mu näo ümber. Ma hoian vägisi silmi pärani ja sätin end ebamugavamasse asendisse, et see aitaks mul ärkvel püsida, aga ei kulu kuigi kaua aega nägemaks, et mitte miski ei aita.
Ameeriklane jälgib iga mu liigutust peeglist. Ma panen seda aeg-ajalt tähele.
“Mis teeb sinust tema lemmiku?” küsib ta ja see lööb mind pahviks.
Ma olin kindel, et ta on kogu selle aja oodanud, et ma tukkuma jääks – oleks ta oodanud veel mõne minuti, oleks see ilmselt ka juhtunud. Nüüd ajab ta siis minuga juttu? Ma olen täielikus segaduses, aga haaran võimalusest kinni.
“Mind ei ostetud,” vastan.
Viimaks ometi küsib ta minu käest otsese küsimuse, mis võiks viia vestluseni ja ehk isegi selleni, et ta nõustub mind aitama, aga nii irooniline kui see ka on, tegemist on teemaga, mis mingit võimalust ei anna. Sellest on raske rääkida, kuigi teema võtsin alguses üles just mina.
Ma ootan tükk aega, enne kui jätkan.
“Mind tõi siia ammu aega tagasi… mu ema. Javier nägi minus midagi, mida ta teistes tüdrukutes ei näinud. Mina nimetan seda haiglaseks kinnisideeks, tema nimetab seda armastuseks.”
“Või nii,” sõnab ta, ja kuigi tema vastus on napp, saan ma aru, et sellel on rohkem kaalu, kui pealtnäha paistab.
Ma jätkan: “Ma olen pärit Tucsonist. Ma tahan ainult sinna tagasi saada. Ma maksan sulle. Kui sina… mind… ei taha, siis ma leian mingi mooduse, kuidas sulle sulas maksta. Ma pean oma sõna. Ma ei hakka sinu eest peitu pugema. Ma maksaksin sulle ükskord oma võla tagasi.”
“Kui narkoparun arvab, et ta armastab sind,” ütleb ta ükskõikselt, “siis pole mina see, kelle eest sa end peitma peaksid.”
“Siis sa saad aru, et ma olen suures ohus,” ütlen ma.
“Jah, kuid see ei tähenda, et sa oleksid minu probleem.”
“Kas oled üldse inimene?” Iga lausega, mis ta ütleb, vihkan ma teda aina rohkem. “Milline mees ei tahaks päästa kaitsetut noort naist orjusest ja vägivallast, eriti kui tollel on õnnestunud oma vangistajate käest põgeneda ja ta anub sinu abi?”
Ta ei vasta. Miks see mind ei üllata?
Ohkan raskelt ja surun selja taas istme vastu. Mu päästikul olev sõrm on nii pikalt kõverdunud asendis vastu metalli surumisest krambis. Langetades püstoli sügavamale istme taha, et ta seda ei näeks, võtan relva teise kätte, et hetkeks sõrmi liigutada. Seejärel panen ma pöidla eraldi igale sõrmeotsale ja vajutan, et leevendada kangestust. Seda, kui raske võib olla üks püstol, saad sa teada alles siis, kui oled seda pikka aega järjest käes hoidnud.
“Ma ei valetanud sulle,” ütlen ma. “Javieri ja sinu raha kohta.”
Ma näen, kuidas ta silmad peeglis jälle mind vaatavad.
“Mul on piisavalt aega olnud, et näha, kuidas ta äri ajab,” jätkan ma, võttes püstoli jälle paremasse kätte, kuigi mu valutavad sõrmed protestivad. “Ta pigem tapab su, kui maksab sulle.”
Tema silmad on rohekassinised. Ma näen neid selgemalt nüüd, kui me sõidame läbi tänavalampidega valgustatud väikse linna. Väike on palju öeldud, sest vähem kui minuti pärast on pimedus meid taas endasse neelanud sellel hüljatud maanteel, kus pole näha muud kui tähevalgel kõrbet meenutavat maastikku.
Ja siis hakkan ma lihtsalt rääkima – üritades viimases hädas end ärkvel hoida. Mind ei huvita enam, kas ta selles ühepoolses vestluses kaasa lööb, ma pean ainult teadvusel püsima.
“Kui sul oleks tütar või õde, siis ma arvan, et see läheks sulle ilmselt rohkem korda. Enne seda, kui mu ema mind siia tõi, oli mul mingigi elu. See polnud küll midagi erilist, aga see oli siiski elu. Me elasime tillukeses prussakaid täis vagunelamus, kus seinad olid nii õhukesed, et talvel tundus, nagu oleksime maganud otse kõrbeliival. Mu emal oli heroiinisõltuvus. Kräkisõltuvus. Metasõltuvus. Mida iganes – talle läks kõik peale. Aga mina ei läinud talle peale. Ma tahtsin kooli lõpetada ja saada stipendiumi ükskõik millisesse kolledžisse, mis oleks mind vastu võtnud, ja seejärel hakata oma elu elama. Kuid siis toodi mind siia ja kõik muutus. Javier magas mõnda aega mu emaga, aga ta hoidis mul kogu aeg silma peal…”
Ma arvan, et jäin vist korraks magama.
Ma rebin silmad lahti ja hingan sügavalt sisse, surudes oma näo lahtise akna juurde, et õhk mulle näkku lööks.
Ja järgmine asi, mida ma tunnen, on hõõguv valu pea ühel küljel ja kõik mattub pimedusse.
KOLMAS PEATÜKK
Mind äratab tilkuva vee heli. Mu silmad paotuvad aeglaselt, kuskilt lähedalt aknast paistev valgus paneb nad värahtama. Ma saan aru, et ma olen mingis toas. Mu pilk on udune ja peas on tunne, nagu oleks seda eelmisel ööl vastu kiviseina taotud. Mu vasak näopool tundub paistes olevat.
Ma üritan püsti tõusta, kuid mu käed ja jalad on millegagi kinni seotud. Kui mu silmad jälle seletama hakkavad, näen, et ma leban voodil ühes näruses toas, kus on mustriline tapeet ja tolmune erinevatest tükkidest kokku pandud mööbel. Televiisor näeb välja täpselt samasugune nagu Javieri juures: igivana, selline, mis edastab vist ainult ühte kanalit, kindlasti seda, kus näidatakse teatraalseid hispaaniakeelseid seebioopereid. Otse enda ees näen akna ette tõmmatud pakse rohelisi kardinaid, mille vastu on lükatud tilluke ruudukujuline laud ühe puust tooliga. Tooli seljatoel ripub pikk must vihmamantel.
Mõistes, mis on arvatavasti juhtunud, ja lastes lõpuks oma instinktidel võimust võtta, keeran ma end jõuga selili, et näha ülejäänud tuba. Et näha, kus on ameeriklane, kes – ma tean seda – tõi mind siia, mis iganes koht see siis on.
Ta sidus mind kinni. Oi ei… ta sidus mind kinni.
Teda teispool voodit toolil istumas nähes ma ehmun ja kukun kiljatusega voodist maha põrandale, käed ja jalad tugevasti kinni seotud, nii et ma ei saa ennast kuidagi kokkupõrke eest kaitsta. Ma saan kukkudes päris kõvasti haiget ja valusööst jookseb mu puusast selga. “Aii!” oigan valjusti. Otsekohe üritan põrandal vingerdades kangariba oma randmete ümbert lahti väänata.
Ameeriklane seisab mu kohal nagu eikusagilt välja ilmunud kummitus.
“Miks sa mind kinni sidusid?” Ma värisen üle kere ja loodan, et ta ei märka seda. Ma ei taha, et ta teaks, kui väga ma tegelikult kardan.
Ta kummardub ja tõstab mu põrandalt üles ning asetab tagasi voodile. Ma üritan teda nii käte kui ka jalgadega lüüa, kuni saan aru, kui tobe see on, sest ainus, mida ma sellega saavutaksin, on see, et ma kukun ja saan jälle vastu põrandat prantsatades haiget. Küsimusest hoolimata sammub ta tagasi teisele poole, kus enne istus, ja pistab käe öökapil seisvasse veekaussi. Ta väänab kaltsust vee välja ja ligineb sellega mu näole, aga ma üritan temast eemale tõmbuda. See teda ei takista. Paistab, et teda ei takista vist kunagi mitte miski. Ma tean, et praegu mul pääsu ei ole, seega lihtsalt laman vaikselt paigal ja põrnitsen talle otse silma sisse, kuigi ta ei vasta mu pilgule.
Ma tahan, et ta näeks mind, et ta näeks viha mu näol, aga ta ei suvatse vaadatagi.
“Sa lõid mind?” Ma ei suuda seda ühest küljest uskuda, ehkki teisalt jällegi suudan.
“Jah.” Ta tupsutab
