talle hoop allapoole vööd.
Ta vaatab kõrvale ja hakkab taas mu nägu tupsutama.
“Ma ei löö naisi,” ütleb ta, “kui nad just relvaga mu pead ei sihi.”
Ma ei vasta sellele. Tema argument on tugev – kui seda saab argumendiks nimetada.
“Kas mul on silm sinine?”
“Ei,” ütleb ta märga kaltsu eemale tõmmates. “Ma ei löönud sind nii tugevasti. Lihtsalt natuke paistes.”
Ma silmitsen teda, nagu oleks ta hull. “Ei? Aga sa lõid mind siiski piisavalt tugevalt, et ma kogu ööks teadvuse kaotasin?”
Ta tõuseb voodilt püsti, kõrgudes kogu pikkuses minu kohal, ja kõnnib oma tooli seljatoel rippuva mantli juurde. Ta sirutab käe taskusse ja võtab välja tabletipurgi.
“Sa ärkasid üles üsna varsti pärast seda, kui ma olin su oimetuks löönud,” ütleb ta purgilt kaant maha keerates. “Ma pidin su uimastama.”
Ma pilgutan juhmilt silmi.
Ta libistab väikese valge tableti oma pihku ja ulatab selle minu poole. Ma silmitsen teda endiselt, nagu oleks tegemist hulluga, võib-olla nüüd isegi rohkem kui enne.
“Sa uimastasid mind? Misasi see on?”
Ma tahaks talle virutada. Kui mu käed poleks kinni seotud, siis ma teeks seda.
“Unerohi,” ütleb ta ning paneb tableti mulle suhu. “See on ohutu. Ma võtan seda ise ka. Aga sulle piisab ainult poolest, nagu ma nüüd tean.”
Ma sülitan tableti enda all olevale kollakale linale.
“Ma arvan, et ma olen küllalt maganud.”
“Eks sa ise tead.” Ta libistab purgi tagasi mantlitaskusse ja astub ukse poole.
“Kuhu sa lähed?”
Ta peatub akna juures ja tõmbab kardina täies ulatuses ette, kuid jääb sinna seisma, vaadates paksude kangaste vahelisest praost välja. Ta on seljaga minu poole ning ma üritan vaikselt oma randmeid vabaks saada.
“Praegusel hetkel mitte kuhugi,” ütleb ta ja pöörab siis jälle ringi ning ma jätan otsekohe oma köidikute kangutamise, nii et ta ei märka seda.
“Okei… aga mida me siin teeme ja miks ma kinni olen seotud?”
Ta vaatab mulle otsa. “Me ootame mehi, kelle Javier siia sulle järele saatis.”
Ma ei suuda neelatada. Mu silmanurkadest purskuvad äkitselt pisarad. Ma hakkan rabelema, üritades täiest jõust oma käsi ja jalgu vabaks saada, aga tulutult. Ta on mind paremini kinni sidunud kui Javieri elamises sigu seoti.
“Palun! Sa ei saa lasta neil mind kaasa võtta! Ma palun sind…”
“See pole minu võimuses,” ütleb ta uuesti aknast välja vaadates. “Sellepärast pakkusin ma sulle ka tabletti. Ma arvasin, et sa eelistaksid olla teadvusetu, kui nad saabuvad.”
Mul on tunne, nagu hakkaksin kohe oksele. Mu süda taob liiga kiiresti, kogu mu sisemus on krampi tõmbunud ja ma tunnen, et ei saa hingata. Ma vinnan end jõuga istukile ja viskan jalad üle voodiääre maha ning püüan püsti tõusta.
“Istu maha,” ütleb ta taas minu poole pöördudes.
Pisarad voolavad mu silmadest ja ma tõstan oma kinniseotud käed üles tema poole. “Palun…” Ma lämbun pisaratesse, rind kiirete ebaühtlaste hingetõmmete rütmis värisemas ja tõmblemas. “Ära lase neil mind sinna tagasi viia!”
“Ma küsin veel üks kord,” ütleb ta minu poole pöörates. “Kas sa tahad olla ärkvel sel ajal, kui see juhtub?”
“Ma ei taha, et see juhtuks!” karjun ma.
Ma tõstan käed ja üritan kangast randmete ümber hammastega lahti kiskuda. Ameeriklane ei tee minust väljagi ja kõnnib pika, musta, lameda, kohvri moodi asjani, mis on toetatud tagumise seina vastu. Hoides seda käepidemest, asetab ta selle voodi äärele minu lähedale, klõpsab lukud lahti ja avab kaane, varjates sellega mu vaateväljast kohvri sisu.
Päikesevalguse peegelduse terav vilksatus kardina tagaküljel ja pidurite kriiksatus õues keerab mu sisikonna uuesti sõlme. Ma istun tardunult voodiäärel, hambad ikka veel riideriba ümber kokku pigistatud, silmad suured ja hirmu täis. Ma jälgin vaheldumisi ust ja ameeriklast, kes seisab voodi jalutsis, keerates pikka metallist asjandust stiilse musta püstoli otsa. Ja seejärel, väga kiiresti, kuid samas nii argiselt, nagu oleks tegemist varahommikuse jalutuskäiguga, sulgeb ta kohvri ja libistab selle silma alt ära voodi alla.
Ta tuleb minu poole.
Ma üritan teda veel kord lüüa, kuid mu kinniseotud jalad takistavad mind midagi korda saatmast, selle asemel kukun ma peaaegu voodist maha.
“Ei! Jäta mind rahule! Palun ära tee seda!”
Vaba käega haarab ta mul küünarnukist ja tõmbab mind rohmakalt jalule, teises käes olev relv põrandale sihitud, ning talutab mind kohmakalt läbi väikese toa tillukese vannitoa poole.
Uksele koputatakse, kuid ameeriklane ei pööra sellele mingit tähelepanu. Ta tirib mind vannituppa ja peaaegu et tõukab mind vastikusse vanni. Ma kardan, et löön pea ära, kuid ta hoiab mu randmeid ümbritsevast kangaribast kinni ja aitab mul ohutult vanni pikali heita.
“Hoia end madalal. Ära tõsta pead ja ära liiguta.”
“Mida?” pilgutan ma segadusse sattunult silmi. Mul on niisugune hirm, et ma tunnen, et kaotan kohe-kohe oma põie üle kontrolli.
“Kas saad aru?” küsib ta mu kohal kõrgudes. Tõsidus tema silmades on ilmselge.
Ma kõhklen, sest ei, ma ei saa aru, aga siis ma lihtsalt noogutan kiire tõmbleva liigutusega.
Ta sirutab käe selja taha püksivärvli vahele ja tõmbab kuskilt välja noa. Mu silmad lähevad suureks, kui terav hõbedane tera minu poole liigub. Just sel hetkel, kui ma arvan, et ta hakkab mind lõikuma – kuigi ma ei mõista, miks ta peaks kogu selle asja korraldama vaid selleks, et mind tappa –, lõikab ta köidikud mu jalgade ümber katki.
“Ole pikali!” käsib ta veel üks kord.
Ja siis kõnnib ta lihtsalt vannitoast välja ja sulgeb enda järel ukse.
Šokeeritult paigale tardununa läheb mul mõni hetk aega, enne kui suudan selgelt mõelda. Ma jõllitan oma köidikutest vabastatud jalgu ja püüan aru saada, miks ta seda tegi. Milleks jätta mu käed seotuks, aga jalad vabaks, et ma saaksin minema joosta? Vahet pole. Mul on vaja ka käed vabaks saada. Ma surun hambad jälle tugevatesse sõlmedesse, rebides neid raevunult, kuid satun sellest veel suuremasse meeleheitesse. Tõstan õige pisut pead üle vanniääre, et vannituba paremini näha, otsides pilguga midagi, mida võiks kasutada noa või kääride asemel, et riideriba katki lõigata. Ei midagi. Ainult purukuiv, tööstuslik, sügav plastist kraanikauss värvi-, õli- ja mustuseplekkidega ning tülgastust tekitav ilma prill-lauata vetsupott.
Motellitoa uks avaneb ja ma kuulen toas hääli.
“Kus tüdruk on?”
Oi
