põhjus, ütles ta.
Pärast maandumist Funchali tillukesel lennuväljal märkasin, et linna südames kõrgub endiselt Zarco kuju, vaadates alla kuus sajandit tagasi tihedast vulkaanilisest kivimist saare koloniseerinud Algarve perekondade järeltulijatele. Ning, nagu olid avastanud ka maadeuurijad, tervitasid meid madalad, ülevoolavad ja täidlased, mõnd John Constable’i maali meenutavad pilved, mida võis peaaegu käega katsuda.
Kuna parasjagu oli mai ning lõppenud järjekordne kurnav jalgpallihooaeg, oli mu külaskäik Madeirale planeeritud lisaks mu uue raamatu peategelasega seotud inimestega kohtumisele ka puhkusereisina. Otsisin head hotelli ja rendiautot, teadmata täpselt, kui suure mootoriga autot läheb vaja, et rohkem kui 30-kraadise tõusunurgaga järskudest teedest raskusteta üles sõita.
Sukeldusin Funchali ja hakkasin jahtima oma esimesi infoallikaid. Küsitlesin mõnd tuntud kohalikku ajakirjanikku, kes maalisid mulle Ronaldost üllatava pildi, milles viimane paistis olevat Funchali taaskülastades alati tõrjuv, oli nende sõnul Madeira unustanud ning huvitus vähe sellest, mis temast sinna maha jäi. See tuletas mulle meelde, mida räägitakse biitlitest Liverpoolis: sealsetele inimestele teeb haiget, et John, Ringo, George ja Paul ei tundnud kunagi tänulikkust oma sünnilinna vastu.
Veel enam: Ronaldo oli hakanud ajama äri mitme väga jõuka inimesega, kes üritasid teda ära kasutada, küsides talt raha, ent samas pidamata lubadusi, mis nad jagasid. Samal ajal, öeldi mulle, olid Cristianol tekkinud väga sõbralikud suhted saare valitseva kildkonnaga, mis oli üks kindlaid mooduseid, kuidas saarel sinu eest hoolt kantaks.
Asetame selle konteksti. Madeira autonoomse piirkonna endine president Alberto João Jardim nautis võimu 37 aastat, enne kui andis 2015. aasta jaanuaris teada oma tagasiastumisest. Mõnede jaoks oli ta osav poliitik, heategija ja Madeira asja ajamise eestvedaja, teiste jaoks aga valitseva kildkonna suurepärane esindaja. Ametist lahkumise päeval ajakirjanikele peetud kõnes teatas Jardim: „Ma ei plaaninud teha kellelegi halba, ent kui keegi on minu suhtes ebaõiglane, siis ta ka maksab selle eest.”
Jardim, keda ümbritsesid kaaslased, kellel oli rohkem võimu kui mõistust, oli mees, kellega oli vaja hästi läbi saada.
Esmapilgul on olemas kaht tüüpi madeiralasi. Ühed, nagu Jardim, kelle jaoks Madeira on terve maailm, ning teised, nagu koloonia asutaja Zarco, kes lahkus vallutama uusi maailmu, ent jättis alles ka saarel olnud kodu. Tõsiasi on aga see, et ükski madeiralane ei lahku kunagi päriselt…
Esimesed asunikud tegelesid maaharimisega ning isegi tänapäeval on saare olulisim majandusharu maaviljelus väiketaludes. On aga olnud palju halbu põllumajandusaastaid ja maavaldusi on tulnud tükeldada, et tulla toime elanikkonna kasvuga, ning see on muutnud toimetuleku tunduvalt keerulisemaks. Inimesed on pidanud saarelt lahkuma, kuigi enamik on teinud seda lootuses kord tagasi pöörduda.
Euroopa, Ameerika ja Aafrika vahelisel ristteel asuval tillukesel saarel olles suured kontinendid mõistagi meelitavad. Seetõttu ongi suured kogukonnad Madeira päritolu inimesi kasvanud üles sedavõrd kaugetes paikades nagu Lõuna-Aafrika ja Venezuela, kus enamikust neist said varsti pärast uutele territooriumidele saabumist juhtkujud oma elualal: ehitajad, tehasetöölised, juristid, hotellindus- ja toitlustusettevõtjad. Pole mingit mõtet lahkuda oma kodumaalt, kui mitte just uue maailma vallutamiseks. Tänapäeval armastab 750 000 madeiralast üle kogu maailma hoobelda oma juurtega. Kas see ei meenuta teile mitte Ronaldot?
Tol esimesel reisil Cristiano kodumaale oli mul aega uidata ringi tema sünnikülas, silmapaistmatus Quinta do Falcaos, mis on ehitatud mäenõlvale ja mida iseloomustavad kaks järsku tänavat, tagasihoidlikud majad, akendest välja kuivama riputatud riided, üksainus üksildane pood ning plastikkatuse ja maapinnast kõrgemalasuva terrassiga baar ebaühtlasel tsementplokil. Cristiano koduks olnud maja lammutati vähem kui kümme aastat tagasi, et teha ruumi rohkematele üürimajadele.
Euroopa Liidu toetused on võimaldanud piirkonna jõukusel tõusta, ent hoolimata sellest, et saare valitsus soovib seda varjata, hulbib Madeira tegelikult majandusliku ebavõrdsuse ookeanil. Regiooni valitsus räägib turismi huvides vaid umbes 2 protsendist allpool vaesuspiiri elavatest inimestest, ent heategevusorganisatsioon União das IPSS asetab selle arvu 20 protsendile. Laialt levinud on töötus ja riigitoetused ei jõua sugugi kõigini. Rohkem kui 28 000 kodanikku on sunnitud kohalike võimude poolt subsideeritavale toidule.
Väga jõukad moodustavad samal ajal 10 % rahvastikust.
Sajandivahetus tõi kaasa huvitava muudatuse. Madeira on olnud Suurbritanniaga tihedalt seotud juba alates 17. sajandist, mil sellest sai peatuspaik briti kaupmeestele nende pikkadel üle-Atlandi reisidel. Napoleoni sõdade ajal hõivasid Madeira paaril korral isegi Briti sõdurid, et takistada prantslastel saare koloniseerimist. Mõned neist otsustasid Madeiral äri alustada, hakates arendama põllumajandust ja veinikaubandust.
Victoria ajastul veetsid saarel oma luksuslike villade salongides aega ilmselgelt briti perekonnanimesid nagu Bland ja Leacock kandvad daamid, juues ennelõunal madeira veini ja rüübates pärastlõunati teed.
Teine maailmasõda andis märku Briti mõjuvõimu ja sadama strateegilise tähtsuse lõpu algusest. Majanduslangusega silmitsi seisvad uued põlvkonnad müüsid maha oma eluasemed, mis olid olnud nende suguvõsale koduks juba sajandeid, ning pöördusid tagasi Ühendkuningriiki. Saarele on alles jäänud vaevalt 200 britti, ent Madeira elanike – või isegi portugallaste üldisemalt – seas on säilinud kujutlus, et briti elustiil kujutab endast kadestamisväärset ja paremat elulaadi.
Niisiis asendus pärast kolme sajandit Briti võimu all olemist koloniaalstiil uue põlvkonna ärimeestega. Need olid Lõuna-Aafrikas ja Venezuelas rikastunud Portugali väljarändajate järeltulijad. See rühm – nagu Pestana, Roque ja Berardo perekonnad – naasis, et kindlustada oma rikkust ning alustada saare infrastruktuuri parandamist ja ebakindla majanduse stabiliseerimist.
Künka tipust, millel asub mu hotell, on näha mitut uhket elamut, ent samuti mäejalamile ehitatud hütte, pooleldi valmisehitatud maju kuival tühermaal ja tänavatel vedelevat prügi.
Ning samuti paljusid väsinud olekuga, sihitult ringihulkuvaid vanemaid inimesi.
Reisi viimasel päeval kohtusin juhuslikult Ricardo Santose, Cristiano esimese klubi Andorinha presidendi pojaga. Ronaldoga samaealine Ricardo oli olnud tema meeskonnakaaslane, seda nii klubis kui tänavajalgpallis. Nad olid olnud lähedased sõbrad. Ent Ricardo rõhutas, näol häbelik ilme, et elu see periood ei tähenda talle enam kuigi palju.
Teel lennujaama helistasin Funchalis elavale tuntud sotsioloogile Fernando Egidiole. Ta keeldus Ronaldost rääkimast. Ja ta polnud ainus.
Mulle jäi mulje, et paljud madeiralased tunnevad Ronaldo suhtes ülemäärast austust, ning isegi, et suhtumine temasse jagab inimesed kaheks. Mõistagi tekitavad tema saavutused kadedust, ent esmapilgul oli üsna vähe tõendeid peaaegu religioossest pühendumusest, mida tunnevad paljud näiteks Lionel Messi suhtes Rosarios või Diego Maradona suhtes Buenos Aireses.
Võib-olla on tegemist lihtsalt peegeldusega sellest, kuidas suhtutakse jalgpalli erinevates riikides.
Cristiano hoolib Madeirast. Tema investeeringud on siiani vähe vilja kandnud, ent ta jätkab üritamist. Cristianol on maja rannikul ja ta on lasknud ehitada lähedusse teise oma ema jaoks. Ta annetas heldelt 2010. aasta üleujutuse tagajärgede likvideerimiseks, mil tugevad üleujutused põhjustasid 40 inimese surma ja rohkem kui 100 vigastadasaamise. Selline kaasatus on aidanud Cristiano kodumaal tugevdada Madeira positsiooni turismisihtkohana (sealhulgas läbi tasuta reklaamikampaaniate).
2013. aasta detsembris avas Ronaldo muuseumi, kus saab näha 155 tema trofeed ja
