hakkab.
“Javier tahaks teada, miks sa teda lihtsalt ise tagasi ei toonud,” lisab Izel talle nii omasel kirglikult sarkastilisel toonil.
Ma kuulen veel hääli, meeste omi, kes räägivad omavahel hispaania keeles, sellal kui Izel üksi ameeriklasega vestleb. Teised hääled on summutatud. Ma ei kuule, mida nad räägivad.
“Istu,” ütleb ameeriklane rahulikult.
“Me ei tulnud siia külaskäigule,” tõrjub Izel pakkumist. “Anna mulle Sarai… või,” – ma näen vaimusilmas, kuidas ta ameeriklase poole kõnnib nagu üks siuglev madu – “või me, sina ja mina, võiksime kõigepealt kahekesi koos aega veeta. Mulle see meeldiks.”
Ta hääl katkeb järsult ja tema võrgutav toon kaob ühe hetkega. “Hästi! Hästi! Kuradi puto. Sa pigem laseksid mu maha, kui kepiksid mind?"
“Jah. Pigem küll,” vastab ameeriklane.
“Too tüdruk siia!” kamandab Izel, hääl põlgusest praksumas.
“Kõigepealt istu maha,” ütleb ameeriklane.
Äkitselt kuulen, kuidas relvadel lukud eest lükatakse ning vajun instinktiivselt tagasi vanni, litsun end nii sügavale selle põhja kui võimalik. Ma hakkan vaikselt mõistma, miks ta mind sedasi siia surus.
“Meid on viis ja sina oled üksi,” ütleb Izel mürgiselt.
Siis kõlab lask ja ma kangestun vastu enese all olevat kõva plastpinda. Veel laske. Kuulid tabavad seinu, kaks neist lendab otse läbi seina vannituppa, kus ma kössitõmbununa leban. Ma kuulen klaasiklirinat ja midagi, mis kõlab, nagu tormaksid inimesed rüsinal läbi minu kõrval oleva toa. Kõlab veel laske ja selle kaose keskel kriiskab Izel needusi. Kõik seinad mu ümber vappuvad ning veekahjustuse märke kandvas laes rippuvalt lambipirnilt langeb paksu tolmu. Ma kuulen valju raksatust ja seejärel toas oleva suure akna purunemist, nagu oleks keegi või miski just läbi akna õue lükatud.
Kõik jääb vaikseks. Ma kuulen üksnes omaenese südame kiiret ja ägedat pekslemist. Mul on nii suur hirm, et isegi pisaraid ei tule ning ma ei värise enam. Ma olen hirmust täiesti halvatud.
Õhus on tunda püssirohu kirbet lehka.
Kas ameeriklane on surnud? See on ainus, millest ma mõelda suudan. Võib-olla on nad kõik surnud ja ma pääsen siit veel eluga.
Ma hakkan vannist välja ronima, kui kuulen Izeli.
“Käi persse! Ma ei räägi sulle sittagi!”
Sellele järgneb hetk vaikust ja siis kuulen ameeriklast rahulikult ütlemas: “Enamiku sellest, mida mul on teada vaja, oled sa nagunii juba ära rääkinud.”
“Mis mõttes?”
“Kui Javier oleks tahtnud mind elus hoida, et ma Guzmáni tapaksin, siis poleks sinu mehed ealeski minu vastu relva tõstnud.”
“Javier tahtis, et sa ta tapaksid.”
“Nii et su mehed on lihtsalt lollid.”
Izel ei kosta selle peale midagi, kuid ma kujutan ette, mis nägu tal peas on: torssis ja õel.
Ronin vaikselt vannist välja, ettevaatlikult, et ma ei teeks ühtki järsku liigutust, ning sirutan käe ukselingi poole. Uks avaneb otsemaid, kui mu sõrmed linki puudutavad, nagu poleks see korralikult kinni olnud, kuigi ma tean, et oli. Ilmselt kargas see lahti, kui ma kuulsin kedagi võitluse ajal selle vastu prantsatavat.
Ma lükkan selle imevähe praokile. Minu vaateväljas on kohe ukse taga oleva kraanikausi kohal rippuv peegel. Sellest on nüüd järel vaid kolm suurt eri suurusega kildu, mis vaevu seinal püsivad.
Ma näen peegelduses ameeriklase selga.
“Ma peaksin sulle ütlema,” sõnab ta, “et nüüd tuleb uus diil.”
“Sina pole siin mingi diilitegija,” sülgab Izel.
“Ma arvan, et olen,” vastab mees. “Esiteks räägid sa mulle ära, mis eesmärgiga Javier mind enda juurde kutsus.”
“Sittagi ma sulle ei räägi!”
Summutatud lasust kostab kiire plops ja Izel kisendab valust. “Mida perset, sa tulistasid mind!”
Ameeriklane kõnnib peegli vaateväljast minema ning ma näen Izeli seina kõrval toolil istumas. Ta nägu läigib higist ning verd nõrgub tema reiel olevast kuulihaavast, millele ta on käed surunud, et verejooksu peatada. Ta päevitunud nägu on valust ja vihast moondunud. Ta sülitab trotslikult põrandale.
“Kõigest lihahaav,” nendib ameeriklane.
Ma surun ennast uksele lähemale. Izeli jalgade juures maas lebab keegi, käed laiali – see on üks meestest, kelle ameeriklane äsja maha lasi. Ma neelatan kramplikult ja katsun rahulikumalt hingata. Uks liigatab, kui ma seda puusaga riivan, ja tõmban terava ropsuga selle viimase hingetõmbe endale kurku. Izeli pea pöördub hoobilt ja ta vaatab peegli poole. Ta teab, et ma end siin peidan. Ma üritan ukse juurest taganeda ja tagasi vannitoa pimedusse liikuda, aga ta näeb mind. Irve levib üle ta näo.
“Tule välja, Sarai,” ütleb ta kõlavalt. “Javier igatseb su järele.”
Ma ei liigu paigast. Võib-olla, kui ma püsin vagusi, jääb ta uskuma, et see, mida ta peegelduses näeb, on ainult valguse silmapete.
Ta pöörab pilgu minult, nagu oleks ameeriklane midagi teinud, et taas tema tähelepanu äratada.
“Javier tahab, et Guzmán sureks,” ütleb Izel. “Ta poleks sind palganud, ta poleks muidu lasknud sul selle rahasummaga lahkuda.” Ta irvitab põlglikult ja raputab ameeriklase poole pead, lisades: “Sa oled idioot.”
Ma kuulen, kuidas voodi kriuksatab, otsekui oleks mees just sellele istunud, näoga naise poole. Kuni Izeli tähelepanu on mujal, liigun ma ukse juurest tahapoole, aga sedasi, et ma peegelpildist tuba paremini näeksin. Ma näen veel teistki surnukeha, lebamas kägardunult seina ääres teisel pool Izeli.
“Ja kui ma Guzmáni tapan,” ütleb ameeriklane, “siis ei teki mul mingeid probleeme ülejäänud raha kättesaamisega.” See oli kinnitus, kuid samal ajal ka küsimus.
Izel irvitab. “Muidugi.” Ta kallutab pead ühele küljele. “Tüdruk on juba su kallal tööle asunud.”
Ei mingit vastust. Ma tean, et Izel peab silmas mind.
“Seda tüdrukut ei müüdud ega ostetud, et sa teaksid,” lisab ta.
“Ma ei küsinud seda.”
“Sul polnud vaja küsidagi.”
Izel vaatab uuesti peegli poole, ilma pead pööramata.
“Kavatsed kangelast mängida?” küsib ta, hääl sarkasmist tulvil.
“Vaevalt,” kostab ameeriklane. “Ma kavatsen teda kauplemisel ära kasutada.”
Ma neelatan kangelt.
Oleksin pidanud oma suu kinni hoidma…
“See Javierile eriti ei istu.
