jälle tema tumedaid silmi. Ta pilk kohtub minu omaga ja ka see saadab judina mööda mu selga alla.
Ta ei vasta.
“Miks sa ei taha mind aidata?” küsin ma, tunnistades viimaks tõsiasja, et ükskõik mida ma talle ka ütlen, ei tõuse sellest mingit tulu. Ja kui ta ikka midagi ei vasta, ütlen ma meeleheitlikult: “Pea siis kinni ja lase mind välja. Ma kõnnin ülejäänud tee ise.”
Mulle tundub, et ta silmad peeglis justkui kergelt naeratasid selle peale. Jah, ma olen kindel, et ma nägin seda. Ta teab sama hästi kui mina, et mulle oleks parem see, kui mind sinna majja tagasi veetaks, kui see, et mind autost üksinda maha pandaks.
“Sul läheb vaja rohkem kui neid kuut kuuli, mis sul selle relva salves on.”
“Siis anna mulle kuule juurde,” ütlen ma, saades aina vihasemaks. “Ja see pole mul ainus relv.”
See paistab temas huvi äratavat, kuigi õige vähe.
“Ma võtsin automaadi sellelt valvurilt, kellele ma vastu pead virutasin, kui aiast välja tulin.”
Ta noogutab korraks, nii kergelt, et kui ma oleksin sel hetkel silmi pilgutanud, poleks ma seda märganud.
“See on hea algus,” sõnab ta ja pöörab pilgu tagasi kruusateele ning keerab selle lõpus vasakule. “Aga mida sa siis teed, kui kuulid otsa saavad? Sest see juhtub.”
Ma vihkan teda.
“Siis ma jooksen.”
“Ja nad püüavad su kinni.”
“Siis ma löön neid noaga.”
Äkitselt keerab ameeriklane aeglaselt teeserva ja jätab auto seisma.
Ei-ei-ei! Nii ei pidanud need asjad minema. Ma ootasin, et ta sõidab edasi, sest teab, et kui jätab mu siia niimoodi täitsa üksinda maha, siis mis iganes minuga juhtub, jääks see tema südametunnistusele. Aga tal pole vist erilist südametunnistust. Tema tumedad silmad vaatavad mulle peeglist vastu, neis pole kübetki kaastunnet või muret. Ma tahaks talle kuuli kuklasse lasta lihtsalt põhimõtte pärast. Ta jõllitab mind ainiti selle noh-mida-sa-veel-ootad-pilguga ja ma isegi ei liiguta. Ma kiikan ettevaatlikult ukse poole ja siis tema poole tagasi, siis oma püstolit ja uuesti teda.
“Sa võid mind ära kasutada, kui sul kauplemisel mänguruumi vaja on,” ütlen ma, kuna midagi muud pole mul enam varuks.
Ta kulmud vaevu liigatavad, aga sellest piisab – ma olen temas huvi äratanud.
“Ma olen Javieri lemmik,” räägin edasi. “Ma olen… teistsugune… kui teised tüdrukud.”
“Miks sa arvad, et mul on mingit mänguruumi vaja?”
“Noh, kas Javier maksis sulle kõik kolm ja pool miljonit ära?”
“Need asjad ei käi niimoodi,” ütleb ta.
“Ei, aga ma tean, kuidas Javieril asjad käivad, ja kui ta ei andnud sulle enne lahkumist kogu raha, siis ei anna ta seda sulle kunagi.”
“Kas kavatsed maha minna?”
Ma ohkan raskelt, heidan pilgu aknast välja ja tõstan siis taas püstoli ning ütlen: “Sa sõidutad mind kuni piirini.”
Ameeriklane tõmbab keelega üle kuivade huulte ja siis hakkab auto taas liikuma. Ma lihtsalt vaatan, mis suunas asjad nüüd kulgevad. Minu põgenemise planeeritud osa lõppes täielikult sel hetkel, kui ma sellesse autosse ronisin.
Kui ameeriklane mainis Ühendriikide piiri, kõlas see nõnda, nagu oleks ma teiste riikide piiridele lähemal kui USA-le, ning see ajab mulle hirmu nahka. Kui ma olen Guatemalale või Belize’ile lähemal kui Ühendriikidele, siis ma sügavalt kahtlen selles, et ma siit eluga pääsen. Ma olen kaarti uurinud. Olen palju kordi tolles toas istunud ja vedanud sõrmedega mööda neid tillukesi teid Zamora ja San Luis Potosi ning Los Mochise ja Ciudad Juáreze vahel. Kuid ma blokkisin alati täielikult võimaluse, et võin asuda kaugemal lõunas, sest ei tahtnud kunagi tunnistada, et ma kodust nii kaugel olla võin.
Kodu. Milline asendussõna see tegelikult on. Mul ei ole Ühendriikides mingisugust kodu. Ma arvan, et pole kunagi olnud. Aga ikkagi on see koht, kus ma sündisin ja üles kasvasin, kuigi ausalt öeldes nägi mu ema minu kasvatamisega ikka väga vähe vaeva. Kuid ma tahan koju minna, sest see on kõigest hoolimata alati parem kui koht, kus ma olen veetnud viimased üheksa aastat.
Ma nihutan end seljaga osalt vastu ust ja osalt vastu autoistet, et saaksin ameeriklasel silma peal hoida. See, kui kaua ma suudan vastu pidada, pole veel selge. Ja ta teab seda.
Võib-olla ma peaksin ta lihtsalt maha laskma ja auto endale võtma. Aga samas, mis kasu sellest oleks, kui ma sõidaksin sihitult ringi sel võõral maal, kus ma pole kohanud muud kui vägivalda, vägistamist, tapmisi ja kõike muud, mida ei suuda ettegi kujutada. Ning Javier on väga vägev mees. Väga rikas. Too taraga piiratud laager on räpane ja eksitav. Temagi võiks elada nagu need narkoparunid, keda ma nägin Ameerikas telerist siis, kui mul oli veel võimalus seda luksust nautida – need, kellel on jõukad säravpuhtad elamised välibasseinide ja kümne vannitoaga, aga Javier näib eelistavat seda fassaadi. Ma ei tea, millele ta oma varandust kulutab, aga vähemalt minu teadmist mööda ei ole selleks kinnisvara.
Kulunud on rohkem kui tund. Ma hakkan väsima. Ma tunnen, kuidas silmade taga kõrvetab ja kuidas see aeglaselt mööda silmalaugusid edasi levib. Keda ma üritan lollitada? Millalgi pean ma ju magama, ning kui ma peaksin tukastama, ärkan kas jälle seal majas Javieri toas tooli külge seotuna või siis ei ärka ma enam üldse.
Ma pean edasi rääkima, et ärkvel püsida.
“Kas sa ei võiks mulle lihtsalt oma nime öelda?” proovin veel kord. “Kuule, ma tean, et ma ei pääse siit riigist eluga. Või siis sinu autost. Ma tean, et minu põgenemiskatse oli raisus juba sel hetkel, kui ma tollest väravast välja astusin. Nii et sa võiksid vähemalt minuga juttu ajada. Võta seda kui minu viimast söömaaega.”
“Kahjuks pole ma eriti hea lohutaja, kelle õlal nutta.”
“Milles sa siis hea oled?” pärin. “Peale inimeste tapmise muidugi.”
Ma näen, kuidas tema lõug kergelt liigub, aga ta pole nüüd mõnda aega mulle tahavaatepeeglis pilku heitnud.
“Autosõidus,” vastab ta.
Okei, see ei vii kuskile.
Tahaksin meeleheitest nutta.
Veel viisteist minutit möödub vaikuses ja ma märkan, et ümbrus näeb korraga kuidagi tuttav välja. Me sõidame muudkui üht ja sama ringi ning oleme seda teinud juba kaua aega. Ühe lühikese hetke jooksul kavatsen ma midagi selle kohta öelda, kuid otsustan siis, et ilmselt on parem, kui ma ei näita talle, et tema pettusele jälile sain.
Nõjatun istmel pisut ettepoole ja ütlen, sihtides teda püstoliga: “Pööra siit vasakule.” Ja ma teen seda järgmised kakskümmend minutit, sundides teda sõitma minu tahtmise järgi, kuigi mul pole vähimatki ideed, kuhu ma meid juhatan. Ta mängib kaasa, ei higista ega midagi ega näita üldse kuidagi välja, et tal on mure või hirm selle pärast, et püstol on ta kuklale suunatud. Mida kauem me seda teeme, seda rohkem ma tunnen, et kuigi mina olen see, kellel on relv, on olukord tema kontrolli all.
Millesse
