mängima, kui ta on oma kodused ülesanded ära teinud.” Meil oli kaks ust, esiuks ja tagauks. Ütlesin Ronaldole (kutsusime teda kodus alati „Ronaldoks,” mitte „Cristianoks”): „Ronaldo, palun tee oma koolitöö ära.” „Hea küll,” vastas ta. Ent kui ma Ronaldot hüüdsin, polnud teda enam toas. Ning kui ema siis töölt tagasi jõudis, oli ta minu peale vihane.”
„Ronaldo oli tõrges poiss, ent samas oskas ta kuulata. Kui õnnestus tema tähelepanu köita, siis ta arvestas seda, mida sa ütlesid, ja käitus korralikult,” räägib tema ema praegu.
Ta lõi alati aktiivselt kaasa, kui me õppeveerandi lõpus klassivälist tegevust, nagu teater, tants või laul, harrastasime,” meenutab Funchalis asuva São João kooli algklassiõpetaja õde Graça. Cristiano palus endale ikka peaosa. „Ent ta oli üsna laisk, ta kippus ära unustama majapidamistööd.”
„Mäletan, et mõnikord sikutas ta mind kõrvast ja andis käele laksu,” naljatleb Cristiano.
„Olin hea poiss, sest minu järele vaatasid nii ema, isa kui vanemad õed-vennad. Arvan, et olin ka väga töökas, noh, vähemalt nii ma arvan… [naer].”
Dinis Aveiro oli saanud vaid minimaalse kohustusliku hariduse ja oli sunnitud pärast armeeteenistust üritama leiba teenida lihttöödega. Pärast kalakaupmehe juures ametis olemist töötas ta kiviraidurina ning aednikuna omavalitsuse teenistuses, ent suurema osa ajast oli hoopis töötu. Seetõttu haaras ta tänulikult kinni võimalusest teha juhutöid viienda liiga jalgpalliklubi Andorinha jaoks.
Klubi sai toetust kohalikult omavalitsuselt ning tänapäeval on sellel ka valgustatud kunstmuruväljak, ent tollal tuli klubil mängida kas üüritud väljakutel või spordikeskustes. Lõpuks anti klubi käsutusse muldväljak ning selle juurde ehitati väike baar ja laohoone. Dinise ülesandeks oli kokku korjata jalgpallivarustus, hoolitseda pallide eest, panna valmis kõik vajalik treenerite jaoks, seada korda mängijate võistlusriietus, koristada tualettruume ja pügada muru…
Kui Andorinha mängude – eriti nende noortemeeskonna mängude, kus tegi kaasa ka Hugo Aveiro – vaatamas käimine muutus regulaarseks, tõusis jalgpall perekonna elus järk-järgult üha tähtsamale kohale.
José Dinis oli kõigi sõnul vahva sell. Ta oli populaarne, tasakaaluka loomuga, ning tal oli madal ja kähe hääl. Selle vähese raha, mis Dinisel oli, kulutas ta alkoholile.
Sama tegid ka paljud teised, nende seas mitu sõjaveterani, olles vaesuse ja masenduse küüsis, vangistatuna ümbritseva mere poolt ja langenud tüdimusse.
Madeiral hakatakse jooma juba hommikul ega lõpetata enne õhtut. Öeldakse, et sellel on kultuurilised põhjused, umbes nagu Suurbritannias või Põhjamaades. Kohalik naps on mee ja sidruni, granadilli või mõne muu puuviljaga segatud piiritus, mida juuakse kuumalt. Traditsiooniliselt kasutasid seda energialaksuna kalurid. Jook on tõesti paras laks. Kaks klaasi ja oled paraja auru all. Just seda jooki madeiralased tarbivadki, ning mõistagi on see ka odav.
Arnaldo, kes oli teejuht ühel mu reisidest Madeirale, rääkis, et isa andis talle alkoholi esimest korda siis, kui ta oli vaid 4-aastane. Baarides mahla ei müüdud, küll pakuti seal aga punši, mida anti ka poisile, et ta vait püsiks, kui mehed lobisesid ja ise napsi võtsid. Arnaldo pakutavat tagasi ei lükanud ning jõi punši iga kord, kui talle seda anti.
Dinis polnud seda tüüpi joodik, kes oleks nõudnud tähelepanu või arvanud, et temal on alati õigus. Ta oli aega surnuks lüües vaikne ja viisakas.
Kaheksa-üheksa aasta vanusele Ronaldole meeldis koos isaga olla. Paljudel õhtutel sai kell 11 ja Cristiano tahtis magama minna, ent ilma isata ei suutnud ta rahuneda. Ta läks koos õe või sõbraga baari, et isa koju tuua, ent sageli ei soovinud Dinis veel tulema hakata. Ta eelistas jääda oma kohale baari nurgas. Vaiksena, napsi võttes. Tekitamata tüli. Oma mõtetesse mattunult.
Kui Dinis oli valmis koju minema, kõndis ta, käsi ümber Cristiano noorte õlgade.
Juba nii noores eas võttis Ronaldo järk-järgult üle isaliku autoriteedi rolli, mille tema enda isa jättis täitmata.
„Tahan lihtsalt, et mu poeg oleks õnnelik ja edukas,” kuuldi Dinist baaris rääkimas. „Mina isiklikult soovin elada omaenda maailmas. Ning tema maailm kuulub temale.” Tegelikult ei meeldinud Dinisele käia Manchesteris, kui Cristiano oli sinna kolinud, ja ta sõitis sinna vaid mõnel korral.
Mu sõber Moisés ütleks, et Dinis oli üks nendest meestest, kes rahulduvad vaid taldrikutäie roheliste ubadega. Teisisõnu ootas ta elult vähe.
Kui Dinise tervis halvenes, siis algul ta keeldus poja abist. Ronaldo pakkus välja, et ta maksab kinni ravi Inglismaa kõige kallimates kliinikutes, ent Dinis andis poja rahustamiseks järele alles päris lõpus. Siis oli aga juba liiga hilja. Ta suri ühes Londoni kliinikus.
Isa pidev äraolek, tema autoriteedi puudumine, tema heasüdamlikkus ja tema usk Ronaldosse kui jalgpallurisse on teeninud talle välja erilise koha oma laste mälestustes.
Omal moel teda peaaegu jumaldatakse. Cristiano Manchesteri kodus rippus seinal mitu fotot José Dinis Aveirost ja Katia väikese poja nimi on vanaisa auks Zé, hellitusvorm Josést.
Arutasime seda kõike Madeira ajakirjaniku Martinho Fernandesega, kes oli José Dinise sõber. „Kui Cristiano oleks jäänud Madeirale, poleks ta kunagi saavutanud seda, mida saavutas,” selgitas ta. Martinho arvab, et nii nagu me kõik, on ka Ronaldo oma lapsepõlve produkt. Ta pärines vaesest ja viletsast perekonnast, ent võib-olla just see, või osa sellest, ongi vajalik, et inimest saadaks edu. Ronaldos on säilinud võime takistusi ületada ning see aitab tal areneda. Martinho lisas veel: „Kui vanemad ei hoia sind liiga kõvasti ohjes, võimaldab see vabadus sul realiseerida oma potentsiaali.”
See mõte vanemate mõjust Ronaldole on huvitav ja kerkis esile nii mitmeski vestluses.
Ronaldo ristiisa Fernando Sousa ei unustanud kunagi oma kohuseid, kui asi puudutas jõulukinke. Ühel aastal ostis ta ristipojale mänguauto ja poiss hakkas selle peale jonnima, sest oli kohutavalt tahtnud hoopis jalgpalli. Miks küll? Eriti arvestades seda, et tema isa tassis iga päev ringi tohutut kotti pallidega ning väike Cristiano aitas tal neid pärast treeningu lõppu kokku korjata. Ronaldo tahtis mõistagi omaenda palli. Fernando jättis selle meelde ja kinkis talle järgmisel aastal jalgpalli. See maksis üüratu summa, viis eurot.
Väike Cristiano võttis palli endaga igale poole kaasa.
Ronaldo naaber Adelino Andrade mäletas teda küllalt lühikese ja kõhetu, tumedate lokkis juustega poisina, kes veetis kogu päeva tänaval koos oma palliga: „Poiss tegi sellega kõiksuguseid hämmastavaid trikke. Pall tundus olevat tema jalgade külge kleepunud.”
Mina olen näinud Ronaldot žongleerimas plastikpudeli korgiga ning seejärel pudeli endaga nii, et kumbki maapinda ei puudutanud. Sinasõprus palliga saigi alguse just seal ja siis: „Kui olin väike,” meenutab Ronaldo, „jälgisin mõnuga, kuidas suuremad poisid palli toksides teistele muljet püüavad avaldada ning tegin sama.”
Peagi sai sellest püsiv harrastus – jalgpalliga mängimine, uute trikkide tegemine, tänaval, soojendusel, treeningul. Ta ise ütleb, et just selline ongi tõeline Cristiano Ronaldo. Ta ei tee seda aga teistele mulje avaldamiseks, igatahes mitte alati. See on lihtsalt osa tema suhtest oma alatise reisikaaslasega.
Ronaldo läks ka koolitundi, pall kaenlas, kuigi eriti üks õpetaja manitses teda, et pall ei hakka teda toitma, ei vii teda elus kuhugi. Õpetaja arvates oli hoopis kool see koht, kus rajatakse vundament,
