ka ise saare maha jätta ning siirduda koos Ángela ja tema lastega Perthi. Dolores üritas isa veenda võtma kaasa kogu perekonda. José vastas aga, et selleks pole piisavalt ruumi.
Just nagu Austraalia oleks väike…
José ja Ángela, kes on nüüdseks surnud, elasid Yangebupis, Austraalia suuruselt neljanda linna Perthi eeslinnas. Ronaldo maksis nende majutuse ja reisi eest, et José ja Ángela näeks teda mängimas erinevates matšides 2006. aastal Saksamaal peetud MMil, kus Portugal sai neljanda koha.
Dolores oli nende giidiks.
Enne kui jätkame, väärib äramärkimist üks huvipakkuv killuke eluloolist informatsiooni: Ronaldol on ka Aafrika juured. Cristiano isapoolne vanavanaema Isabel Rosa Piedade sündis Roheneeme saarte pealinnas Praias. 16-aastaselt emigreerus ta Funchali, kus abiellus José Aveiroga. Isabelil ja Josél sündis poeg Humberto, José Dinise isa ja Cristiano vanaisa.
See Aafrika päritolu võib osaliselt seletada Ronaldo kaasasündinud jalgpallurivõimeid. Lühidalt öeldes on mustanahalistel sprinteritel ülekaalus olevad lihaskiud (valged, II tüüp, kiireteks kokkutõmmeteks, mis toodavad energiat kiirelt ja plahvatuslikult, vajamata selleks hapnikku) sedasama tüüpi, millega sündis Ronaldo.
Uues, „laenatud” Aveiro majapidamises, pidid oma panuse andma kõik.
Elma ja Hugo tulid koolist ära varakult, et minna tööle. Elma oli ettekandja hotelli restoranis ning Hugo töötas alumiiniumifirmas. Nad polnud tööle minnes 17-aastasedki. Ka Dolores tegi läbi muutuse, vahetades korvide punumise lusika vastu: nüüd töötas ta ühe Funchali hotelli köögis. Ent pere pidi endiselt lugema iga senti.
Leib oli laual iga päev ning külmad lihalõigud iga kahe nädala tagant ja soe praad pühapäeviti. Argipäevamenüü koosnes supist, mille Dolores keetis nende mõne tunni jooksul, mis ta töövahetuste vahel kodus veetis. Leiva ja võiga. Kanaliha pakuti vaid perekondlikel tähtpäevadel. Tühja kõhtu ei pidanud kannatama siiski keegi.
Pere ei ostnud kunagi riideid; selle asemel võtsid nad alandlikult vastu kasutatud rõivaid teistelt perekondadelt. Kui lapsed kasvasid neist välja, jagasid nad särke, pükse ja isegi aluspesu oma nõbudega Aveiro perekonnast.
Lõpuks kolis pere San António kalmistu lähedal asuvasse Quinta do Falcao külasse, kuhu oli ehitatud sotsiaalmaju varem hurtsikutes elanud vaeste jaoks. Kaugele eemale piirkonnast, kus liikus palju turiste.
Kahtlemata oli tegu elamistingimuste paranemisega, kuigi katused oli asbestist. Katused polnud ka veekindlad, mis tähendas, et Dolores pidi paluma kohalikult omavalitsusele materjali nende tugevdamiseks. Maja seinad olid värvimata tellistest ja puitprussidest.
„Meil oli kolm tuba, üks mulle ja mu õele, üks Hugole ja Cristianole ning üks emale ja isale,” rääkis Katia teleintervjuus. „See oli väga tagasihoidlik kodu, ent mäletan, et see oli väga mugav ning olime seal õnnelikud.”
Selles tüüpilises vaeses külas, kus on üldlevinud alkohol ja uimastid, elasid ja mängisid lapsed tänaval, mis oli kõigi majade mänguväljakuks. Keegi ei pidanud seda siiski puuduseks – ning see polegi seda, kui kõik on samas olukorras.
„Maja enam pole,” rääkis Katia. „Kui käin seal, tuleb mul alati kananahk ihule ning tahaksin sinna ühel päeval tagasi [elama] pöörduda. Tean, et see pole võimalik, ent kui meenutan kõike, mida seal kogesime… seda pole võimalik kirjeldada.”
Maja lammutati 2008. aastal hoolimata Ronaldo kuulsakssaamisest. Keegi ei teinud midagi, et seda tulevastele põlvedele säilitada. Nüüd on seal vaid umbrohtu kasvanud plats.
Quinta do Falcaos, kus Ronaldol on endiselt tädisid ja onusid, kelle lapsed mängisid kord koos temaga tänaval, leidub endiselt mitmekorruselisi maju. Ning ühes neist elas oma surmani Filomena Aveiro, Cristiano isapoolne vanaema.
Inimesed kõnnivad majadest sisse-välja ilma koputamata; uksi ei lukusta keegi. Ronaldo sündis ja kasvas üles, olles pidevalt ümbritsetud inimestest, ning nii on ta elanud alati; tema majad Manchesteris ja Madridis on alati pakkunud ulualust sõpradele ja sugulastele.
Tema uks on alati avatud.
On imepärane foto 16-aastasest Lissaboni Sportingu särgis Ronaldost, mis on tehtud siis, kui ta Madeirat külastas. Cristiano sõitis Quinta do Falcaosse ning palus selle teha oma vana maja ees. Ronaldo kortsutab sellel üheaegselt kulmu ja särab uhkusest. Järjekordne väljarändaja, kes on teinud endale nime pealinnas, koos selle kummitusega, mille ta maha jättis.
See on ainus foto, mis on tehtud Ronaldo esimesest kodust. Varem polnud kellelegi tulnud mõttesse seda pildistada.
Quinta do Falcaos pole sobivat kohta palli tagumiseks ilma kedagi segamata. Pole spordiväljakut. Pole isegi sobivat tühermaaplatsi. Marítimo, üks saare tähtsamaid jalgpalliklubisid, on vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, ent tolles piirkonnas pole poisikestel, kui nad ei lähe just mõne kilomeetri kaugusel olevale mererannale, muud valikut, kui mängida järskudel ja ebatasastel tänavatel.
Ronaldo isa hilines omaenda poja ristimisele pool tundi. Dinis, kes oli lapsepõlves jalgpalli mänginud ja saanud tagasihoidliku kohaliku klubi Andorinha varustusülemaks, otsustas, et ristiisaks peab olema meeskonna kapten Fernando Barros Sousa. Dinis pidas teda kui loomupärast liidrit Ronaldole heaks eeskujuks, ning tänu edule äris tundus tal olevat ka piisavalt raha.
Ristimistalitus pidi toimuma kell kuus, ent Andorinhal oli kell neli mäng, mis tähendas, et oli selge, et mehed õigeks ajaks kohale ei jõua. Ometi ei hakanud Dinis plaani muutma; ta läks jalgpallimängule ega saanud õigeks ajaks ristimisele jõuda. Preester tuli maha rahustada. Ta oli juba ülejäänud lapsed ära ristinud. Jäi veel vaid Cristiano. Ja tema isa polnud kohal!
Kui sind ümbritsevad inimesed on seotud jalgpalliga, kui sinu eeskujud on jalgpallurid ning kui sinu isal jagub jultumust jalgpallimatši tõttu sinu ristimisele hilineda, siis on ju peaaegu loogiline, et sinust saab tulevikus jalgpallur.
Stseen Cristiano Ronaldost rääkivast dokumentaalfilmist „CR9 vive aquí”:
Pärast seda, kui kuulete Cristiano häält lausumas, „Jõudsin välja maailma tippu. Nüüd tahan saada surematuks,” näete teda tegemas lapse häält, kummardamas arvutiekraani poole, millel on näha rida titepilte temast, ning ütlemas umbes midagi taolist „plutiplutipluti, Cristiano Ronaldo”. Ta teeb liigutuse, nagu tahaks paitada fotol olevat poissi. Seejärel tõmbub ta eemale ja naerab. Ronaldo naerab palju.
CR: „See olen mina! Kolmekuuselt! Vaata, vaata vaid seda poissi! Nii armas! Kuldkäevõruga randme peal.”
Seejärel võtab Ronaldo naljaka poosi, millest on aru saada, et ta naerab iseenese üle, ent samas ei jälgi ennast teadlikult. Samal ajal hoiab Cristiano õde Katia süles oma poega. Ronaldo küsib õelt: „Kas ta on minu moodi?” Pilt liigub uuesti fotole suurte erksate silmadega beebi-Ronaldost. Poiss ei vaata mitte kaamerasse, vaid kellegi otsa, kes ilmselt ütleb talle parajasti midagi.
CR: „Poisist saab jalgpallur, nagu on tema onu.”
Laps hakkab nutma ning Cristiano rahustab õde.
CR: „Ära muretse, ka mina olin samasugune.”
Katia viis Cristiano kooli ja ootas ta ühtlasi ära, et nad saaks koos koju minna. Samuti aitas ta vennal
