et siit minema pääseda.
“Mida nad räägivad?” pärib Lydia, häirituna tõsiasjast, et tal läheb veel väga tükk aega, enne kui hakkab aru saama ühestki asjast, mida siin majas räägitakse.
Ma ei vasta, kuid pigistan teda õlast, andmaks mõista, et ta peab vait jääma.
“Minu hind on kolm ja pool,” ütleb ameeriklane.
Javier vajub näost ära ja mulle näib, et ta sõõrmed läksid korraks puhevile. Ta pole harjunud sellega, et tema pakkumine pole parim.
“Aga sa ütlesid…”
“Hind tõusis,” nendib ameeriklane, toetudes taas tooli seljatoele ja kopsides püstolipäraga õrnalt oma musti pükse. Mingit muud selgitust temalt ei tule ning selleks pole ka vajadust. Paistab, et Javier on juba sellega nõus.
Javier noogutab. “Sí. Sí. Kolm ja pool miljonit. Kas sa jõuad selle nädalaga ära teha?”
Ameeriklane tõuseb, tema pikk must mantel vajub sirgeks. Ta on pikka kasvu ja hirmutava väljanägemisega, lühikesed pruunid juuksed tagant siilipeaks pöetud, pealaelt pisut pikemad ja turris.
Ma tõmban Lydia ukse juurest eemale ja panen selle vaikselt kinni.
“Mida sa teed?” küsib ta, kui ma kiirustan kipaka kummuti juurde, kus seisavad kõik riided, mis meil temaga kahepeale on.
“Me lahkume,” ütlen ma, toppides padjapüüri sisse nii palju riideid, kui mahub. “Pane kingad jalga.”
“Mida?”
“Lydia, praegu pole selleks aega. Too lihtsalt oma kingad. Me pääseme siit koos ameeriklasega minema.”
Ma olen padjapüüri poolenisti täis toppinud ja kiirustan nüüd talle appi, sest ta ei paista aru saavat, mis täpselt teoksil on. Ma krahman tal käsivarrest ja lükkan ta vastu voodit.
“Las ma aitan,” ütlen ma, põlvitan tema ette ja üritan kingi ta paljaste jalgade otsa suruda.
Aga ta takistab mind.
“Ei… Sarai, ma… ma ei saa ära minna.”
Ma hingan sügava ohkega välja. Meil pole selleks aega, aga ma pean jõudma talle selgeks teha, et ta peab koos minuga siit lahkuma. Ma vaatan üles talle silma sisse. “Meiega saab kõik korda. Me saame siit minema – Lydia, see on esimene ameeriklane, keda ma siin aastate jooksul näinud olen. Ta on meie ainus võimalus.”
“Ta on mõrtsukas.”
“Kõik sinu ümber on mõrtsukad. Lähme nüüd!”
“Ei! Ma kardan!”
Ma kargan oma põlviliasendist püsti ja surun käe talle suule. “Kuss! Lydia, palun kuula mind…”
Tema sõrmed liiguvad mu käele ja ta tõmbab selle oma suult.
Tema silmist voolavad pisarad ja ta raputab kiiresti pead. “Ma ei tule. Meid püütakse kinni ja Javier annab meile peksa. Või veelgi hullem, Izel piinab meid ja tapab siis ära. Mina jään siia.”
Ma tean, et ei saa ta meelt muuta. Ta on seda nägu. Seda nägu, et ta on murtud ja jääb vist igavesti murtuks. Ma panen käed talle õlgadele ja vaatan teda.
“Mine teki alla ja teeskle, et sa magad,” ütlen ma. “Püsi teki all, kuni keegi tuleb ja su siit leiab. Kui nad avastavad, et sa teadsid minu lahkumisest ega rääkinud sellest kellelegi, siis nad tapavad su.”
Lydia noogutab närvilise tõmbleva liigutusega.
“Ma tulen tagasi, sulle järele.” Raputan teda õlgadest, lootes, et ta usub mind. “Ma luban. Ma lähen esimese asjana politseisse, kohe kui olen üle piiri pääsenud.”
“Aga kuidas sa mu üles leiad?”
Pisarad lämmatavad ta hääle.
“Ma ei tea,” tunnistan ma. “Aga see ameeriklane teab. Ta aitab mind.”
Pilk tema silmis on nii lootusetu. Ta ei usu hetkegi, et minu ogar plaan läbi läheb. Üheksa aastat tagasi poleks ka mina seda uskunud, aga meeleheide sunnib inimesi pöörastele tegudele. Lydia ilme kivineb ja ta tõstab käe, et pisaraid põskedelt pühkida. Ta nagu teaks, et see on viimane kord elus, mil ta mind näeb.
Suudlen teda laubale.
“Ma tulen tagasi, sulle järele.”
Ta noogutab aeglaselt ja ma kiirustan läbi tillukese toa, padjapüür üle õla.
“Roni teki alla,” sisistan ma talle akent lahti lükates.
Lydia poeb teki alla ja ma ronin aknast välja oktoobrikuu mõnusasse soojusse. Tõmban end küüru ja liigun mööda majaäärt ning läbi augu krunti ümbritseva aia lõunapoolses servas. Javieri püssimehed on kõikjal, kuid ma olen alati pidanud neid üsna nürimeelseteks ja abituteks selles vallas, mis puudutab krundilt põgenemise ärahoidmist, sest ega siit põgeneda pole keegi eriti üritanud. Peamiselt valvurid lihtsalt seisavad, ajavad juttu, suitsetavad ja teevad vulgaarseid žeste teistele tüdrukutele, keda siin orjuses hoitakse. See, kes relvalao ukse juures seisab, on sama mees, kes püüdis mind kuus nädalat tagasi vägistada. Javier ei tapnud teda ainult ühel põhjusel – see mees on tema vend.
Aga vend või mitte, nüüd on ta eunuhh.
Väikeste majakeste vahel laveerides jõuan ma puudeni ja peatun lähedal asuva maja varjus. Ajan end sirgu, surun selja vastu krohvseina ning liigun ettevaatlikult maja ette, kus hoovivärava juurest saab alguse kolme ja poole meetri kõrgune okastraataed. Külalised peavad oma autod alati värava taha jätma, enne kui nad kellegi saatel jalgsi aiast sisse pääsevad.
Sama pidi kehtima ka ameeriklase kohta. Selles olen ma kindel. Ma loodan.
Vahemaad minu ja väravaesise vahel, kuhu ma loodan jõuda, valgustab posti otsas olevast prožektorist langev suur valgussõõr. Seal seisab ka üks valvur, kuid ta on noorem ja ma usun, et temaga saaksin hakkama. Mul on olnud küllalt aega, et selle lahendusega lagedale tulla. Terve mu teismeiga. Eelmisel aastal varastasin Izeli toast püstoli ning see on kogu aeg olnud minu ja Lydia toas põrandalaua all peidus. Kohe, kui ma nägin ameeriklast majja astumas, kiskusin põrandalaua üles, et püstolit kätte saada, ja pistsin selle selja taha lühikeste pükste värvli vahele. Ma teadsin, et mul läheb seda täna õhtul vaja.
Hingan sügavalt sisse ja sööstan läbi valgussõõri pimedusest välja, lootes, et keegi mind ei märka. Ma jooksen tohutu kiiruga, padjapüür vastu selga pekslemas ja püstol nii kõvasti pihku surutud, et see teeb mu sõrmeluudele haiget. Ma jõuan aiani ja ohkan kergendusega, kui leian järgmise varjulise koha, kuhu peituda. Eemal liiguvad kujud, tulevad maja poolt, kust ma just lahkusin. Mul on süda nii paha, et oleksin vabalt oksendanud, kui ma poleks teadnud, et mul on tähtsamaidki asju teha – ja kiiresti. Süda peksab vastu rinnakorvi. Näen eespool valvurit õuevärava juures seismas ja vastu puud toetumas. Tema vasekarva nägu valgustab sigareti kuum oranžikas kuma, mis tuhmub, kui ta suitsu huultelt võtab. Tema automaadi silueti järgi tean, et püssirihm on tal üle õla heidetud. Õnneks ei hoia ta seda laskevalmilt käes. Kõnnin kiiresti mööda aiaäärt, püüdes jääda teisel pool seisvate puude varju. Mu kulunud plätud liiguvad üle pehme liiva täiesti hääletult. Valvur on nii lähedal,
