bussi mõni minut pärast mängu Córdoba vastu ja rääkis mulle: „Ma soovin, et te kirjutaks minu eest mõned asjad. Mul pole olnud aega vabandada ning ma tahan, et te kirjutaks midagi.” Kavatsesingi seda teha, ent ei teinud, sest hiljem teatas klubi, et parem on seda teha Twitteris.
Kirjutada midagi kellegi huvides? Nii mõnedki sattusid selle peale raevu. Mõned nimetasid seda lihtsalt kohutavaks ajakirjanduseks. „Manu on vaid Ronaldo sekretär,” nähvasid teised. Ent just nii töötabki reaalsuses suur osa ajakirjandusest: informatsioon vahetatakse mõningase alluvuse vastu. Varem polnud ma aga sedavõrd selgesõnaliselt kuulnud plaani „ta andis mulle mõned laused, mis kirja panna”.
Inglismaal kaitsevad paljud ajakirjanikud peatreenereid või mängijaid ka sellepärast, et nad on omavahel sõbrad. Ma ei hakka ütlema, kes. Minul on nõrkus Rafa Benítezi suhtes. Olen näinud teda treeningutel, ning seda, kuidas ta töötab; tean paljude tema otsuste tagapõhja ja tema mõtteviisi. Ma kaitsen teda rohkem, kui eeldavad minu ajakirjanikukohustused, sest tunnen, et teda koheldakse ebaõiglaselt. Minu avalduste taga Rafa kohta on omamoodi ristisõda, talle ei tulnud kasuks see, kuidas ta häiris Inglismaa meistriliigas valitsevat status quo’d, esitades väljakutse Sir Alex Fergusonile, Manchester Unitedile, kohtunikele, Inglismaa Jalgpalliliidule ja isegi José Mourinhole. Olen alati arvanud, et kui Benítez oleks inglane, oleks ta rahvuskangelane.
Ent kas see on ajakirjandus?
Kas see on intellektuaalne korruptsioon või oleme me lihtsalt tagajärg sellele, kuidas ajakirjandus on korraldatud?
Mina omalt poolt ei suuda kunagi olla ega üritagi olla objektiivne, kui jutt käib Cristiano Ronaldost. Ent ma luban järgmist: lugege edasi.
Võib-olla olete kuulnud mehest nimega Oliver Sacks, 20. sajandi võib-olla kõige kuulsamast neuroloogiaprofessorist, arstist, menukate raamatute autorist ja kroonilisest introverdist. Sacksile pakkusid suurt huvi maailm ja inimmõistus, ent samas polnud ta suuteline enamiku inimestega normaalselt suhtlema ega nendega normaalseid suhteid looma, nagu ta kirjutas oma kaunis autobiograafias „Teel” (On the Move).
Mõnikord oli Sacks aga äärmiselt rabatud millegi jälgimise põnevusest ega suutnud seda vaid endale hoida:
Ma ei räägi peaaegu kunagi tänaval võõraste inimestega. Ent mõne aasta eest toimus kuuvarjutus ja läksin välja, et seda jälgida oma väikese 20-kordse suurendusega teleskoobiga. Kõik teised inimesed rahvarohkel kõnniteel paistsid mitte märkavat nende kohal toimuvat taevast sündmust, seetõttu peatasin inimesi ja ütlesin, „Vaadake! Vaadake, mis kuuga toimub!” ja toppisin oma teleskoobi neile pihku. Inimesed olid neile sel viisil lähenemisest üllatunud, ent olles uudishimulikud minu ilmselge süütu entusiasmi tõttu, tõstsid nad teleskoobi silmade ette, ütlesid „ohoo” ja andsid selle tagasi: „Aitäh, et lubasid mul vaadata,” või „Jessas, aitäh, et näitasite mulle.”
Ma ei luba objektiivsust, küll aga täielikku pühendumust uudishimule, mis meil kõigil on sellise elu suhtes, nagu Ronaldol, ja eriti tema elutee suhtes.
On veel üks probleem, mis võib seada ohtu suhted inimesega, kellest räägib biograafia.
Kujutame ette, et mul õnnestus veenda Ronaldot istuma maha ja jutustama mulle, kuidas ta on jõudnud sinna, kus ta on, kasutades uusi sõnu, tundmatuid lugusid ja vajalikku avameelsust. Võib-olla ta ütleks: „Ma võin näida ülbe, ent tegelikult ma ei ole seda sellel, teisel ja kolmandal põhjusel.” Või võib-olla ta tunnistaks, et on ülbe, ent keelduks aktsepteerimast, et teised talle hinnanguid annavad. Võib-olla ta ütleks, et soovib, et kõik armastaks teda. Võib-olla ta ütleks, et talle ei meeldiks hommikul tööle minna. Või et mõnikord ta ei naudi jalgpalli mängimist.
Ent kes suudaks olla nii jõhker, avameelne ja otsekohene?
Meil kõigil on mustad plekid, nõrkused, probleemid, mõtted, mida me häbeneme, peatükid minevikust, mida püüame varjata, ja kui need välja tulevad, siis uuesti ära peita. Seda veelgi enam juhul, kui oleme avalikkuse silme all.
See ongi piirang, mille vastu peab võitlema biograaf: uurimisobjekti intervjueerimine ei garanteeri sugugi ligipääsu kogu tõele. See garanteerib vaid tema tõe.
Veelgi enam, Cristiano Ronaldo on olnud põhitegelane ulatuslikus kuvandikampaanias juba alates 2012. aastast, mil ta taipas, et maailm ei mõista teda.
Selle kampaania lükkas käima GestiFute taga olev aju Jorge Mendes, kõige kuulsam agent jalgpallimaailmas. Mu peas hakkas ringlema veelgi rohkem kahtlusi. Kas ma ikka soovisin jutustada GestiFute versiooni Ronaldo loost?
Umbes tol ajal läksin kord linna peale einestama koos väga kuulsa jalgpalluriga. Ta oli olnud staarmängija legendaarses meeskonnas, mis võitis järjest terve rea ajaloolisi tiitleid, ja teenib nüüd leiba peatreenerina. Ta on olnud jalgpalliga seotud üle 30 aasta.
„Sa ju tead, et ei saa rääkida tõtt, eks?” küsis ta minult, kui arutasime piiranguid minu ette võetud ülesandes. „Nad tahavad sind ohjes hoida. Ja on täiesti normaalne, et nad tahavad.”
Kaks nädalat enne kogu seda Facebooki-saagat oli mu mobiiltelefonis vastamata kõne tundmatult Portugali numbrilt. Kas see võis olla Jorge Mendeselt? Olin püüdnud temaga kohtuda juba alates eelmistest jõuludest, mille olin veetnud Dubais pärast kutse vastu võtmist Globe’i jalgpalliauhindade kätteandmistseremooniale, mida Mendes on viimased seitse aastat korraldanud.
See on üritus, mille eesmärk on tähistada Mendese impeeriumi edu. Aastal, mil mina seal osalesin, võitis kümnendi mängija auhinna Deco, kelle agent on Mendes, samal ajal kui viimase kümne aasta parima mängija auhinna pälvis Xavi Hernández, kellele pakuti mitmepäevast kõik-kulud-kaetud reisi Dubaisse koos perega. Tõsiselt. Auhindade tiitlid muutuvad sõltuvalt sellest, kes üritusel osalevad. Ent nagu võibki arvata, toimub seal kõige kõrgemal tasemel kontaktide loomine ja suhtlemine.
Mul oli olemas vaid Mendese – kes veedab suurema osa ajast Madridis – Hispaania number, ja nagu ütlesin, olin oodanud tema kõnet juba neist jõuludest saadik. Olime vahetanud mõned sõnumid ning tundus, et peagi on tulemas otsustav jutuajamine, mis määrab ära meie suhted järgnevaks 12 kuuks, mil pidin kirjutama oma raamatut.
Alates hetkest, mil Madridi Reali avalike suhete osakond suunas mu palved intervjueerida Reali presidenti Florentino Pérezt ja klubi mängijaid Mendesele, ning kui mulle öeldi, et vestluse korraldamiseks Ronaldoga pean rääkima tema agendiga, teadsin, et kõik otsustatakse keerulise ja võib-olla ainsaks jääva telefonikõne käigus. Mendes pikalt ei keeruta; tema vestlustes pause ei ole. Trahh, trahh, trahh ja kõik. Nii räägid sa Mendesega. Või pigem nii räägib tema sinuga.
Olin juba käinud Funchalis (Madeiral) ja Lissabonis. Olin rääkinud Madridi Reali mängijatega. Olin viibinud Manchesteris ja vestelnud pikalt paljude inimestega, kes olid osa Ronaldo elust. Mul oli suur hulk informatsiooni. Ka minu kogemus Ronaldo endaga (tema intervjueerimised Sky Sports’i jaoks, mitme tema kommertsürituse juhtimine) oli lisanud üht-teist. Võisin kirjutada raamatu ka informatsiooni põhjal, mis mul juba olemas oli.
Ent olin endiselt otsustanud rääkida Mendesega hoolimata kahtlustest oodatava võitluse osas kontrolli üle, millest raamatus kirjutataks.
„Rääkige inimestega, kes mind tunnevad, Jorge. Nii saate teada, mis tüüpi kirjutaja ja inimene ma olen.”
„Minu eesmärgiks pole autoriseeritud raamat, ent me võiks vestelda ja te võiks tulla koos minuga sellele teekonnale.”
Saatsin Mendesele sedalaadi
