski leida.
Valgehammas retseptsioonist puudutas mu varrukat ja küsis: “Kas kõik on korras?” “Mhmh,” vastasin, püüdes kätega kohmetult varjata plekke ülikonnal.
Jan magas rahutult. Ilmselt oli liiga palav. Kell oli 8.15. Mina läksin vanni.
Jan ärkas kella 11 ajal. Vaatas mind, kes ma olin pestud-kustud-kammitud ja just hommikusöögilt tulnud, nagu ilmutist. “Kuhu kurat sa eile kadusid,” küsis ta pahaselt ise sõrmenukkidega silmi sügades.
Püha süüdimatus, oleks tahtnud karjatada, aga ei viitsinud. Jan olevat pärast pisikest rüselust Spy Baris äkitselt avastanud, et mind pole. Ju siis kulus kogu turvameeste energia minu lohistamisele ja tegelik tülitekitaja jäi tähelepanuta. Olles mäluaugu piiril läbi käinud mõned ümbruskonna pubid, võttis ta takso ja sõitis hotelli. Süvenemata eriti, miks hotellituba tühi on, jäi ta magama.
Jani pintsakutaskust leidsime ühe norra daami visiitkaardi. Saatsime mobiiltelefonile sõnumi: “Thank You for nice evening! Estonian guys.” Naersime hüsteeriliselt pärast seda toimingut pool tundi.
* * *
Jan: See daam töötas Norra suurima päevalehe Verdens Gang toimetajana. Mäletan veel, et ta läks hirmus närviliseks, kui küsisin, kas see Verdens Gangbang on pornoleht.
* * *
Tellisime tuppa mõned pudelid kuiva Strongbow’ siidrit ja vestlesime alkoholi mõjust tervisele. Jan käis välja järgmise teooria:
“Maailmas on asjad seatud niimoodi, et kehtib looduslik valik. See on kogu maailma õitsengu alus. Loomakarjas langevad kiskjate saagiks alati nõrgemad ja haigemad. Just need, kes karja liikumist pidurdavad. Kiskjate puhastustöö läbi saab kari kiiremaks, tugevamaks ja nende järglased on elujõulised. Sama loogika kehtib nii makro-, kui ka mikromaailmas. Teadaolevalt hävitab alkohol ajurakke. Loodusliku valiku reeglile vastavalt hävitab ta nõrkasid ja haigeid rakke, mis muudab kogu mõtteorgani teravamaks ja kiiremaks.”
Leidsin, et selles teoorias on jumet.
Jan tahtis õhtul jälle klubisse minna. “Mul on vajadus horisontaalse meelelahutuse järele. Kui seda ei rahuldata, siis hakkan manuaalse seksiga tegelema,” ütles ta.
Kujutasin vaimusilmas viimatimainitud tegevust ette ja nõustusin väikse pubiringiga. Ei rohkem. Enne aga tahan ma oma uue arvuti sisu korda seada ja mälupulgalt vanad andmed korralikult laiali levitada.
Tore on sind näha, vana hea Inglismaa, ütleks Robin Hood. Ei saa küll aru, kuidas kuulus röövel siin külmas ja niiskes kliimas metsas vastu pidas. Minu arvates oleks ta juba esimese paari nädalaga pidanud saama nii radikuliidi, põiepõletiku kui läkaköha. Küllap tal pidi ikka mingi majapidamine või muu värk olema, kus vihma ja lörtsi eest varjul olla ning lindpriiks käis ta suviti. Nagu üliõpilasmalevas taskuraha teenimas või nii. Jan nõustus ja arvas, et kogu see Robin Hoodi lugu on üks suur vandenõu. Tema nägemuses oli Robin lihtsalt kuningliku salateenistuse agent, kelle piiskopid ja krahvid saatsid aegajalt küladesse maksukogumisest tulenevaid sotsiaalseid pingeid leevendama.
Tänagi oli ilm nii kehv, et lennuk tundus maandumise asemel jogurtitopsi sukelduvat. Mõni ime, et inglased kogu aeg ilmast räägivad.
Eilne õhtu möödus rahulikult ja idülliliselt. Hotellist väljudes nägin töölt lahkuvat valgehammast ja kutsusin ta meiega liituma. Kohe ta tulla ei saanud. Pidi kodust läbi käima ja meiega tunni pärast hotelli kõrval pubis kohtuma.
Ta tuligi. Tuli koos sõbranna Ingaga. Inga oli veidi pontsakas, aga erakordselt energiline blond rootslanna. Jan säras rõõmust nagu Fanta pudel.
Millegipärast on alati nii, et Jani pruudid ründavad teda agressiiv-seksuaalsel moel. Minu pruudid, valgehammas polnud erand, tahavad aga istuda vaikselt ja hoida käest kinni. Ei olnud teisiti ka see kord. Jan lõpetas õhtu kauaoodatud horisontaalse meelelahutusega, samal ajal kui meie valgehambaga
